See on elus!

„Kratt“ on selline perefilm, mis ei pane kedagi igavusse surema. Ei mingeid laulvaid printsesse, küll aga üks seestunud sugulane, törts veresauna ja üks viimase aja žanrifilmide kõige rajum eksortsismiseanss.

MARINA RICHTER

Mängufilm „Kratt“ (Tallifornia, Eesti 2020, 90 min), režissöör-stsenarist Rasmus Merivoo, operaator Jako Krull, produtsendid Rain Rannu ja Tõnis Hiielaid. Osades Mari Lill, Nora Merivoo, Harri Merivoo, Ivo Uukkivi, Jan Uuspõld, Paul Purga jt.

Asjaolude õnnetu kokkulangemise tõttu saab kratt vanaemast (Mari Lill).

Kaader filmist

Mu teine kokkupuude kratiga, Rasmus Merivoo viimase filmi nimiolendiga, on omal moel pagana hea. See on Rainer Sarneti „Novembri“ (2017) süngest müstitsismist koguni nõnda erinev, et neid kaht filmi ei saagi võrrelda ja nende ainsaks ühisnimetajaks ongi kratt (ja selle elluäratamine). Kõik muu kuulub täiesti erinevasse narratiivsesse konteksti.

„Kratt“ on üks äge lastefilm ropendamise, peenise-helikopteri ja rohke teismeliste jäta-mind-rahule-olekuga, mis tuletab meelde mitmeid 1990. aastate klassikalisi filme. Võtke Richard Donneri „Kõurikud“,1 lihvige maha hollywoodlik ülevoolav palagan ja pillav produktsioon ning nautige Eesti jaburat mütoloogiat, mis on Merivoo tumedas fantaasia­komöödias ellu äratatud kunstilise osakonna laitmatu käsitööoskuse ja Anton Markovski eriefektide abil. See film on sama veider kui kolmedollariline paberraha ja täis pikitud huumorit, mis on veel kuivem kui liiv Gobi kõrbes. „Krati“ vaatajaskonnaks kujuneb ilmselt segu vabameelselt kasvatatud lastest, kes ei lange mõnd roppust kuuldes minestusse, ja täiskasvanutest, kes on tüdinenud oma võsukestega kinos ühte ja sama ülepoleeritud kraami vaatamast. See on üks neid perefilme, mis ei pane kedagi igavusse surema. Ei mingeid laulvaid printsesse ega ka tulistamist (kuigi juuksekarva lõhki ajades võib öelda, et püssi on näha!), mitte mingisugust armastuslugu, küll aga üks seestunud sugulane ja törts veresauna, mida me ei näe, kuid mis ometi toimub. Teismelistel nöögib see sokid jalast ja täiskasvanud jäävad ilma jupikesest oma eneseuhkusest.

Selle suurepärase suvise pereprojekti tegemine oli Merivool ilmselgelt puhas rõõm. Ma peaaegu et kuulen teda ütlemas: „Hei lapsed, kas teil on mingeid plaane järgmisteks kuudeks? Ei? Kuidas oleks papsi filmis mängimisega? Ma lasen teil süüa nii palju pannkooke, kui sisse mahub, samal ajal kui teie üht kuradi käsilast kamandate!“ Kas on üldse olemas mõni laps, kes sellest ära ütleks? Minu mäletamist mööda toimuski suur hulk kuratlikke pahandusi meie lapse­põlves sarnase väikese-eelarve­lise stsenaariumi järgi, aga tulemused olid märksa vähem meelelahutuslikud.

Ausalt öelda oleks ju üsna mugav, kui oleks käepärast olend, kes on valmis täitma iga su nõudmist – isegi, kui tead, mis see maksma läheb. Põrgusse kodused majapidamistööd, tähtajad, koristamine, pesemine, mähkmete vahetamine, poeskäik või toidutegemine! Mustad jõud võiksid isegi üle võtta igapäevase kohustusliku kõne emale, vastata igasugustele jaburatele telefoniküsitlustele ja miks mitte kõigile neile meilidele, kus inimesed tahavad sinult midagi kohe, aga loomulikult tasuta, sest on „auasi“ võtta enda õlule veel üks töökoorem, mille eest hiljem isegi ei tänata. Spämmijate nahutamine on veel üks tore ülesanne, mis mulle pähe tuleb. Kõik, mida selleks vaja, on manuaal pentagrammiga kaanel, natuke käsitööoskust ja teismelise üli-cool suhtumine, et miski pole võimatu. Ja täpselt selle kõigega ongi rohkelt varustatud „Krati“ peategelased Mia (Nora Merivoo) ja Kevin (Harri Merivoo).

Alltoonid ja kontrastid

Rasmus Merivoo filmil tundub olevat palju tahke, aga huvitav on see, et need ei jää üksteisele jalgu. Kohe alguses rabatakse vaatajat konfliktsete meeleolude ja alltoonide vastupandamatu põrkumisega. Algustiitrite järel leiame end dramaatilises stseenis aastast 1895, taustaks mängimas klaveripala, mis meenutab kunagist tummfilmide saatemuusikat. Episood, mis pole aga mustvalge ega ka tumm, juhatab sobiva füüsilise koomikaga sisse loo, mis jätkub 120 aastat hiljem, ja tutvustab meile väikest krahvi (Alo Kurvits) kogu tema allilmses ilus.

Kohe järgneb sarnane kontrast. Näeme autot nelja reisijaga, vanemad ja nende alaealised lapsed, ninapidi nutitelefonis. Harmoonilise perekonna muster­pilt, saateks Tauno Aintsi loodud paitav poplugu. Sõnad aga tõotavad – erinevalt idüllilisest pildist – ei midagi muud kui hukatust: „Armuaeg on möödas nüüd, sest Jeesus tuli, sina maha jäid.“ Eesti keelt mitte rääkiv inimene, kellel pole ka subtiitrite tuge, võiks selle saatel rütmikalt pead nõksutada ja mõelda: „Küll on tore armastusballaad!“

Ütleme nii, et armastust filmis on ja see päästab okkalise teekonna lõpus ka päeva. Sisuliselt on „Kratt“ lugu perekonnaga kontakti leidmisest ja isikliku mugavuse unustamisest, isegi kui see arusaam ei tule iseenesest.

Muusika on filmi salarelv. Osavõtjas­konna hulgast leiame ka infotehnoloogia ja telekommunikatsiooni liidu segakoori aktivistide rollis, kes püüavad päästa iidset hiit harvesteri käest koomilises kõrval­looliinis, mis nagu põhilugugi saadab esimese maailma probleemide suunas teele pisikesi pilkenooli. Aktiviste kutsutakse „rohelisteks terroristideks“, vallavanem (Ivo Uukkivi) nimetab neid „lumehelbekesteks, kes ei austa autori­teeti“. Nali käib sõna otseses mõttes kõigi, ka nende põikpäiste eitajate pihta, kes ei näe järjest kasvava metsaraie tagajärgi. Ükski positsioon pole liiga püha, naeruvääristamisest ei säästeta kedagi. Kogu filmi vältel võib hoomata seda, et tehakse vahet heal ja kurjal, aga didaktiliste sõnumite edastamine jäetakse võluvalt unarusse. Järeldage sellest, mida soovite, nalja saab igal juhul.

Maaelu varjuküljed

Lugu leiab aset Eesti maapiirkonnas, külas, mida räsivad sisevõitlused korrumpeerunud ahnete poliitikute ning kohaliku elanikkonna vahel, keda omakorda lõhestavad mitmesugused erahuvid. Käed on rusikas, võitluse vaim hõljub küla kohal. Paradiislik keskkond peidab ka paari saladust, teiste seas üht raamatut (filmi alguses tapetud krahvi kadumaläinud päevik), mis valvab iidset krati tegemise õpetust. Enne Mia ja Kevini saabumist ei tea raamatust keegi. Selle hetkeni on „Kratt“ vaid suuliselt põlvest põlve edasi antud legend, lastele räägitav une- või õudusjutt.

Kratiprojekti juhtfiguur on Mia (paremal Nora Merivoo), kes võlub kokku olukorra, mis peaaegu väljub kontrolli alt.

Kaader filmist

Väikestel linnavurledel tehakse elu algusest peale keeruliseks, sest nende meeles mõlkus hoopis teistsugune suvepuhkus. Nad saadi pettusega maale vanaema juurde, aga maaelu ei paku neile mingisugust tänapäevast meele­lahutust, ammugi mitte internetti. Nad peavad kohanema vanaema Helju (Mari Lill) lihtsa eluga, mis on pühendatud kanadele, aias kasvavatele juurikatele ja igasugustele hädapärastele majapidamis­töödele.

Ammu enne seda, kui midagi juhtuma hakkab, paneb operaator Jako Krull paika öiselt sinised toonid, mis tekitavad edukalt kõhedust. Millegi ebameeldiva eelaimus on õhus ja võtab omajagu aega, kuni sündmustik täishoo sisse saab. See on kõrgklassi tehniline võte ja Krull tunnetab hästi hetke.

Lapsed, kelle nende vanemad (Mari-Liis Lill ja Marek Tammets) on maha jätnud, et minna kuurorti, kus nad peaksid taastama oma energiat ja tähistama uut algust (isa Mihkel on just oma pingeliselt töölt ära tulnud), on igavusest lolliks minemas ja tunnevad õõva neist asjadest, mida nad vanaema aitamiseks tegema peavad. Miks töötada, kui süüa saab ka poest osta, küsivad nad. Minu laps – Viinis sündinud ja kasvanud – reageeriks samamoodi. Kanasitt ju haiseb! Tahes tahtmata meenus Milo Ventimiglia teismeline Jess „Gilmore’i tüdrukutes“.2 Eriti see hetk, kui ta saabub uskumatult igavasse Stars Hollow’ väikelinna Connecticutis, et oma onu juurde elama asuda, ja vaatab ringi, peas ketramas Elvis Costello laul „This is Hell“. Põrgu tõesti.

Väga sümpaatne on see ehe arusaam linnalaste mõtteviisist, eriti kui nad pole kasvanud mingis kunstlikus hipikeskkonnas või peenes keskklassistunud linna­jaos, kus karikakrale astumine tooks kaasa peapesu, rääkimata sellest, kui keegi peaks sööma laktoosi või gluteeni sisaldavat toitu (ka see teema tuleb filmi sisse). Mia on taimetoitlane, nagu ta sellest ka vanaemale näkku karjudes teada annab. Ta tormab köögist välja aiast avokaadopuud otsima, sest … sellised asjad just maal kasvavadki, või mis?

Andmaks filmile juurde „Kõurikute“ vunki, oli Merivool vaja lisajõude seiklus­himulise lastekamba kokku­panemiseks. Võrratu osatäitjavalikuga on gängi lisatud kaksikud Juuli (Elise Tekko) ja August (Roland Treima), kes on saanud nimed sel lihtsal põhjusel, et on kaksikutena sündinud küll vaid loetud minutite jooksul, aga eri kuudel – 31. juulil ja 1. augustil. Nad on kaks parajat nohikut ja nende isa Lembit (Paul Purga) on kohalik roheaktivist, kes kannab ilma klaasideta prille ka pikka aega pärast seda, kui ta silmanägemine operatsiooni käigus korda tehti.

Ähvardav ja saladuslik kratiprojekt

Kõiki noori ühendab üks asi: nende vanemad üritavad neid võõrutada moodsast tehnoloogiast, aga on samal ajal ise sellest sõltuvuses. Mida muud siis jääbki üle teha, kui uurida salajast, juhuslikult küla raamatukogust leitud raamatut, olgugi et see on kirjutatud saksa keeles? Pealekauba on kohe varnast võtta puukallistaja, kes on nõus jagama oma lingvistilisi oskusi, et juhtnööridest õigesti aru saada.

Režissöör-stsenarist Rasmus Merivoo vanaema maja trepil.

Piia Ruber

Kratiprojekti juhtfiguur on Mia, kes võlub kokku olukorra, mis väljub peaaegu kontrolli alt. Natuke vallavanemalt varastatud verd ja täielik veendumus, et see kõik on käkitegu, veenab ta ära ka teised lapsed. Erinevalt meiesugustest dinosaurustest saab ta aru, et kõige olulisemad trikid saab tänapäeval selgeks interneti abil. Teenus tuleb koos kasutus­õpetusega, nii et pole vaja stressata isegi siis, kui asi metsa kisub.

Asjaolude õnnetu kokkulangemise tõttu saab kratt vanaemast ja mäng kulgeb päris edukalt kuni hetkeni, kui ta seda enam teps mitte ei tee. Meelt lahutab see aga tublisti igal hetkel. Vanaema litsub protsessi käigus laiaks mõned inimesed ja jalutab hullunult ringi, rauatükk läbi pea. Aga isegi siis, kui ta verist tainast sõtkub, jääb ta perekonna ühtsuse ja piiritu armastuse kehastuseks.

Mingil hetkel tuleb tegelda ka teise küla väljakutsega: päästa hiis. Inimeste ja masinate kohtumises tundub olevat selge Steven Spielbergi mõju, eriti viisis, kuidas meile tutvustatakse öösel harvesteri – dramaatilise muusika saatel ja tuledesäras muutub see millekski ebamaiseks ja veidi ähvardavaks, aga mitte kunagi sedavõrd, et esile kutsuda tõelist hirmu.

Erinevalt päris elavatest surnutest. Ärge püüdke kratti ehitada, lapsed, kuigi kiusatust üht valmis meisterdada võivad tunda nii mõnedki, eelkõige need, kes on pärit ühiskondliku süsteemi varjupoolelt. „Anna tööd!“ kõlab peaaegu nagu kultuuritöötajate hüüd uute projektide järele, ja selle karjatusega sobib hästi kokku ka veidi zombilik olek, mis tekib kõigil, kes on mõnda aega söönud ainult makarone ketšupiga.

Krattidel pole tegeliku eluga pealtnäha midagi ühist, kui me just ei vaata neid metafoorsest küljest ega viita inimese loomupärasele maiste asjade ihalusele kui mõistulugude tarkuse universaalsele pärandile. Ja kuna deemonite lemmikžanr on satiir, saadab kurat maiseid sekeldusi klaarima väikese krahvi, kelle ülesandeks on inimestelt paremate lepingutingimuste väljakauplemine.

„Kratis“ on lõpmata palju nunnusid detaile, näiteks viide nendele new age’i rahalüpsikuurortidele, mida kõikjal reklaamitakse ja kuhu maanduvad ka Mia ja Kevini vanemad. Südamest naerda saab sealsete moodsate „puhastumismeetodite“ üle, nagu seda on näiteks ämbrisse oksendamine. Kujutage ette Addamsite perekonna lapsi suvelaagris koos nende ümber „Jeesus armastab sind“ laulvate lastega ja suudate selle teist tüüpi põrguga kohe samastuda. Ja niisama nunnu on oma koguduse järel drooniga luurav pastor (Jan Uuspõld), kes viib lõpuks ellu ühe viimase aja žanrifilmide kõige rajuma eksortsismiseansi.

Tõlkinud Tristan Priimägi

1 „The Goonies“, Richard Donner, 1985.

2 „Gilmore Girls“, 2000–2007.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht