Poisid, mehed ja nende varjud

Janno Jürgens: „Ma tahtsin rääkida lugu vendadest, mitmekümneaastase vanusevahega tegelastest üheksakümnendate keerulistes tingimustes kulgemas, foonil isade ja poegade konflikt.“

TÕNU KARJATSE

Janno Jürgensi mängufilm „Rain“ pidi esilinastuma kevadel, kuid vahetult enne esilinastust tuli kinodel viirusekriisi tõttu uksed sulgeda. Jürgensi täispika mängufilmi debüüdi keskmes on kaks venda: teismeikka jõudnud Ats (Marcus Borkmann) ja temast rohkem kui kümme aastat vanem Rain (Indrek Ojari), kelle naasmine koju saab Atsile omamoodi läbimurdeks täiskasvanute maailma. Ühtlasi käsitleb „Rain” mehelikkuse-, vendluse- ja perekonnateemat.

Mida tähendab sulle kui filmitegijale, et kevadiseks esilinastuseks plaanitud film jõuab ekraanile alles nüüd, sügisel?

Eesti esilinastuse mõttes polegi minu jaoks suurt vahet, kas see oleks olnud kevadel või on nüüd sügisel. Kahju muidugi, et nüüd on palju kevadel ärajäänud esilinastusi üksteise otsas ja aeg nende vahel jääb lühikeseks. Laiemas plaanis on kurb, et koroona tõttu jäävad ära mitmed festivalid, mis meile oleks ehk sobinud ning peame oma maailmaesilinastust veel ootama ja planeerima.

Raini“ peale läks kokku seitse aastat. Kuidas aitas kaasa lühifilmi „Distants“ (2012) edu festivalidel?

Ma usun, et suuresti tänu „Distantsile“ sattusime olukorda, kus meie treatment’i ehk pikemat sisukirjeldust arvustas Andrzej Wajda ise. Nimelt õnnestus meil 2014. aastal pääseda Varssavis toimunud töötuppa Ekran, mis oli „Rainile“ väga kasulik.

Mida Wajda ütles?

Kui ma õigesti mäletan, siis ta ütles midagi filmi kõrvaltegelase Musa-Mardi (Meelis Rämmeld) kohta. Meil nimelt on Musa-Mart üks tore kerge kõnedefektiga mees ja tundus, et Wajdale oli ta sümpaatne. Üldiselt aga tegi ta vist natuke kriitikat meie kavandi kohta, kuna see ei olnud tol ajal klassikalises mõttes treatment, vaid selline visuaali kirjelduste jada. Eks sellest oli nii mõndagi õppida.

Janno Jürgens juhendamas Atsi osatäitjat Marcus Borkmanni „Raini“ võtteplatsil.

Siim Vahur

Kuidas „Raini“ lugu välja joonistus?

Ma tahtsin rääkida vendadest, mitmekümneaastase vanusevahega tegelastest üheksakümnendate keerulistes tingimustes kulgemas, foonil isade ja poegade konflikt. See lähtepunkt tundus produtsent Kristjan Pütsepale sümpaatne ja ta julgustas mind edasi tegutsema. Kaasasin hea sõbra Anti Naulaineni ja hakkasime stsenaariumit kirjutama. Kord kuus saime Võsul produtsendi suvilas kokku, kus istusime kord kahekesi, kord kolmekesi, kuulasime muusikat ja mõtisklesime. Sealt hakkas kogu lugu kasvama ja arenema, kihte võtma. Lisaks Ekranile käisime aastate jooksul ka mitmetes teistes töötubades üle Euroopa, kust saime kasulikku tagasisidet. Hiljem arenes see ühes operaator Erik Põllumaa ja kunstnik Matis Mäesaluga juba uutesse huvitavatesse suundadesse, ja nii see tasapisi vormus.

Kas „Rain“ on siiski üpris isiklik film? See on pühendatud vendadele ja ajastu, 1990. aastad, on ilmselt su enda noorusaeg?

Jah, mis seal salata, väga palju on mu enda lapsepõlvemaailmast, ja ka Antilt. Samuti teistelt meeskonnaliikmetelt. Kõik said omal moel sellesse panustada. Ja kui minu lähtepunkt oli pigem ajastu­film, siis arenduse käigus sai mulle selgeks, et see tegelikult üldse nii ei ole. Sai selgeks, et pigem me oleme kogu aeg olnud mingis teatavas ajatus nostalgias ja ei peagi lugu kindla perioodiga raamistama või fikseerima.

Aeg jäigi filmis täpselt defineerimata. 1990ndaid võib sealt välja lugeda, aga samas oli palju viiteid ka tänapäevale. Nostalgiale viitavat butafooriat on praegugi alles. Lähed vanematekoju, seal on kõik lapsepõlvest saadik peaaegu muutumatu.

Absoluutselt, lintmaki diskod on ju tänagi päevakorras. Bändid annavad kassettidel albumeid välja. Mõnes piirkonnas on veel säilinud need asfaltteed, millest rohelised taimed välja turritavad ja kõike pole jõutud kliiniliseks ja steriilseks kasida, korda teha ja korrastada. Selles mõttes võib filmis kujutatu olla ka tänapäev kuskil huvitavas maailma punktis, mis meile sealt filmist otsa vaatab. Ei tahaks kuidagi raamistada.

Autosse paigaldatud vinüülimängija oli muidugi kurioosum.

Meile oli muusika läbivalt oluline. Igal tegelasel on selles filmis oma muusika, mis viib meid nende maailma. Kellel kassetid, kellel vinüülid, kellel mingi meeldiv raadiojaam. Vinüülimängija Ameerika autos on osa Musa-Mardi universumist ja tema tegelasest ning loogikast.

Raini“ aeg ja koht olidki sellised, et tegevuse võis paigutada kuhu tahes. Kuidas jõudsite aga üksmeelele, kui arvestada seda, et 1990ndad aastad on Eestis ja Soomes kultuurilises mõttes teineteisest üpris erinevad? Võttekohad viitasid ka pigem siiski Ida-Euroopale?

See maailm tekkis meil suuresti arenduse käigus, koostöös Matise ja Erikuga. Esialgu oli mul stsenaariumis selline nunnu väike ja vaikne Haapsalu või Kuressaare. Aga kõik hakkas kuidagi aegamisi ja loomulikult mastaapi võtma ja me leidsime lõpuks selle õige ja hea tunde Ida-Virumaal. Üheksakümnendad ei olnudki nii olulised. Pigem asjaolu, et tänapäev oma teatavas kliinilisuses ja steriilsuses ei ole veel sinna täielikult jõudnud ja see haakis stsenaariumis laiutava nostalgia ja lapsepõlvemaastikega.

Millised olid siis siinsed võtte­paigad?

Eksterjöörid olid peamiselt Sillamäel, interjööri filmisime stuudios Tallinna lähedal, keldri tegime Muugal ja välivõtteid oli ka Haapsalu sadamas ja Rohuküla kai peal.

Tunda on ka Ida-Euroopa ja Põhjamaade filmi ning mentaalsuse mõjusid – nagu Eesti filmis ikka.

Eks seda on keeruline niimoodi analüüsida. Tagantjärgi on neid mõjusid kaardistada kuidagi kergem. Protsessis sees olles ei mõtle sellele. Teed tunde pealt ja vaatad, kuhu asjad välja viivad, ja proovid alati võimalikult ausaks jääda. Sillamäel meeldis mulle see, kuidas ürgne loodus ja betoonmajad on teineteisele väga lähedal. Seisin ühe korrusmaja trepikoja ees ja sealt mõnekümne meetri kaugusel oli lõputu ja metsikuna näiv rand. Mingid puud, mida ma polnud kunagi näinud. Kuskil kaugemal paistis võimas sadam, kuskil kõrts. Kõik oli käe-jala ulatuses ja sealsamas. Nagu meie filmi jaoks paika sätitud.

Vene küsimus või teema on filmis samuti sees, aga venelannat mängib hoopis poolatar.

Vene element pole filmis üldse taotlusega sellest mingit teemat tekitada. Pigem on ka see pärit minevikust ja mälestustest. Minu kodulinnas oli kunagi venelaste baar ja ikka tiirlesid ringi lood, kuidas keegi seal käis ja mis seal tehti, ja see sai ka stsenaariumisse pandud ning sellest arenes välja meie venelanna tegelaskuju. Mulle kuidagi väga meeldis vene keele kasutamise mõte. Ja eks see ole ju meil siin väga loomulik ka.

See on selline kõrvalkultuur, millega me paralleelselt elame ja mis vahetevahel kusagil meiega ristub, ka filmis oli seda märgata.

Just nimelt. Usun, et vaatajal jääb see isegi märkamata ja see ongi väga loomulik. Aga eelmise küsimuse jätkuks: meie imelise poolatarist-venelannast Magdalena Popławskaga kohtusin ma sealsamas Ekrani töötoas Varssavis. Ekran on selline hea praktiline töötuba, kus saad kohalike näitlejatega ja meeskonnaga oma kirjutatud stseene reaalselt üles filmida. Valminud stseene analüüsitakse ning saad tagasisidet, millest tulenevalt stsenaariumi vajadusel täiendada. Poolas on palju rohkem näitlejaid kui meil ning valik oli äärmiselt lai. Kohalikud näitlejavalijad saatsid mulle erinevaid pilte ja sealt ma tegin oma valiku. Nii saigi siis Magda välja valitud puhtalt tema silmade põhjal. Koostöö Magdaga ning valminud stseenid olid nii meeldivad, et see jättis sügava jälje, mis hiljem ajendas mind teda ka päriselt filmi kutsuma.

Kas see oli ka kaastootmisest tulenev nõue?

Ei, see oli lihtsalt töötoa osa ja tol ajal veel ei osanud mingist kaastootmisest unistadagi.

Ta pidi ikkagi mängima venelannat ja rääkima vene keeles, kas kirjutasid selle võrra vähem dialoogi?

Ei kirjutanud. Meil on niikuinii vähe dialoogi, nii et polnud probleemi. Magda oli väga veenev ja varem pisut vene keelega kokku puutunud.

Kas meie venelannadest näitlejad pole ehk veidi solvunud, et keegi teine toodi mängima neile sobivat rolli?

Ma loodan, et ei ole. Kuna me unistasime Poola kaastootmisest, siis olnuks Magda meil väga suur trump selle eesmärgi saavutamisel. Kaastootmine kahjuks ei õnnestunud, aga mõte Magdast oli juba nii kinnistunud, et meil läks korda ta kõigele vaatamata oma filmi saada.

Monteerija Przemysław Chruścielewski saite ikkagi ka ju sealt?

Jah. Kuna koostööläbirääkimised ja taotlemised võtsid jube palju aega, alustasime juba Przemekiga heas usus tööd. Stsenaarium puudutas teda väga ja ta otsustas selle filmi peale tulla. Ta on tõeline professionaal ja meeldiv inimene, kellelt oli palju õppida. Kindlasti oli see ka „Rainile“ suur võit sest Przemek tõi endaga klaari objektiivse pilgu meie sügavalt subjektiivsele nostalgiale.

Kas su põhjamaine temperament oleks võibolla soovinud, et film oleks olnud pikem või aeglasem? Kas oli ka stseene, mis üldse välja jäid?

Eks esialgu ikka tahad ju kõik filmitu sisse panna, aga siis peaks lõpptulemust ilmselt ka päris üksinda vaatama. Kummalisel kombel saab ajapikku üsna klaariks, mis toimib ja mis mitte. Produtsentidele see jutt ilmselt ei meeldi, aga see tundub loomulik, et välja jääb stseene või isegi terveid liine. See on osa protsessist.

Kui loo juurde minna, siis on filmi pealkiri küll „Rain“, aga räägib see hoopis rohkem Raini nooremast vennast Atsist.

Rain on meie peategelase Atsi eeskuju ja ka kõiki sündmusi käivitav jõud. Kõige ja kõigiga seotud kese. Mingis etapis tundus mulle sümpaatne ka see mõte, et rahvusvahelises keeleruumis on Rainil lisatähendus. Vihm kui mingite muutuste tooja. Päästja. Laastaja. Pärast vihma tuleb päike jne. Aga tore on seda vaadelda ka kui lihtsalt ühe mehe nime. Et nii lihtne ja siiras ongi, justkui Ats oleks kirjutanud.

Tegelasliinid jooksevad filmis Raini juurde kokku küll. Kõige kaugemale jääb võibolla Ivo Uukkivi rahvatantsija, Raini ema kunagine armuke. Mõnest karakterist oleks tahtnud ehk rohkem teada, näiteks Musa-Mardist. Samamoodi oli huvitav isa, kes mõjus rohkem isegi võõrasisana. See tõrjutus või distantseeritus oli isa-poja suhtes tugevalt sees, kilumängust kuni reaalse konfliktini välja.

Meil jäi mitmeid stseene välja küll, aga ma ei ütleks, et pidime liine oluliselt kärpima. Üldiselt oli meil ikkagi teada, mida me tahame ja milline on erinevate tegelaste roll selles loos. Eks välja jäänud stseenidest on muidugi kahju, aga arvan, et tervikule tulid need valikud kasuks.

Kuivõrd osales Indrek Ojari Raini tegelaskuju kujundamisel? Kas karakter oli enne filmi valmis ja Ojaris leidsid tema sobiva kehastaja?

Indrekuga tegime koostööd juba „Distantsis“ ja see oli väga sümpaatne. Rain ongi sisuliselt temale mõeldes kirjutatud. Raini roll on mulle alati tundunud väljakutsena ja Indrekule mõeldes tundus tore, et ma saan talle sellise väljakutse pakkuda. Indrek pani väga palju ennast sinna sisse ja see tegelaskuju ärkas ellu – sellisena nagu ta on – üksnes tänu meeldivale koostööle kogu meeskonnaga.

Üks „Raini“ teemasid on mehekssaamine ja mehelikkus. Kas võib siit välja lugeda ka väljakutset mehelikkusele või kriitikat üheksakümnendate maskuliinsusekultusele?

Eks see skaala on ilmselt isegi laiem kui 1990ndad ja puudutab ikka veelgi laiemas mõttes maskuliinsusekultust. Jäikade põhimõtetega konservatiivseid mehi. Tundub justkui, et mida sügavamale minevikku minna, seda arusaamatumaks pilt läheb. Meie vanavanemate isade pilgu all ei võinud lapsi imetada ja neile ei kõlvanud lastega ühes lauas istuda. Täna on muidugi selliseid asju raske mõista ning aeg ja kord oli siis teine, aga murelikuks teeb, et see jäikus on põlvest põlve ikkagi edasi kandunud ning võtab ajas lihtsalt mingi uue vormi ja laiutab tänagi paljude meie perede isades. Rain vaatleb pisut kitsamal ajaskaalal ühe pere kolme põlvkonna mehi. Ja läbi mitme põlvkonna perspektiivi proovimegi „Rainis“ neid teatavaid erinevusi ja sarnasusi vaadelda ning mõista, püüdes aru saada, miks need muutused põlvest põlve nii vaevalised on ja kas neist ahelaist on võimalik ka lahti murda või on kõik mingis mõttes ette määratud.

Kas „Rain“ on juba Poolas linastunud?

„Raini“ pole Poolas veel kahjuks välja toodud, aga loodame, et seegi saab kunagi võimalikuks.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht