Sest film on ju tormis olemisest

Jaan J. Leppik

Dokumentaalfilm “TORMISE REGI”. Autor ja režissöör Sulev Keedus. F-Seitse, 2005, 58 minutit. Esilinastus 18. X 2005 Von Krahli teatris, ETVs 22. X.

 

On keegi kunagi pärinud, mis vilja kannab hää dokumentaalfilm? Et võtaks ja vaataks – see on ju mõnusalt lihtsam kui mõni muu loovpakatav tegevus. Kõikvõimalikud filmimehed- ja naised on võtnud sõna filmiesteetika asjus. Või siis sõnumi või siis tehnika kirjeldamisel, öeldes, et see-ja-see on ainult siis hea kui see on nii-ja-nii tehtud. Kõike seda ka rohkelt õppinud. Kui palju kulub aga aega, taipamaks filmi toodetud tulemust inimeste elus? Kes seda üldse tähele paneb? Kas peabki? Kui palju? Palju Eestis?

Ma arvan, et peab. Inimhingele vaid esteetilist naudingut pakkuva filmi mõjurid ilmnevad ehk inimest kaunistavate elementidena mõne aja möödudes, aga siiski vahest kõige hägusamalt. Palju kardinaalsemalt mõjutab inimhinge mu meelest loomuldasa hingav film, mille alateadlikuks eesmärgiks on tekitada sisedialoogi ja mis ei pretendeeri sellele, et “meie teame, mis on hea dokk ja…” Ikka film, mis tekitab vaatajas neid kõnelusi, millest kooruksid ühe vaataja väärtused või mis toetaksid juba väljakujunenud isiksuse ilma.

Mu arvates on selline dokk Sulev Keeduse “Tormise regi.” Ma olen täiesti seda meelt (ja tõenäolikult filmi autoriga eri meelt), et see film ei räägi primaarselt üldse Eesti sügavast laulukultuurist, sest sisuliselt esindas seda filmis tooniv külalaulikute galerii. Muu jäi varju. Mu meelest räägib see dokk hoopis inimestest ja nende väärtustest. Nende kaemusest ilmale hic et nunc filmi läbiva ajajõe vulisedes. See tähendab, et tiksub kogu aeg ega lase lahti: ei Tormist (Veljot), ei Kaljustet (Tõnu), ei Jalakat (Peetrit).

Keedus (Sulev) on õnneseen. Tal õnnestus väärtushinnanguid avada kolme ühte projekti seotud mehe (toonitan – mehe) puhul. “Eesti ballaadid” sidus. Tormis on rõhutatult rahvuslane. Ise ütleb nii. Režissöör näitab teda ka nurga alt, mis ainult aimamisi laseb tunnetada Eesti vapihelilooja muret rahvuse ja eestlaslike ürgväärtuste püsimajäämise pärast. Tundukse, et helilooja, kes loobunud loomisest, on ise tormis. Seesmises.

Kaljuste jällegi on teinud Tormisega pikalt koostööd ning maailma-aulatesse lennanud mees kõõlub hingelähedase rahvusluse ja mustadest lagedest palju rohkem väljakutseid pakkuva kosmopoliitsuse vahel. Või püüab neid siduda.

Jalakas on kosmopoliit. Talle ei ole Keeduse filmis rahvuslus esmane, vaid selleks on kõikeületav kunst, milles on oma elu ja seda hõlmav ilm. Tundus kohati isegi, et Jalakas oli kaamera ees üsna kohmas ja väljendas oma ehmatust rahvusliku tasandi suurde kunsti sissetoomise puhul.

Selline kolmik on režissöörile täiuselähedane doki jälgimis- ja uurimisobjekt. Eestis väga, aga tüübifenomenoloogiliselt ka ükskõik, millise rahvuse või kultuuri puhul. Nii võib öelda, et autorit saatis õnn. Et aga film ei valminud lennukalt (ja selle tingib teadagi rohke hulk põhjuseid, mis lebavad teatud eelarvamuslikel hinnangutel), siis on selle doki puhul aja kulu pigem tulnud kasuks kui kahjuks.

Paat sõudis piki jõge. Need kaadrid andsid iga kord uue lävepakuseisundi uute või juba nähtud tegelaste ilmamõistmise püüdmiseks. Iga kord uuesti. Möönan, ses mõttes oli see minu jaoks karm film. Usun, Keedus isegi vaevalt et midagi sellist plaanis. Kui pärisin ta käest, miks paat ei sõida kunagi paremalt pahemale, vastas ta, et sõitis küll – ühe korra, aga selle taga ei ole midagi filosoofilist. Aga, kui eesti vaataja ajamõõdet toetatakse rahuliku, piki jõge ühes suunas liikuva pildiga, siis vähemalt Tooni talu silme ette kerkib. Ja mitte üks, vaid mitu talu, kõik ühte nime kandes. Ja lõppeks väljendas Keedus sellega enda meelest vahest küll rahu, ent seda enam ärgitas vaataja põlemist. Sest mitte ilmaasjata ei ole film inimesest nimega Veljo Tormis. Tormis olemisest.