Roosad nukud, tuumapomm ja suitsusaun

Suurematele raputustele vaatamata paistis lõppenud filmiaasta siiski silma tugeva ning mitmekülgse toodanguga.

ANDREI LIIMETS

I

Raske on ette kujutada paremat hetke filmiaastast kokkuvõtete tegemiseks. Viimased suured filmiuudised on toonud Euroopa aasta parima dokumentaalfilmi ja rahvusvahelise dokumentalistide ühingu ehk IDA parima operaatoritöö auhinna Soome lahe lõunakaldale, Lõuna-Eesti suitsusauna. Anna Hintsi „Savvusanna sõsaratele“ (2023) jaanuaris hoo andnud „Sundance’i“ filmifestivali kavva valiti aga äsja lühianimatsioon „Miisufy“¹.

„Savvusanna sõsarate“ erakordne teekond, mis jätkub uuel aastal Oscari-jahiga, on mitmes mõttes sümboolne ja ilmestab filmimaailma arengutendentsi. Kümnendi jooksul, mil mängufilmide seas on vähemalt suuremate kassahittide puhul tooni andnud turvaline üheülbalisus, kõiksugu eellugude ja järgede vorpimine, on jõudnud kätte just dokumentalistika kuldaeg. Kuigi vaatajate arvukuse osas pole sama seisu kuskilt võtta, ei meenugi viimast aastat, mil säravaimad dokumentaalid ei olnuks võrdsed või suisa ületanuks oma huviväärsuselt ja tehniliselt kvaliteedilt parimaid mängufilme.

Ka kodumaise filmiaasta jooksul andsid tänavu taas tooni dokumentaalfilmid: „Savvusanna sõsarate“ kõrval näiteks Raimo Jõeranna mänguline „Gorikaturist“, Marianna Kaadi Venemaa moraalset allakäiku jälgiv „Viimane reliikvia“, Marianne Kõrveri värskendavalt inimlik teekonnaseiklus „Trail Baltic. Väljasõit rohelisse“, Anu Auna sissevaade poetess Kristiina Ehini ellu „Vetelkõndija“, Liis Nimiku poeetiline pilt ääremaastumisest ja olemise rütmidest „Päikeseaeg“ ning Eeva Mäe valus hooldusõiguslahingu keskel kasvavat last portreteeriv „Kellele ma naeratan?“.

Teiseks, kuigi kohati tundub tobe, et 2023. aastal tuleb endiselt rääkida lavastaja soost, on siiski silmapaistev naislavastajate osakaal aasta silmapaistvamate filmide tüüri juures. Õnneks ei piirne see üksnes Eesti dokumentalistikaga, vaid laieneb kogu maailma aasta paremikule. „Savvusanna sõsaratele“ ajaloolise tunnustuse toonud Euroopa filmiakadeemia auhindadel riisus koore Justine Triet’ „Langemise anatoomia“², üheks Oscari-soosikuks peetakse Celine Songi kaunist debüüti „Eelmised elud“³, rajumate ja olulisemate esikfilmide sekka kuulub veel kahtlemata Molly Manning Walkeri „Kuidas peaks seksima?“⁴, aasta suurima kassahiti „Barbie“ taga seisab aga Greta Gerwig.

Kolmandaks, „Savvusanna sõsarad“ räägib muu hulgas kokkutulemisest, jagamisest, endale lubatavast haavatavusest, valuga toimetulekust, sellest, kuidas elu suurte ja väikeste küsimustega teistega koos tõtt vaadata. Eks ole üks võimalik ruum selleks kõigeks just kino, kuhu tänavu vahepealse sügava mõõnaga võrreldes palju rohkem inimesi tee leidis.

II

Vahepealsetel koroona-aastatel löödi kinodele juba hingekella. Kauem on räägitud suurte saalide taandumisest koduse voogedastuse teelt, filmi kui kunsti aeglasest hääbumisest sarjade ja üha enam niisama ebamäärase „sisu“ ees. Personaliseeritud kogemus on asendanud kollektiivse, individuaalne jagatu. See pole kuidagi kultuurivaldkonnale ainuomane, vaid laiem ühiskondlik ning tehnoloogiline muutus, mille võrseid on olnud näha viimase kümnendi jooksul nii majanduses kui poliitikas.

2023. aastal pole raputused tingimata pidurdunud, ent üheks kõlavaimaks märksõnaks jääb „Barbenheimer“ – kahe kaua oodatud justkui vastandliku filmi samal päeval linastumine, millest kujunes vastasseisu asemel kinokassat soosiv sümbioos. Aastalõpu seisuga oli värvikas ja kirev „Barbie“ toonud sisse ligi poolteist miljardit dollarit, osaliselt mustvalge „Oppenheimer“ (Christopher Nolan, 2023) ligi miljardi. Need on arvud, millest osati vahepealse augu põhjas vaid und näha – näiteks kõigutamatuks kaubamärgiks kujunenud Nolani „Tenet“ (2020) teenis vaid kolmandiku sellest. „Barbie“ arvele läheb aga veel üks märgiline saavutus: Gerwigist sai esimene miljardi piiri ületanud naislavastaja.

Nimetatud nähtus on põnev mitmel tasandil, nii turunduse, interneti- ja meemikultuuri kui ka lihtsalt filmikunsti võimaluste vaates. Filmide endaga vähemalt võrdselt jäävadki meelde kõiksugu fännide loodud ristand­reklaamid: Cillian Murphy kehastatud Robert J. Oppenheimer väikeses roosas autos, suitsupilves purustatud Barbie-maja või paar „La La Landi“⁵ kuulsaima kaadri eeskujul tantsimas. Kahe filmi kassatulemuse teeb vaid märkimisväärsemaks, et kumbki pole järg või eellugu ega räägi superkangelastest. Kumbagi ei saanuks ka soodsamates turutingimustes pidada kindla peale minekuks, isegi arvestades Barbie nukkude põlvkonnaülest kommertsedu või Chrisopher Nolani nime kaalukust filmifännide hulgas.

„Oppenheimer“ on kolmetunnine, raskekoeline, dialoogist tulvil mammut, kus napib nii märulit kui ka nalja. „Barbie“ pakub kaht viimati mainitut rohkelt, kuid pilkab otsast lõpuni iseennast, oma tegelasi ja ka vaataja ootusi, koosnedes paljudest nutikatest kildudest ja üle keskmise nõudlikust alltekstist feminismi ning soorollide aadressil. Rõõmsad olid sellegipoolest nii publik kui ka kriitikud – pole tegemist vaid kahe kassahitiga, mõlemad väärivad väljatoomist ka aasta paremate filmide seas. Tõenäoliselt ootab neid uue aasta alguses ridamisi Oscari-nominatsioone.

Midagi täiesti vastupidist pakkus aga turunduse või õigemini selle värskendava puudumise näol Jaapani legendaarne Ghibli stuudio. Elava anime­legendi Hayao Miyazaki värskeim, kaua oodatud ja üpris kindlasti 82aastase meistri viimane teos „Poiss ja haigur“⁶ jõudis juulis kodumaal kinodesse ilma treileri, promopiltide, sünopsise või muu reklaamita. Kõigist teistest ülekarjumise ajastul saatis jahmatavalt julget ja ainulaadset valikut sellele vaatamata edu – film on juba murdnud end kõige tulusamate Jaapani linalugude sekka.

Eestis maandus „Poiss ja haigur“ enne jõule ning kahjuks puretuna leviõigusi ning nende seoseid Venemaaga puudutavatest vastuoludest. Film ise on Miyazakile omaselt vägev: see on piiritult värvikas fantaasia inimestest ja hingedest, minevikust ja olevikust, elust ja surmast, kaotusest ja sellega leppimisest.

Barbenheimer ja teised positiivsed näited ei tähenda siiski raputuste lõppu, sest sisuliselt kahe suurima eduloo maandumishetkel seiskus suur osa Ameerika filmitööstusest. Mäletatavasti lahkusid näitlejad „Oppenheimeri“ esilinastuselt, sest algas näitlejate ametiühingu streik, mis lõpetati alles novembris. Maist septembrini olid streikinud ka stsenaristid, tulemuseks rida katkestusi, mille mõju saab nähtavaks alles lähikuudel ja -aastatel.

Streikide ajendiks oli loomulikult raha ja muud tagatised olukorras, kus jäme ots on suurte stuudiote käes, kellele avanevad üha uued võimalused senise tootmisloogika muutmiseks. Ärimudeleid pole raputanud üksnes voog­edastuse võidukäik, üha enam muudab tööd tehisintellekt, mille potentsiaali, aga ka ohte alles hakatakse hoomama, praktikas nägema ning otsast reguleerima. 2023. aastal ilmus kõigi huultele ChatGPT. Seesuguste rakenduste kasutusvõimalus on piiritu, kuna tehis­ajul võib paluda välja pritsida loomingulisi ideid, terveid stsenaariume, toota pilti, luua hääli, panna ekraanil elama juba lahkunud näitlejad ja nii edasi.

Tehisintellekti võimalustest on räägitud palju, neid ma siinkohal pikemalt käsitlema ei hakka, ent huvi korral tasub lugeda näiteks Sten Saluveere hiljutist intervjuud ERRi kultuuriportaalis või kirjutisi siinsamas Sirbis. Olgu siiski öeldud, et voogedastuse vahepeal pidurdamatuna näinud pealetung on viimasel aastal siiski aeglustunud. Kui vahepeal matsid sellised firmad nagu Netflix, Apple ja Amazon uute nimetuste alla röögatuid summasid, siis nüüd oodatakse pigem voogedastussõdade esimest suurt langenut.

Paistma on hakanud turu piirid, aeglustuma röögatu kasv. Kui vahepeal peibutas tarbijat võimalus leida kõik filmid-sarjad ühest kohast, siis üha enam ajab silme eest kirjuks kõikvõimalike platvormide nimistu, millega püütakse kiivalt omatoodanguga just enda juurde meelitada. Mis puudutab aga puhtalt kunsti­taset, siis tagasihoidlikum on olnud aasta ka tippude mõttes. Vaid Martin Scorsese „Lillekuu tapjad“⁷ toodeti Apple’i egiidi all. Sealtsamast hoogu saanud Ridley Scotti „Napoleon“ on vastu võetud pigem leigelt, Netflixis ei õnnestunud aga erilist furoori tekitada isegi kõrgelt hinnatud David Fincheri „Tapjal“⁸. Palavamaid kiidusõnu on pälvinud vaid Bradley Cooperi värske „Maestro“, mis artikli trükkimineku ajaks nähtavaks saab.

III

Suurematele raputustele vaatamata paistis lõppenud filmiaasta siiski silma tugeva ning mitmekülgsena. Kui otsida aasta parimate filmide ühisnimetajat, võiksid selleks olla hääled, mis on eri põhjustel varem väljendamata jäänud. Olgu küsimus soos, nahavärvis või rahvuskuuluvuses, tõkete kadumine tööstuse sees ja riikide vahel on aidanud pääseda pildile tegijatel ja teemadel, mis oleksid veel kümnendi eest ilmselt varajases tootmisjärgus välja kärbitud.

Seda muutust peegeldab isegi filmikunsti absoluutse legendi, 81aastase Martin Scorsese kolme ja poole tunnine draama „Lillekuu tapjad“. Kuigi vormilt on Scorsese nüüdseks pigem vana, klassikalise Ameerika filmi esindaja, on tegemist sisult ja perspektiivilt murrangulise tööga – vaat et esimese korraga, mil sedavõrd suure eelarve ja kõlapinnaga lugu räägitakse kellegi muu kui valge ameeriklase vaatevinklist. Tõsi, peategelaseks on ikkagi Leonardo DiCaprio kehastatud avantürist, ent moraalseks keskmeks saavad hoopis oseidži indiaanlased, kelle naftavarandusele püüti kahekümnendatel aastatel rea mõrvade hinnaga käppa peale panna. Selliste häbiväärsete, riigi alusmüüte raputavate peatükkide aus avamine Ameerika peavoolufilmis on ilmselt alles algusjärgus.

Minevikust olulisem on loomulikult tänane päev ning mitmed kõige huvitavamad filmid on sündinud viimastel aastatel ida ja lääne, Aasia ja Ameerika ristumispunktis. Hiljutisteks näideteks võib pidada Oscari-võitjaid „Parasiit“ ja „Kõik kõikjal ja korraga“⁹, tänavu jõudis levisse näiteks liigutav „Tagasitulek Souli“¹⁰, täielikuks ilmutuseks osutus aga Celine Songi „Eelmised elud“.

Isegi karastunud kriitikuna on keeruline sõnadesse panna, kui tundlikult ja oskuslikult on Song inimkogemust kujutanud, selle kõige olulisemaid aspekte puudutanud. See on justkui väike ja vaikne film, pärit väga spetsiifilisest kultuurikontekstist, mis ometi omandab universaalse mõõtme. Song väärib neljanda naisena (statistika, mis jääb Ameerika filmiakadeemia pea saja-aastast ajalugu arvestades veel pikaks ajaks kõlama häbiväärselt) parima lavastaja Oscarit.

Ameerika võrdlemisi monokultuurse tööstuse eredaimaks sambaks ongi kujunenud tootja nimega A24, kelle all on valminud nii „Eelmised elud“ kui ka näiteks üks aasta sarjatippe, Net­flixis maandunud raju „Raev“¹¹. Värskeid talente usaldav, võimestav ning sageli oskuslikult väljakutsuvaid ideid ning meelelahutuslikkust ristav A24 vastutas ka kahe eelmise aasta absoluutse tipu, rekordiliselt auhinnatud „Kõik kõikjal ja korraga“ ning põhjatult igatseva „Päikesepõletuse“¹² eest.

„Eelmiste elude“ vaiksele elulisusele, petlikule lihtsusele peaaegu vastandub teine mullune kõrghetk, Yorgos Lanthimose võrratu „Vaesekesed“¹³, mis jõuab siinmail kinodesse jaanuaris. Lanthimos pälvis tähelepanu juba oma kreekakeelsete süngete komöödiatega, ent saavutas ingliskeelse „Soosikuga“¹⁴ täiesti uue taseme. „Vaesekesed“ on kui „Soosik“ steroididel – film, mille iga detail on pöörane, ogar, loominguline. Segu Frankensteinist ja Ruben Östlundist, aurupungist ja Wes Andersonist ning ometi täiesti ainulaadne sünnitis, mis paneb nagu „Eelmised elud“ filmist kui kunstist uuesti vaimustuma, sellesse värskelt armuma.

IV

Kui tulla lõpetuseks tagasi kodumaale, siis edukamat aastat olnuks raske oodata ka Eesti filmilt. „Savvusanna sõsarate“ edust on juba palju räägitud, räägitakse uuel aastal veel. Rahvusvaheliselt on aga pärjatud veel õige mitut linalugu, näiteks korjas pea märkamatult festivalidelt terve rodu auhindu Sander Joone mullu esilinastunud suurepärane lühianimatsioon „Sierra“ (2022).

Maailmatasemele vastavaks võib pidada ka Oskar Lehemaa animatsiooni „Kadunud sokid“, mis lendas osana kassetist „Kaka, kevad ja teised“ avalikkuse teadvusest pisut mööda. Et tõeliselt tasemel nukuanimatsioon on praegu kogu maailmas lausa haruldane loodusvara, on raske alahinnata Lehemaa ekraanile toodud helget, armsat ja fantaasiarikast maailma, mis lummab kunstiliselt ja puudutab isiklikult.

Kui mängufilmide seas on erinevalt dokumentaalidest või lühiformaadist keeruline mikroeelarvega silma paista, võib ande, hea tööga kaastootmisel, originaalse ja nutika lahendusega siiski selgelt eristuda, nagu see on õnnestunud Rainer Sarneti „Nähtamatul võitlusel“. Eks kõla žanrikirjeldus kung-fu-black-metal-komöödia juba paberil intrigeerivalt, ent kinolinale jõudnu ei kahvatu selle hullumeelse lubaduse kõrval.

Laenud Hongkongi märulitest ja Ameerika iseseisvast kinost on rakendatud originaalse terviku ette, millele annab ainulaadse aktsendi Sarnetile isiklikult oluline õigeusu kontekst. Nagu „Novembri“ (2017) puhulgi on siit küllap õppida seda, et laiemate trendide turvalisuse survele allumise asemel paistab välja ikkagi julgele visioonile truuksjäämine.

Väikestele filmitööstustele, nagu Eesti oma seda kahtlemata on, tuleb suurematelt ja kogenumatelt laenamine, tehniliste oskuste õppimine muidugi kasuks. Teine äärmus on aga saada üleilmastumise kontekstis osaks tasapaksust juurteta segapudrust. Mitmed selle aasta olulisemad filmid – teiste seas nii „Savvusanna sõsarad“ kui ka „Eelmised elud“ – tõestavad taas, et sügavalt isiklik ja rõhutatult spetsiifiline puudutab lõpuks ka teisel pool maailma kõige jõulisemalt ja isiklikumalt.

1 „Miisufy“, Liisi Grünberg, 2022.

2 „Anatomie d’une chute“, Justine Triet, 2023.

3 „Past Lives“, Celine Song, 2023.

4 „How to Have Sex“, Molly Manning Walker, 2023.

5 „La La Land“, Damien Chazelle, 2016.

6 „Kimi-tachi wa dō ikiru ka“, Hayao Miyazaki, 2023.

7 „Killers of the Flower Moon“, Martin Scorsese, 2023.

8 „The Killer“, David Fincher, 2023.

9 „Gisaengchung“, Bong Joon-ho, 2019; „Everything Everywhere All at Once“, Daniel Scheinert, Daniel Kwan, 2022.

10 „Retour à Séoul“, Davy Chou, 2022.

11 „Beef“, Lee Sung Jin, 2023.

12 „Aftersun“, Charlotte Wells, 2022.

13 „Poor Things“, Yorgos Lanthimos, 2023.

14 „The Favourite“, Yorgos Lanthimos, 2018.