Põlluaasa sea portree

Dokumentaalfilm „Gunda“ ei tegele pelgalt lojuste igapäevaelu jäädvustamisega huvitatud pilkude tarbeks või nende elude esitamisega poeetilises võtmes, vaid muudab loomade elu enda poeetiliseks kogemuseks.

ALEKSANDER METSAMÄRT

Dokumentaalfilm „Gunda“ (Norra-Suurbritannia-Itaalia 2020, 93 min), režissöör-stsenarist-operaator-produtsent Viktor Kossakovski, operaator Egil Håskjold Larsen, stsenaristid Viktor Kossakovski ja Ainara Vera.

Portree võib olla lihtne pilt, mis kannab kellegi sarnasust. Märk sellest, et inimene elas. Midagi sarnast sissekandele kirikuraamatus või rahvastikuregistris. Paremal juhul on portree juba midagi psühholoogilist. Pilt, mis püüdleb kõrgemale labasest mimeesist, peegeldades portreteeritavas toimuvat: tema siseilma, iseloomu ja maailmapilti. Ning parimal juhul võib portree küündida punkti, kus temast peegeldub kellegi konkreetse omailmaga ühes ajahetk, maailm ja inimkogemuse universaalsus.

Briti rahvusgalerii on täis portreid kõigist kolmest modaalsuse servast. Esimesest enamasti küll hoidlates, teisest nurgatagustes ja viimasest saalide keskmes, kus publikul on ruumi kunstnike ja aadlike väärikate pilkude ees ohhetada ja ahhetada. Ning siis on üks portree, mis on haaranud endale pea ilma inimeseta terve saali. George Stubbi „Whistle­jacket“ kujutab samanimelist noort võidusõiduhobust tagajalgadel seismas, piiludes seejuures vaatajat kerge häbelikkusega nagu tunneks ta kogu selle tähelepanu ees kerget ebamugavust. Stubb on Whistlejacketit kujutanud seejuures uhkes üksinduses oliivirohelisel taustal. Modernistlikus kasinuses formuleerib ennast idee, mida toonane publik, kelle jaoks hobune oli midagi auto ja kaaslase vahepealset, potentsiaalselt isegi ei tabanud. Hobust on äärmise tundlikkusega kujutatud isiksusena, ilma ühegi atribuudita võidusõiduorjana.

Viktor Kossakovski „Gunda“ on potentsiaalselt selle idee apoteoos. Praeguseks ollakse kaunis väsinud moraliseerivast looduskaitsest, mis mängib ennekõike hingekeeltel ja sisemise eetika valupunktidel, ja selles kontekstis on tegu ülimalt väärt filmiga. „Gunda“ suudab tõstatada metatasandil isiksuse, õigusväärilisuse ja väärikuse küsimuse kõigile Rakvere lainetel surfanud jaanipäevalistele, olles seejuures filmikeeleliselt läbivalt ja sihipäraselt lüüriline ning poeetiliselt tundlik ja meisterlik. On hämmeldust tekitav, kuidas portreefilm emisest peidab endas potentsiaali muuta läbi ekraanilt peegelduva publiku enda pilku. Tõsi. Seda vaid juhul kui publik pühendab talle piisava tähelepanu.

Argipäev, eriline nagu ikka

„Gunda“ on ilma taustamuusika ja dialoogita film samanimelisest seast. Kui soovida kirjeldada süžeed, saab hakkama lausega: Gundal sünnib pesakond, ta hoolitseb nende eest ja käib nendega niitudel jalutamas. Vahepalaks on kaks episoodi fookusega lehmadel ja ühel äärmiselt kepsakal ühejalgsel kanal. Kuid „Gunda“ on film, mille puhul mõjuks toetumine narratiivile labaselt. Jah, me näeme Gunda poegade ja tütarde kasvamist, ent filmi üldmulje on impressionistlik ja maaliline. Me vaatame tunnet, mitte lugu. Suutlikkus empaatilist kogemust pooleteise tunni vältel mitte pelgalt välja kanda vaid edukalt vaatajasse sisestada on teose edukalt teostatud alustingimuseks.

Režissöör Viktor Kossakovski sõnul teadis ta esimesest hetkest, kui ta ühes Norra mahefarmis Gundat nägi, et sellest seast saab tema filmi kangelanna.

Kaader filmist

Sest me elame tõepoolest Gundale ja ta pesakonnale kaasa. Nii filmi alguses, kui Gunda ühes põssadega laudikus heinte sees vedeleb kui hilisemates „seiklustes“, kus suur osa naudingust tuleneb Gunda üritustest jõngermanne kuidagi põlluserval ühes hoida. Väga väikesed asjad muutuvad seejuures suurteks. Vihm on tõeline sündmus, ning segadus sellest, kas Gunda nüüd istus või ei istunud põrsale otsa, suudab haarata ja mõjuda intrigeerivalt. Seda taaskord mitte niivõrd lahenduse (põrsaga oli kõik okei), vaid hoolimise universaalkogemuse tõttu, mida Gundas ära tunneme.

Suutlikkus hoolimist kõikehaarava kogemusena kujutada on nii äärmise kinematograafilise meisterlikkuse kui tundliku montaaži tulem. Tundub vale nimetada filmi dokumentaaliks. „Gunda“ ei tegele pelgalt lojuste igapäevaelu jäädvustamisega huvitatud pilkude tarbeks või isegi nende elude esitamisega poeetilises võtmes. Ta muudab loomade elu enda poeetiliseks kogemuseks. Ühest küljest enamasti tagasihoidliku, rangelt joont hoidva kaameratööga, teisalt tegevustele orienteeritud montaažiga, kus lõigetest moodustuvad kogemuspõhised minipeatükid. Otsusega, kus ja millal lõigata, loob film paralleele ja teeb selgitustööd elusolemise, lapsekasvatuse, vangistuse ja argielukogemuse üldisest olemusest. Seda otse loomulikult halastamatult liigiülesest perspektiivist.

Maalida läätsega

Kaamera loob selle vaatenurga intrigeeriva käiguga. Vaatajana viibime peaaegu terve filmi loomadega ühel tasandil, ent ei võta nende perspektiivi. Kui mõned ülevamad stseenid – parimaks näiteks ehk lehmade karjalaskepäev – kõrvale jätta, hoiab kaamera ülimalt tagasihoidlikku, aga samas isiklikku ja loomulikku joont. Seejuures pole ka ülevalt mõjuvad stseenid tühi lisand. Nagu öeldud, on montaaž kasutusel sisukate ja terviklike hetkede loomiseks. Et film on veendunud iga oma kaadri olulisuses, peab kogemuse täiuslikkuseks lähenema ühesuguse tähelepanuga nii neile hetkedele, kus kaamera rõhub materjalide ja elementide käega katsutavusele, kui ka neile, kus näidatakse tasahilju lahti rulluvaid tegevusi nagu söögiotsing või imetamine.

Kui soovida leida „Gunda“ pildikeelele sobilikku võrdlust filmimaailmast, võiks öelda, et siin on Yasujiro Ozu destilleeritud läbi Andrei Tarkovski prisma. Maadligi kaameraasetus meenutab Ozu krestomaatilist tatami-mati perspektiivi.

Põlvekõrguselt filmitud diskreetsete kaadritega püüdles Ozu teatava „eriliselt argise“ kujutamise poole.

Sama efekti saavutab ka “Gunda”, kus lisatakse maadligi (heintes, mudas ja pikas rohus) toimetavale rakursile zuumide, panoraamkaadrite ja õrnade kaameraliikumiste epiteete, mis loovad ühes ülitundliku montaažiga Tarkovski väärilise sihipärase poeesia atmosfääri. Saavutus, mille tähelepanuväärsus on küllap mõistetav kõigile, kes on sellelt legendaarselt režissöörilt kasvõi üht filmi näinud.

Tarkovski stiili üheks läbivaks jooneks on jumaliku kohalolu teadvustamine läbi naturalistliku kujutamislaadi. Teatav üleva kohalolu on „Gundas“ leidnud sarnase pelgupaiga – vahe on vaid selles, et hüpernaturalistlikud laudikud ja põõsapuhmad on portreteeritavate argipäev. Vaataja ei pruugi aga seda dimensiooni tajuda enne, kui film on juba mõnda aega käinud. Me avastame üleva kohalolu ja ennast selle sees umbes nii nagu avastame end äkitselt armununa – kaelani sees, ilma, et oleks seda isegi tähele pannud.

Kuigi see lähenemine on väärt kõrget kiitust, kaasneb sellega ka komistuskivi – labiilne vaataja. „Gundat“ pole võimalik täisväärtuslikult nautida millegi muu kõrvaltegevusena. Ainult loomade ja looduse häältest koosnev helitaust ei tõmba tähelepanu ning võimsad panoraamsed liikumised tulevad filmis ette vaid hooti. „Gunda“ pole Marveli film, mis veab ennast edukalt lõpuni sõltumata sellest, kas vaataja tiksub samaaegselt telefonis või mitte. „Gunda“ loob end, poeesiale omaselt, täieliku ja tervikuna väljaspool ekraani, vaatajas. „Gunda“ saab hingata vaid siis, kui vaataja on aktiivselt kohal, vastupidisel juhul võib sellest jääda liigpretensioonika kunstifilmi mulje. Sestap tasuks „Gunda“ võimalusel ette võtta kinos või kohelda teda koduses kontekstis umbes nii nagu galeriikülastust läbi teleka. Viisakusega kunstiteose ja selle loomuomaselt tagasihoidliku omailma vastu.

Loomulikkuse menetlemine

Nagu vana tõdemus ütleb: selleks, et loomulik välja näha, peab päris palju pingutama. Tagasihoidlik filmi tehniliste lahendustega tutvumine annab tunnistust, et filmitegemise pingutus oli tõepoolest suur. Õnneks leiti vähemalt peaosatäitja kergelt. Režissöör Viktor Kossakovski sõnul teadis ta esimesest hetkest, kui ta ühes Norra mahefarmis Gundat nägi, et sellest seast saab tema filmi kangelanna. Loomuliku, ent samas mõjusa efekti saavutamiseks ehitati Gunda laudiku ümber kaamerarelsside süsteem, ning helkiv ent seapere mitte häiriv valguslahendus osmiku sees saavutati diskokeraga. Seda kõike saatis pikk harjumisprotsess nii koduses laudikus kui teiseks koduks oleval aasal, et Gundat ühes oma põrsastega kaamera kohalolek ei segaks. Osaliste äärmiselt loomulikku ja mugavat olekut arvesse võttes tuleb neid võtteid kiita ning soovitada tehnilise silmaga vaatajal asuda neid filmist otsima ja lahti muukima. Diskokera, mis ei häiri, kõlab seejuures jätkuvalt oksüümoronina.

Vahepalaks on kaks episoodi fookusega lehmadel ja ühel äärmiselt kepsakal ühejalgsel kanal.

Kaader filmist

Tähelepanuväärseimaks saavutuseks on aga nn toormaterjali kogus. Kogu film on pandud kokku umbes kuuest tunnist filmitud materjalist. Loomadokumentalistika aspektist äärmiselt tavatu käik. Enamasti käib filmidega kaasas päevade kui mitte nädalate mahus musta materjali, seda eriti loomade kujutamise puhul. Loomade kui ettearvamatute subjektide puhul peetakse kohustuslikuks võtteperioodil võimalikult suure hulga materjali kogumist. Kossakovski on sellise teguviisi vältimist põhjendanud sellega, et filmilindi üheks koostisosaks on želatiin, mis omakorda pärineb loomadest. Iga filmitud kaader on sisuliselt tätoveering, sest pilt justkui graveeritakse filmi ihusse. Teadmine taustast ja põhjustest viib filmiloome pühendumuse sisuga uskumatult aukartustäratavas vormis vastavusse.

Filmis kujutatud Maailm ehk farm on seejuures kokku pandud Inglismaal, Hispaanias ja Norras üles võetud kaadritest. See võib esmapilgul tunduda naljakas, ent samas väljendab erinevate asukohtade kokku lõikamine ehk režissööri enda filosoofilist nägemust universaalsusest. „Gunda“ räägib elusolendite elust. Täpsemalt farmiloomade ehk vangistatud olendite elust. Olgugi, et tegu pole ahistatud ja puuridesse surutud olenditega, on nende vabadus siiski piiratud. Nagu Kossakovski seda ka peenelt välja toob, on vangistatuse kogemises midagi universaalset.

Ekraan, peegel ja vangla

Vangistuse universaalsust väljendab võib-olla kõige konkreetsemalt lehmade karjalaskepäeva stseen. Esmalt laudast aasade avarasse ja äärmiselt sulnisse vabadusse jooksnud kari mandub ühel hetkel äkitselt kätte tulnud priiusest. Sellele järgnevad portreelikud kaadrid sellest, kuidas lehmad – laubad veel laudast heinased – hingavad kärbestest tiines päevas värske õhu sõõme, jagades uudishimulikke pilke kaamerale, meenutades seejuures kõige enam sõjapõgenikke, kes üritavad kuidagi pikka suletuseajaga enda sees toime tulla.

Me leiame end neile olenditele kaasa tundmas mitte inimlikel vaid üldelulistel alustel. Siin ei mängita mulje või tunde tekitamisele, vaid liigivahelise paradigmaatilise universaalsuse teadvustamisele. Inimene ja loom ei asu teineteisest niivõrd kaugel, et me saaks asetada vangistuse, kaotusvalu, läheduse või armastuse ainult meie liigi ruumi. Gunda lugu vaadates saab see teadmine akuutselt tuntavaks.

Samuti teadvustub filmi vaadates teravalt see, miks loomi – filmis täisväärtuslike indiviididena esitatud tegelasi – vangistuses hoitakse. Et neid ja nende ihuvilju süüa. Seda teadmist ei tooda vaatajani läbi kaastunde sünteesi või eetiliste kohustuste pealesurumise. „Gunda“ relvaks on puhas empaatia. Ekraan loomade ellu muutub peegliks, millelt peegelduvad vastu nii meie endi tarbimisharjumused kui ka võõrandumine sellest, kuidas sünnib meie toit, ning kes on selle tegelikuks tootjaks ja materjaliks. „Gunda“ sunnib tõtt vaatama sellega, mida tähendab lihasöömine ja ka loomade toiduks kasvatamine.

„Gundas“ suudetakse neid tõdesid sõnastada ökopaanikast vabana, mis tõstab ta kategooriliselt kõrgemale „Lehmakonspiratsiooni“* laadsetest filmidest. Kossakovski loodud peegel pole oma lakoonilisuses süüdistav, vaid valgustav ja püüdleb mõistmisele. Nii loomade mõistmisele läbi episoodiliste stseenide, kui meie enda käitumis- ja toitumisharjumuste mõistmisele. „Gunda“ asetab lauale teadmise, mida pole tegelikult kuigi kerge ignoreerida: Ka mustsõstramarinaadis põrsaküljel oli ema, kes teda armastas.

Tõenäoliselt teeb „Gunda“ oma tööd vaikselt veel aastaid. See on hunnitu film oma siiruses, tundlikkuses ja julguses, mis suudab teha portreekunsti hämmastaval viisil, esitades loomi autonoomsete isiksustena ning peegeldades tagasi oma toidust võõrandunud ühiskonda. Kossakovski suudab ületada klassikalise loodushoiu tupiku, kus taimetoidu ja loomakaitse küsimused lähtuvad ratsionaalsest eetikast või sellest, et loomad on armsad. Jõuline empaatia, tugevad paralleelid ja intensiivne elulisus käivad käsikäes filmimeisterlikkusega, mis lubab „Gundat“ palavalt soovitada kõigile. Ka neile, kellele tundub naturalistliku helitaustaga, dialoogivaba kunstifilm koduseast viimane asi, mida nad vaataksid. „Gunda“ on lihtsalt midagi niivõrd erilist, kaunist ja elusat.

Et mitte süüa oma sõnu, lubab siinkirjutaja vähemasti juulikuu lõpuni vältida liha söömist.

* „Cowspiracy: The Sustainability Secret“, Kip Andersen, Keegan Kuhn, 2014.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht