Segadus valge mehe keskeakriisiga

REBEKA PÕLDSAM

„Ma olen nüüd ära vaadanud kõik Õunpuu filmid, poole Sarneti filmidest, „Nimed marmortahvlil“, „Kertu“, „Karikakramäng II“, „Roosa kampsuni“, „Lumekuninganna“, „Kõik muusikud on kaabakad“ ja „Mandariinid“, võimalik, et veel midagi, ja ma tean, et Eesti on selline tore dokfilmimaa, aga kuidas saab olla üks žanr nii suures valge mehe keskeakriisis? Kunstilisest tasemest ma rääkima ei hakka, sest Õunpuul on see mõnikord täitsa okeilt õnnestunud, teistel mitte nii väga, aga miks on kõik filmid nii lihtsad? Miks on kõikide filmide lähteülesanne olnud lihtsalt filmitegemine ja mitte midagi kellelgi öelda pole mitte millegi kohta? Jutustatakse juhuslikke igavaid lugusid suurte narratiivide nime all – milleks? Mingid klišeelikud situatsioonid luuakse täiesti kulunud aadetest rääkimiseks. Sõprus ja sõnapidamine – no halloo, kosmos! Kas tõesti peab elu-surma küsimused sõjasituatsiooni panema? Ei! Siis on see veel eriti kauge romantika. Siis tehakse nalja Anne Reemanni mõõtu naiste üle, kellel on alaväärsuskompleks, et nad on ülekaalulised, ja siis nad lubavad endale mängida mingit mõrrast diivat, et kõik proovile panna, kas keegi murdub ja julgeb öelda, et nad midagi valesti on teinud. Samas naisi filmides lihtsalt sarivägistatakse, intensiivsuse kerimise huvides. Või kui ei vägistata, siis näidatakse aneemilisi skelettkaunitare ennast­imetlevate naiivitaridena, kuigi point on toimetulemises kestmisega, mitte tohutus libiidos. Ja siis on see noorem Ulfsak, kes alati sõna otseses mõttes sitakäia mängib. Ja kõigile veel meeldib ka! Täiesti uskumatu! Nagu poleks midagi, millest kunsti teha!“

Möödunud pühad olid tavalisest pikemad ja seda rohkem sai vaadata eesti filme. Kirjutasin kolmekuningapäeva hilisõhtul jõulufilmifrustratsioonis Facebooki sõpradele eeltoodud purtsatuse, mis pälvis tunniga umbes 70 kommentaari, nädala lõpuks oli kommentaare ligi 150 ja lisaks sada pöialt. Küll kutsuti üles kirjutama paremaid filme, püüti mulle pähe määrida kõige halvemaid filme, mis üldse tehtud on, eeldati tungivalt, et vastukaaluks hüsteerilistele meestele, kes mind filmides ei võlu, võiksid mind paeluda filmid hüsteerilistest naistest. Mõned said aru, mida ma mõtlen, ja isegi nõustusid, aga tahtsid ikka öelda, et mul pole õigus. Tunded polegi õiguse küsimus.

Kuidas võiks mõista „valge keskealise heteromehe keskeakriisi“, seda meie kultuuri alustala? Mul pole midagi isiklikku valgete keskealiste kriisis või kriisita heteromeeste vastu, täpselt nagu ma ei arva, et kõik kõhnad pikad kaunitarid on pahelised hüsteerikud, nagu neid ilukirjanduses pahatihti kujutama kiputakse. Vahest tasub kõrvale kuulata ka 4. jaanuari „Vasarat“, kus vaadatakse koos saatekülalise Tristan Priimäega tagasi 2014. aasta eesti filmidele, antakse aasta meeskannataja tiitel Hendrik Toomperele juuniorile rolli eest Jaan Toomiku filmis „Maastik mitme kuuga“ (2014) ja visatakse nalja keskeakriisifilmide üle.

Ennastimetlev lootusetus

Ilmar Raag on tuntud sotsiaalse sõnumiga intensiivsete filmide poolest. „Klass“ (2007) tegi filmi „Mina olin siin“ (2008) loole pika puuga ära. Järgnes „Eestlanna Pariisis“ (2012), mida tutvustatakse „kergelt feministliku” filmina (mees tõi ekraanile 40+ naised – juba peetaksegi feministlikuks). Möödunud jõuludel näidati Raagi „Kertut“ (2013): lugu veidi ladvast kuivast tütarlapsest, kes elab ebakindlate kontrollifriikidest vanematega koos väikeses külas ja armub joodikust pleikarisse. Too sureb peaaegu vähki, aga enne päästab tüdruku pilastajast isa käest. Lõpus suundub keskealine joodik koos lapseootel tütarlapsega rolleril silmapiiri poole. Moraali siin pole ja lugu on üles ehitatud nii, et luuakse õudne õhustik, inimene harjub õõvaga ära ja hakkab mõtlema, mis võiks edasi saada. Siis keeratakse uuesti vint üle ja kokkuvõttes ei juhtu väga midagi peale paari trafaretse külastseeni ja romantilise uneluse. Loo tegelastel puudub igasugune isu millegi järele. Neid ajab närvi juba üksnes õhk, on igav, millelgi pole erilist mõtet, masendus süveneb. Vähemalt on noored abitud naised nii ilusad, et libiido sunnib end püsti ajama. See ongi valge mehe keskeakriis. Põhjust nagu pole, aga kõik on jube masendav.

Libiidost rääkides ei saa mööda minna Veiko Õunpuu filmidest. „Sügisball“ (2007) algab vägistamisstseeniga (vt Aro Velmet, Maryssia Jonsson, Müürileht 17. XI 2014), mis on ilmselt filmi nõrgim osa, sest mujal on libiidovägivald kuidagi mõtestatud. „Püha Tõnu kiusamine“ (2009) on ülimalt vaimukas, ent „Free Range ehk Ballaad…“ (2013) oli kukkumine „Tühirannast“ (2006) palju madalamale. Milleks sõna otseses mõttes nii mustvalged tegelased? Muidugi ei saa noored ise ka enam ammu aru ei noortest ega sellest, miks kõik nii mõttetu ja mage peab olema, aga kui sellest film teha, võiks end lootusetuse ringist intellektuaalse pingutuse abil siiski välja tõmmata, mitte jääda kügelema oma valge mehe kriisi mõttetusse. Sinna pole midagi teha, et mitte-valge inimese probleeme on lihtsam sõnastada, sest teise klassi kuulumine tähendab igapäevast reaalset võitlust oma eksistentsi põhjendamise nimel.

„Mandariinid“ ja „Seenelkäik“ kui kasulikud idioodid

Kui „Kertus“ ei toimu midagi, siis „Manda­riinides“ (2013) toimub veel hoopis vähem. „Seenelkäik“ on jant abitutest poliitikutest ja cool-vurledest, kes võiksid täiesti suvalisel põhjusel riigi reeta, et ainult mitte näida äbarikena. 6. jaanuaril rünnati Charlie Hebdo toimetust Pariisis, maailm oli tagajalgadel, aga eesti poliitiliste filmide viljelejad olid kõik täiesti vait. Ei võtnud sõna ka teater NO99, kes muidu nii osavalt Reformierakonna tagatubadele reageerib. Ei võtnud sõna seenelised, kes Ojulandi üle villast viskasid, ega mandariinikad, kes nimetavad oma filmi tagasiulatuvalt globaalsete terroriaktide kommentaariks. Selliseid riske filmimehed niisama lihtsalt võtta ei või, et osalevad ekraaniväliselt diskussioonides, mille loojaks nad on ise olnud. Ilmar Raag on siinkohal reeglit kinnitav erand. Liiga paljude filmide probleem on riskide puudus.

„Mandariinides“ romantiseeritakse inimlikkust selle äärmuslikku konteksti viimisega. Nagu „Kertus“ nii ka „Mandariinides“ ei arene loost endast suurt midagi välja, vaid rõhutakse kasvavatele tundmustele. Samas jääb tähelepanuta põletavam küsimus, kuidas saada inimlikkusega hakkama igapäevaelus, sest see nõuab nii tegijatelt kui vaatajatelt rohkem loomingulisust. Kas me pole aga juba ammu jõudnud punkti, kus rahvusliku ideoloogia või poliitilise palagani kujutamine subjektiivset analüütilist vaatenurka pakkumata on lihtsalt upsakas oportunism, mis esitleb end tõde kuulutava jõuna, kuid osutub korrumpeerunud režiimile hoopis kasulikuks?

Angažeerituse dilemma

Facebooki diskussiooni sigines veel kaebeid, et näiteks „Roosal kampsunil“ (Moonika Siimets, 2014) sisuliselt stsenaarium puudus. Geiliiniga seriaali on meie kultuuriruumile lihtsalt tarvis. Selles mõttes on Moonika Siimets tõesti imet teinud. Ometi kinnitab selline lugu veel kord, et filme tehakse filmitegemise pärast, mitte selleks, et filmi kui meediumi kaudu midagi väljendada. Rain Tolk mainis, et „Roosa kampsun“ pole keskeakriisist, vaid homofoobiast. See on topelteitus, sest homofoobia on a priori valge keskealise heteromehe keskeakriisi sümptom. Antud film lihtsalt ei mõtesta homofoobiat kuidagi lahti. Õnneks see film ka ei süvenda seda sümptomit, vaid kogu jõud on pandud homofoobia naeruvääristamisele ja noorte moodsate meeste dilemmadele, kuidas ennast selles maailmas paigutada. Seejuures on pool meediast homofoobia vastu (teine pool kas vaikib või on homofoobne), nii et laiale vaatajaskonnale võiks pakkuda midagi enamat – mõelda välja loovamaid liine, mis tekivad, kui konsulteerida spetsialistidega.

Ilmselt oleks jutuga kuskile jõudmiseks nüüd hea diskuteerida Eestis toodetud filmide ja seriaalide stsenaariumide üle. Seriaalid peavad arvestama vaatajate arvuga, aga kas pideva rahanappuse ohus filmitegijad on ise tõstatanud stsenaristide probleemi? Kas ja kuivõrd investeeritakse meil käsikirjadesse ja nende kirjutajatesse? Millega eesti film tegelikult konkureerib? Või on siin lood nagu kunstis, kus ei suudeta kedagi talendiks tunnistada ja nii vaarub kogu valdkond võrdselt lootusetute ringis? Pole kahtlustki, et valge mehe keskeakriisi nime kandvas intellektuaalses suluseisus on süüdi valge mehe ülikõrge sooritussurve, mille põhjus ja tagajärg on tohutu laenukoormus, pehmete väärtuste halb maine ja tõsiasi, et valdav vaesus, kus tullakse napilt ots otsaga kokku, sööbki hinge seest ja muudab apaatseks isegi silmakirjalikkuse suhtes. Rühiks siit edasi?