Rahvusfilmita digipööre

Filmi tulevik pole kinos, vaid digitaalsetel platvormidel, kus teistega konkureerimiseks on hädavajalik tugev riiklik filmitööstus.

STEN-KRISTIAN SALUVEER

Eesti filmi- ja audiovisuaalpoliitika on kriisis, kokku jooksnud ja selge tulevikuvaateta, võib mõrult tõdeda. Seda tõestab ilmekalt suvekuudel keemistemperatuurini kuumenenud, kuid seni tulemusteta debatt filmirahastuse ja Eesti filmiteo strateegiliste väljavaadete üle. Põhiargumendid on leidnud palju kajastamist: ühelt poolt läheb Eesti filmidel paremini kui kunagi varem tänu rahvusvahelisele tunnustusele ja kasvavatele kodumaistele vaatajaarvudele, kuid teisalt halvemini kui iial varem, kui arvesse võtta ebaselge olukord rahastuse võimalikkuses, võimetuses ja selles osas, kes peab võtma vastutuse juba töös olevate ning riigi kaasrahastust eeldavate rahvusvaheliste kaastootmisprojektide üle.

Ebamäärane on olukord ka teise, aastaid esil olnud filmivaldkonna mureküsimusega: kas Eestisse tuleb filmipaviljon, kas see on riiklikult tähtis või tähtsusetu kultuuriobjekt?

Kohalikud filmitegijad ja nendega koostööd tegevad, tihti Eesti filmi kaasrahastatavad rahvusvahelised filmitootjad ja fondid seisavad eksistentsiaalselt ebameeldiva küsimuse ees. Kas Eesti filmi on üldse vaja? Kellele ja milleks? Kas Eesti filmivaldkonna finantseerimine on usaldusväärne ja suudab tagada projektidele rahastuse? Milline on Eesti filmi (poliitiliselt arvestatav ja arvesse võetav) edu mõõdupuu? Milline tulevikustsenaarium terendab Eesti filmiloojale, aga ka vaatajale olukorras, kus Euroopa riigid on pretsedenditult hakanud järk-järgult tarvitusele võtma aina suuremaid arendus- ja rahastusmeetmeid Euroopa filmi sisu, tootmise ja levi tagamiseks, suurte voogedastusplatvormidega konkureerimiseks ning aina rohkem digimaailma ja platvorme eelistava vaatajaskonna hoidmiseks. Arutelud on toimunud meedias, kus valdkonna kriisi on lahanud Eesti produtsentide paremik,1 manifestide ja avaliku kirjaga on oma arvamuse avalikkusse paisanud filmirežissöörid,2 filmipaviljoni projekti vedanud filmiklaster3 ning kriisi tagamaid ja lahendusi on sisuliste kommentaaridega ühismeedias selgitanud ka audiovisuaalvaldkonna parimad ja edukaimad tegijad ja ettevõtjad.

Neil (Robert Pattinson) ja Protagonist (John David Washington) sisenemas Kumu kunstimuuseumi ehk Oslo lennujaama filmis „Tenet“.

Kaader filmist

Tahes-tahtmata tekib küsimus, mida, kellele ja kuidas on vaja paremini selgitada olukorras, kus selgeid mõõdikuid ja tulemusi väärtustavale avalikule sektorile ning poliitikakujundajatele on tõestatud globaalse filmiäri seisukohalt parimaid saavutusi. Viimasel paaril aastal on Eesti film ja filmitööstus demonstreerinud samaväärseid tulemusi nagu mõni väga hästi rahastatud ja stabiilse audiovisuaal- ja filmipoliitikaga suurriik – oleme esil olnud tudengifilmide Oscari võiduga ja Oscari nominatsiooniga, Soome ja Venemaaga koostöös tehtud „Kupee nr. 6“4 tõi koju supervõidu, Cannes’i filmifestivali grand prix’ ja sel nädalal linastub Veneetsia filmifestivali võistlusprogrammis Eesti-Vene-Prantsuse kaastootmisfilm „Kapten Volkonogovi põgenemine“5 (produtsent Katrin Kissa, kaasstsenarist ja operaator Mart Taniel, kaastootja Homeless Bob Productions). Lisame siia juurde märkimisväärse maksu- ja käibetulu nii reklaamide kui ka Hollywoodi tasemega filmitootmisteenuse osutamise eest, sealhulgas Christopher Nolani „Teneti“6 võtted Tallinnas, mis tõestab selgelt filmisektori majanduslikku mõõdet ja poliitilist pehmet jõudu Eesti maine kujundamisel rahvusvahelisel areenil. Nii uskumatu, kui see aga pole, ei oma antud debati kontekstis selget kultuuripoliitilist tulemust ega mõju ei filmimaailma üks olulisematest auhindadest ega maailmakuulsa režissööri hittfilmi majanduslikult tasuv võttekorraldus.

Küsimus sellest, milliseid samme peaks audiovisuaal- ja kultuurivaldkond astuma oma olulisuse, majandusliku mõju ja vajaduste tulemuslikumaks selgitamiseks poliitikutele ja parlamendiliikmetele, kerkis päevakorda ka arvamus­festivali poliitikalava debatis nelja erakonna esindajatega, kuid vastust, mida Eesti filmitegijad peaksid paremini tegema, et nende häält kuulda võetaks, kahjuks ei saadud. Kõik tulemused oleksid nagu parimad, aga …

Lihtsustades (ja pisut meelevaldselt võrreldes) on Eesti filmivaldkond olukorras, mida võib kirjeldada järgnevalt: Erika Salumäe ja Tiit Sokk jõudsid olümpiakullaga koju, aga Raekoja plats oli tühi – sportlane vaadaku ise, kuidas edasi hakkama saab. Treenigu järgmiseks olümpiaks oma kulu ja kirjadega, peaasi et medaleid tuleks ja rahvuslik uhkus kasvaks.

Digiteeritud Euroopa, paigal tammuv Eesti

Euroopa kultuuripoliitilise suunitluse ja rahastusega võrreldes läheb Eesti filmipoliitika patiseis lähitulevikus veelgi tulisemaks. Euroopa on järgmiseks eelarveperioodiks seadnud audiovisuaalvaldkonnale ambitsioonikad eesmärgid ning senise suurima rahastuse kolmes peamises valdkonnas: taastamine likviidsuse [tagamise] ja finantstoega; muutumine/transformatsioon, mis hõlmab valdkonna digi- ja rohepööret ning avardamine dialoogi avamiseks kultuuri, sh filmitööstuse, vajaduspõhiseks toetamiseks; Euroopa talendiarendus ja võrdsete võimaluste tagamine neile rahvusvahelisel turul; ning uute majandusmudelite ja uue tehnoloogia kasutuselevõtt. Euroopalt Eestile ja teistele riikidele eraldatud taasterahastu (Recovery & Resilience Fund) prioriteetideks on Eesti seadnud digi- ja rohepöörde, seda ka kultuurivaldkonnas. Käivitamisel on tootjatele suunatud riskimaandusfond Media Invest, audiovisuaalsektoriga eeldab koostööd ka 2022. aastal käivitatav Euroopa Innovatsiooniinstituudi Loometööstuse KIC-programm, kust järgmise 5–7 aasta jooksul paisatakse loomemajanduse valdkonda, sh audiovisuaalsektorisse, ligi 400 miljonit eurot.

Käesolevas filmikriisis võib käiku minna loodetavast vastupidine stsenaarium. Euroopa siht- või kaasrahastusest otseselt sõltuval Eestil pole jätkuva patiolukorra tagajärjel filmivaldkonnas digiteerida või rohepöörata varsti suurt midagi, sest tootmisraha kadumine ei mõjuta mitte ainult loomeprotsessi, vaid ka filmitegu ümbritsevat tehnilist, digi- ja toetavat sektorit, mis ongi taaste­rahastu digi- ja rohepöörde fookuseks ja otsene kasusaaja, kui kasutada poliitkeelt.

Kolm tulevikuvaadet

Millised võiksid olla kriisist väljumise tulevikustsenaariumid? Võib juhtuda, et valdkonna loomingulist potentsiaali ja ka majandustulemusi märkimisväärselt katalüüsinud „EV 100“ lisarahastusega võrdne eelarve poliitilise tahte korral leitakse – hiljutine koalitsiooninõukogu soovitus arvata filmipaviljon riikliku tähtsusega taristu nimistusse annab lootust, et viimase hetke ime võib juhtuda. Valdkond võib panna ka loomingulise poe kinni, nagu murelikult märkis Sirbi mõttevahetuses Ivo Felt Allfilmist, ja hakatakse tegelema rahvusvaheliste allhangetega lootuses, et mõni suurem kaastootmisprojekt satub anomaaliana ka Eestisse. Või ei tehta midagi lootuses, et „film liigub niikuinii digisse ja platvormidele“. Netflix on ju varsti igas kodus ja igas keeles, küll see Eesti film sinnagi jõuab. Sel viimasel stsenaariumil ühenduses riikliku filmirahastusega järgnevalt peatungi.

Pole digiplatvorme autorifilmi ja kompetentsita

Valdkonna tippanalüütikud on ühel meelel, et audiovisuaalvaldkonna, sh filmi, tulevik pole kinos, vaid digiplatvormidel, olgu selleks Netflix, Amazon, Disney, MUBI või mõni lokaalse haardega voogedastusplatvorm.7 Tänavusel Cannes’i filmiturul toimunud filmivaldkonna andmestumist käsitlevas arutelus tõi Eestist pärit, kuid pea­asjalikult suures meediaäris tegutsev endine Disney futurist, nüüd sisufonde ja superbrände nõustav Sander Saar välja, et Euroopa filmil on valida kolme tulevikusuuna vahel:8 kas ignoreerida platvorme ja saada „ära söödud“, luua oma platvorm ja üritada teistega konkureerida või läheneda platvormidele pragmaatiliselt, selge arusaamisega, mida platvormid vajavad ja kuidas töötavad ning püüda leida loojale/autorile parim lahendus.

Lahenduse otsimisel tuleb silmas pidada, et aina kiirenev laienemine Euroopasse ja inglise keele välisesse vaatajaruumi on juba saanud platvormide peamiseks strateegiliseks eesmärgiks. Seda ennekõike selleks, et tagada digihiidude majanduskasv ja jätkusuutlikkus olukorras, kus platvormide leke ehk uute kasutajate ärakukkumine pärast esimest kuud (ingl churn) on eri allikatele tuginedes ligi 30%. Uute vaatajate leidmiseks vajavad platvormid palju sisu – sellist, mis oleks lokaalne, kohalikus keeles ning kohalikku vaatajaskonda kaasav, teiseks on tarvis kõrge kvaliteediga, festivalidel auhinnatud filme, mis tagaksid nii kriitikute kui ka publiku veelgi suurema huvi. Nende kahe eelduseks ongi – nii paradoksaalne, kui see ka ei ole – rahvuslik, lokaalne, heal loomingulisel ja tehnilisel tasemel Euroopa autorifilmi ja televisiooni tootmise ökosüsteem, mille kvaliteet tugineb riigi rahastatud filmiõppele, baastaristule ja kaastootmisrahastusele. Näiteks on ilmselgelt Euroopale keskendunud Netflix, mille suurim kasv 2020. aastal tuli just Ida-Euroopast,9 ja Disney+, Taanis on esimest tootmist alustanud HBO Max ning suuna rahvusvahelisele autorifilmile on võtnud ka Amazon.10 Sestap pole üllatus, et platvormide vaadatavuse edetabeleid juhib aina rohkem Euroopa näitlejate, tegijate ja sisuga toodang.11

Millisena terendab Eesti filmi tulevik? Kriis on tõestanud, et uuendus­kuuri vajab nii filmi- ja audiovisuaal­poliitika kui ka kokkulepped riigi ja riigi rahakotti valitsevate parteide vahel. Selgeks rääkimist vajab kas, kellele ja kuidas on vaja Eesti filmi ja filmitööstust ning millised on vastastikuselt arvestatavad edu mõõdikud. Juba praegu on selge, et juhul kui Eesti filmi tulevikust hoolitakse – linastugu need filmid kinodes või digiplatvormidel –, siis ei saa selgete põhimõtetega poliitilisest kokkuleppest ja jätkuvast baasrahastusest üle ega ümber.

1 Tristan Priimägi, Kas Eesti filmi ootab lõpp? – Sirp 27. VIII 2021.

2 Eesti Filmirežissööride Gildi manifest: Eesti filmi lõpp. – Kultuur.err.ee 6. IX 2021.

3 Filmitööstuse klaster: Eesti filmitööstus ähvardab kokku kukkuda. – Postimees 3. III 2021.

4 „Hytti nro. 6“, Juho Kuosmanen, 2021.

5 „Капитан Волконогов бежал“, Aleksei Tšupov ja Nataša Merkulova, 2021.

6 „Tenet“, Christopher Nolan, 2020.

7 Vt Amazoni endise strateegi Matthew Balli analüüs https://www.matthewball.vc/all/netflixgames

8 Davide Abbatescianni, The future of data-driven and data-influenced audiovisual storytelling discussed at Cannes. Cineuropa, 12. VII 2021. https://cineuropa.org/en/newsdetail/407438/

9 Davide Abbatescianni, Netflix to reach almost 67 million subscribers in Europe this year, topping 86.2 million by 2026. https://cineuropa.org/en/newsdetail/406353/

10 Mona Tabbara, Jennifer Salke teases Amazon Studios’ accelerated international film strategy. https://www.screendaily.com/news/jennifer-salke-teases-amazon-studios-accelerated-international-film-strategy/5162723.article

11 Samas.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht