Poolik armastuslugu

Margit Adorf

„Georg” on visandlik ja heitlik, küll kenasti kokku pandud ja visuaalselt nauditav, kuid sisutühi ja emotsioonivaene. Peeter Simmi „Georgi” järgi olid Georgist (Marko Matvere vasakul) sisse võetud nii Asta (Anastasia Makejeva) kui Caesar (Renars Kaupers).

Eluloofilmis „Georg” jääb vajaka sügavusest, rõhutakse peamiselt välisele efektile ja lastakse liugu suure staari tähesäral.

Film algab masendavate kaadritega matustest ja aastaid kammimata juustega heidiknaisega, kes mahajäetud aias lõket teeb. Naine on nii trööstitu ja elab nii kehvades tingimustes, et see tundub ilmse liialdusena. Tõsielul baseeruvate lugudega on pea alati nii, et päriselu peegeldub neis ikka kuidagi kõveralt, olgu siis ülepaisutatuna või puudulikult. Liialdusi sellele filmile siiski suurt ette heita ei saa, pigem tekitab linateos küsimuse, miks jääb pärast filmi vaatamist tunne, et midagi nagu on puudu.

Iseenesest kulgeb filmilugu ekraanil ladusalt ja kella vaatasin ma alles pärast filmi lõppu. Siiski jäi lõpuks kummitama kuidagi tühi tunne, justkui oleks vaadanud pikka treilerit, mis tehtud mingile teisele filmile, kus toimub tegelik tegevus, kus võib näha tõelist lugu, konflikti, arengut… Praegusel kujul on film visandlik ja heitlik, küll kenasti kokku pandud ja visuaalselt nauditav, kuid sisutühi ja emotsioonivaene. Ilmselt tuleb siin etteheiteid teha nõrgale stsenaariumile, mis küll püüab oma peategelastele kuidagi läheneda, kuid tulutult. Kõik on puhas markeering, kõik on kuidagi sordiini all ja näha on palju lahtisi niidiotsi, vihjeid, millele filmi jooksul vastust ei saagi.

„Georg” on lugu, mida jutustab tema teine abikaasa Asta. Jutustus on pinnapealne ja jätab oma külmuses küllaltki ükskõikseks. See, mis filmi elusana hoiab ja vaatajaile rõõmu pakub, ongi ilmselt filmis esitatav muusika. Paraku tundub ka muusikavalik, sarnaselt sisule, hüplikuna. Näib, et lugusid on võetud siit-sealt, mis parasjagu kätte juhtus.

Filmi keskmes on Georg ja Asta, nende omavaheline suhe, kuid me näeme sellestki vaid pinnavirvendusi. Me kuuleme kohe filmi alguses väidet, et Georgist sai laulja tänu sõjale ja Astale. Sõda viis mehe soldatite lauluansamblisse, kuid mis Asta siia puutub – sellele vastust ei saagi. Kui filmitegijad on selle väite juba sisse pannud ning kasutavad seda enne oma loo pajatama hakkamist, siis võiks püüda seda väidet ka kuidagi tõestada. Emotsiooni me väljaspool muusikanumbreid suurt ei näe, fassaad on tuim.

Juba üsna filmi alguses tuleb armastajapaari Georgi ja Asta vahele kolmas tegelane, koreograaf Caesar, kes esiti usinasti Georgi külje alla püüab ujuda ning kellele Asta, kes on varem temaga koos teatris töötanud, nähvab, et hoidku see tema mehest eemale, kuna too on MEES ja mitte kooripoiss… Mingeid edasisi vihjeid sellele, et Caesar on Georgist samamoodi huvitatud nagu Asta, me ekraanil ei näe. Ta pendeldab küll niisama kaadris, kuid pelgaks pendeldamiseks see jääbki. Miks on filmi vaja sisse tuua selline vihje, kui sinnapaika see jääbki?

Näeme Astat stseen stseeni järel pudelit kummutamas, ühtelugu joob ta otse pudelist veini või konjakit. Asta enda ütlusele toetudes võib väita, et Astast tegid alkohooliku sõda ja Georg, see aga tähendab seda, et ma tahaksin ekraanil näha veidikenegi rohkem tundeid, mitte tunnete tuima markeerimist. Seda, et Asta on alkohoolik, mitte lihtsalt ei joo palju, näitab vannitoastseen Soomes, kus naisel on pudel peidetud WC-poti veepaaki. Georg suleb ta vannituppa ja läheb kontserti andma. Kui ta naaseb, on Asta ikka endiselt ilus, ta ei ole vannituba segi peksnud, ta ei ole riideid rebinud ega endale ahastuses kätt külge pannud. Vaid loid huulepulgaga kirjutatud kiri peeglil: „Asta istus siin…” Georg viib Astale lepituseks kasuka, kuid on samal ajal külm nagu kivi. Asta on Georgile ilmselt vajalik selleks, et säilitada korrektset fassaadi, me ei näe nende kahe vahel mingit erilist sädet. Asta sisemuses ilmselt midagi toimub, see viib ta viimaks ka haiglasse, kuhu Georg viib musta kassi nimega Deemon. Miks on tarvis filmi sisse tuua must kass ja panna sellele kassile nimi, kui sinnapaika see jääbki?

Georgi pingutusi proovides ja tema läbielamisi loojana me selles filmis ei näe. On vaid paar vihjet sellele, et alguses oli Georgil raskusi laval tunnete väljendamisega. Kogu filmis jääb Georg otsekui marionetiks, üsna tuimaks robotiks, mis lõppkokkuvõttes jätab tühja mulje ning mõjub ebausutavana. Ilmselt on filmist väga palju välja jäänud, mis algselt planeeritud, kuid need väljajätmised annavad kõvasti tunda. Vaid muusika ja hea operaatori- ning kunstnikutöö filmi ei päästa. Isegi, kui filmile nimeks panna „Asta”, jääks see poolikuks, sest ka tema tegelaskuju jääb lihvimata pinnavirvenduseks.

„Georg” on film, mis petab. Seda võib küll vaadata mõnu ja naudinguga, kuid lõppkokkuvõttes jääb järele tühjus. Justkui oleks tegemist vaid eelsoojendusega, treileriga, millele peaks järgnema tõeline film tõelise stoori, tõeliste emotsioonide, tõeliste tegelastega. Georg Otsa austajaile pakub see film kindlasti elamuse, sest nemad lisavad sellele mõtteis oma osa juurde, selle, mida pidanuksid tegema juba stsenaristid.