Puudutav, kuid pisut lünklik armastuslugu

„Tulilind“ on esimene täispikk kodumaine geifilm. Selle universaalne armastuslugu puudutab paljusid, kuid kunstilise terviku ja emotsionaalse sügavuse osas on autoril veel kasvuruumi.

KEIO SOOMELT

Mängufilm „Tulilind“ (Suurbritannia-Eesti 2021, režissöör Peeter Rebane, osades Tom Prior, Diana Požarskaja, Margus Prangel, Nicholas Woodeson, Oleg Zagorodnõi, Henessi Schmidt, Kaspar Velberg, Sten Karpov, Ester Kuntu jt.

Aastaid kerinud lugu, Peeter Rebase esimese täispika mängufilmi valmimine, on lõpule jõudnud. Korraliku reklaamikampaania toel jookseb lõpuks kodumaistes kinodes esimene osaliselt eesti juurtega geifilm, millest õhkub tegijate kirge ja armastust loo vastu. Kuigi autor on püüdnud Eestis ennast LGBT-teemadest teatud määral distantseerida¹, siis võib vahest siiski pidada seda filmi esimeseks (osaliselt) omamaiseks täispikaks geilooks.

Filmi lugu puudutab: selles on ajastu traagikat ja ängi, lootust ning ka piisavalt järske pöördeid. Autor on osanud emotsionaalset materjali tundlikult käsitleda. Kogu filmimeeskonnale on lugu väga hinge läinud, mistõttu on suudetud ka nüansid üldjuhul veenvalt edasi anda. On näha, et materjaliga on tegeldud aastaid: ühelt poolt on toodud välja detailid, kuid need hakkavad paraku kohati tervikut hägustama – on selge, et lugu on tegijatele väga isiklikuks saanud.

Filmis jääb vajaka jutustuse terviklikkusest: montaažilaual tehtud väljalõigetega oleks justkui pikast liinist saanud seostamata tükikesed. See on otsekui numbriooper, mis koosneb paljudest väga headest, kuid siiski omavahel sidumata või siis väga õrnalt seotud elementidest. Kuna peategelastele on püütud anda maksimaalselt ekraaniaega, on kõrvalliinid kohati unarusse jäänud ning seetõttu ka põhikaraktereid ja nende motiive raske mõista. Tegelikult oleks Romani (Oleg Zagorodnõi) mitmekihiline ja psühholoogiliselt ehk isegi põnevam lugu väärinud märksa rohkem ekraaniaega ja tähelepanu kui Sergei (Tom Prior) oma.

Kui uuemas geifilmis näeme tihti peaosades pigem tavalise välimusega tegelasi², siis „Tulilinnus“ kohtab kõige paremas mõttes stereotüüpse geifilmi klassikaliselt ilusaid mehi. Õnneks näeb peale puhta ilu ekraanil ka väga head näitlemisoskust. Sergeid kehastav Tom Prior on väga hästi kursis kogu loo ja selle allhoovustega ning ei jää märkamata, et ilmselgelt on jutustus näitlejat väga isiklikult puudutanud. Oleg Za­gorodnõi suudab Romanina lummavalt hästi välja mängida rolliga kaasas käiva segase tabamatuse – nii publikule kui ka tegelaskujule endale. Osatäitjates on väga palju materjali, mis jääb õhku ja kasutamata. Näiteks tugeva naispeaosa teinud Diana Požarskajat näeme teenimatult vähe. Peaosaliste kõrval tuleb kindlasti esile tõsta Margus Prangli rolli KGB majorina – väga mõjus sooritus.

Mõistmatuks jääb autori püüd näitlejate keelt ühtlustada. Esiteks kärbib see nende ühe töövahendi, intonatsiooni ja selle varjundite kasutamist, kammitsedes emotsioonid veidrasse ühtlustatud aktsenti. Teiseks on see kummaline ka seetõttu, et Nõukogude armees räägiti väga erineva tasemega vene keelt: Moskva poiste keel erines märkimisväärselt Baltikumi taustaga sõdurite omast jne. Pisut segab filmi kakskeelsus: kui on justkui arusaadavatel põhjustel kokku lepitud, et vene keel on inglise keel, ning nähtud ka selle nimel vaeva, siis mõjuvad näiteks suhteliselt venekeelsed pulmad konteksti­väliselt.

„Tulilinnu“ visuaalne keel on postkaardilikult kaunis. Eesti elanikele, kellele on remontimata hruštšovkad ja laguneva stukkdekooriga stalinistlikud kultuuripaleed endiselt tänavapildi osa, on ilmselt selles kõiges vähem erilisust kui Lääne-Euroopa vaatajale. Koleilus hall Nõukogude reaalsus on siiski üldiselt hästi edasi antud. Üks pisike kommentaar küll on: filmiloo toimumise ajal ei olnud need majad kindlasti nii hallid ja kulunud. Sellised korterid nagu Romani oma olid toona uued ja värsked. Kohati oleks ehk oodanud mitmekesisemat lähenemist. Praegu on üsna tihti tegemist tehnilises mõttes vaatleva dokumentalistikaga, kuid eks sellelgi ole oma võlu. On näha, et „Tulilind“ on kallis film, kuigi mõned eriefektid mõjuvad vist äraspidiselt planeeritule.

Filmis on tajuda hollywoodlikku püüdu publikule emotsionaalselt meeldida ja see ei ole halb – kodumaine geifilmist kassahitt on siinselt turult puudu (nagu ka igasugused muud geifilmid). Vahel jätab see meeldida püüdmine natuke varju sisulise poole. „Tulilind“ on kahtlemata väga tubli sooritus, kuid kunstilise terviku ja emotsionaalse sügavuse osas on autoril veel pisut kasvuruumi.

Igal juhul on tegemist märkimisväärse linateosega, mille suhteliselt universaalne armastuslugu puudutab paljusid. Oleme tasapisi välja kasvamas seksuaalselt mustvalgest maailmast, kus on geid ja heterod, ning mõistmas, et nende kahe variandi vahele jääb veel hulganisti tähti ja „silte“. Kuni filmi lõpuni ei tea õigupoolest, kas Roman on gei, kes püüab ennast ühiskonna normidesse suruda, tollases ajas mitte kuhugi sobiv biseksuaal või veel midagi muud. Ei peagi teadma. Armastus on üheaegselt unikaalne ja universaalne.

1 Peeter Rebase intervjuu ETV saates „Hommik Anuga“, 24. X 2021

2 Näiteks sarja „Noored kroonitud“ („Young Royals“, Netflix, 2021) on muu hulgas esile tõstetud just seetõttu, et peategelane ei ole geimaailma iluideaal.