Setomaa kui maailma imeline nurgatagune

Olev Remsu

Brambat on teinud helge filmi sellest, mis on väärtus. Isa Jevgeni räägib Petseri kloostrist, oma elust ja setodest, kuid tegelikult portreteerib ennast. kaader filmist

Seto teema on Peeter Brambatile südamelähedane. Mäletame 2004. aasta filmi „Vahtsõ ilma veere pääl”, mis oli kokku lõigatud ETVs paar aastat jooksnud sarja „Veere pääl” materjalist. Režissööri „Uus päev…”, mis sisaldab tsitaate eelmistest töödest, jätkab sissekäidud rada, ehk tõmbab sellele koguni joone alla.

Film on muljetavaldav. Tehtud eelkõige hingele, faktistik on nimme jäetud tagaplaanile, kuna see segaks tundeelamusi.

„Uus päev…” esitab meeltliigutavaid lugusid. Ja just neid keskmine vaataja igatseb! Inimene on jutustav loom ning inimene ei saa eksisteerida ilma lugudeta. Inimene on kuulav ja vaatav loom, inimene on lugusid igatsev loom. Loos peituv energia läheb kuulajasse-vaatajasse-lugejasse ja tekitab hea tuju, kingib uut jõudu, ja just seda publik ootab.

Mida enneolematum on lugu, seda parem.

Minu meelest tõuseb „Uues päevas…” eriti esile kaks harukordset jutustust: üle üheksakümneste sõbrannade, Truba küla ainsate elanike Olga ja Anne lugu ning isa Jevgeni lugu.

 

Miinusest plussiks

Isa Jevgeni räägib meile Petseri kloostrist, oma elust ja setodest, kuid tegelikult portreteerib ennast. Julgen öelda, et see ongi filmi tugevaim osa. Isa Jevgeni on tõeline leid, seda esmalt muidugi inimese fantastilise eluloo pärast. Jevgeni suunas nii-öelda Jumala sõrm juba 15aastaselt Petseri kloostrisse, kus temast sai professionaalne kellalööja ja autojuht. Neid ameteid on mees pidanud lisaks preestrikohustusele Varvara kirikus on tublisti üle poole sajandi.

Veelgi olulisem on isa Jevgeni olemus, mille film on avanud mõjusalt. Oleks mängufilmiga tegu, räägiks tüpaažist ja karakteripärasusest. Preester kõnniks nagu noateral: ühelt poolt veidi naljakas, teiselt süvendab just see aus koomilisus usutavust, kuna annab tunnistust tõesusest. Tegelikult on seesuguseid ilmekaid inimesi kogu maailm täis, dokumentalisti kohus on nad üles otsida ning meile näitamiseks ja ajaloo tarvis ära filmida. Brambat on oma kohuse täitnud.

Ent täpsustagem. Mis mõttes ilmekaid? Selles mõttes, et need inimesed on ise kordumatult individuaalse olemusega, ent nende eripära iseloomustab ka ajastut ja ametit. Isa Jevgeni puhul on just nõnda. Ilmselt erineb ta teistest pappidest suuresti, kuid väljendab just üsna täpselt õigeusu vaimuliku sisu.

Isa Jevgeni ilmub meie ette kuidagi peatükkide kaupa, tema jutustused on õiges rütmis tervikusse monteeritud. Muidugi, isa Jevgeni on nii värvikas ja ekspressiivne mees, et tema portreed kihva keerata oleks algajalgi filmimehel kontimurdvalt raske.

Olga ja Anne loo algust nägime Brambati eelmistes töödes, nüüd nende saaga jätkub, seda otsast pihta. Selles ei ole midagi halba, seda juhtub maailmas sagedasti. Kel jäi televisiooni sarisaade nägemata, võib seda DVD-lt vaadata talle sobival ajal, kuid loomulikult on uus versioon monteeritud kokku uue printsiibi järgi. Kaks 90aastast ääretult sümpaatset seto eidekest, kelle elulõpp kulgeb Vene poolele jäävas Truba külas, taovad  turakat (milline jõuline kujund!), võtavad viinagi ning on isa Jevgeni ustavad lambukesed. Kuid minu meelest pole „Uus päev…” suutnud midagi jõulist lisada sellele, mida meile juba varem jutustatud. Ainult seda, et üks eidekestest kaob. Kuhu? Loomulikult tuleb esimese oletusena pähe teadagi mis. Ent Anne ei sure, tema läheb hoopis Saksamaale.

Oo, maailm, sa oled imeline!

Tänasel päeval ei vihjatagi enesekordamisele: kuni leidub turgu, seni tao rauda. Uus film on selgelt tehtud välismaisele vaatajale, seda tõestab isegi eestikeelne diktoritekst, mis ootab ilmselt tõlkimist. Globaliseerumisest puutumata rahvakildude teema ripub ülemaailmselt õhus, sellele jätkub tellimusi siit ja sealt. Käib ju linnastumise ning anglosaksi kultuuri- ja elumalli pealesurumisega üleüldine nivelleerimine, inimene muutub ühedimensiooniliseks. Maailmast sõidetakse Hollywoodi teerulliga üle, ja vastukaaluks janunetakse nurgataguste järele, kus väärtustest esikohal ei ole raha, kus elatakse sõpruses ja armastuses oma kodukoha ja naabrite vastu. Kahtlemata on Setomaa just sihuke imeline paik. Enamik nii-öelda tänapäevaseid, innovaatilisi (milline jube sõna!) rahvaid tahab sarnaneda kellegagi, olgu ameeriklaste, pariislaste või newyorklastega. Eestlased vist soomlaste ja stockholmlastega. Ent setod ja mõned teised tublid rahvad ei vaja ega järgi eeskujusid, nemad julgevad olla nemad ise. Või kui moodsalt öelda, siis identsed iseendaga. Seda on eestlased pidanud varem miinuseks. Brambat on meile rääkinud ainult head, meile pole öeldud, et „seto” oli vanasti sõimusõna. Asjata. Nüüd võime imetleda, kuidas miinusest on saanud pluss, kunagi põlatud setodest kultusobjekt. Ja ehk pisut koguni nailonsulgedes indiaanlane, kes iseenda (ja mitte publiku) jaoks indiaanlast mängib. Seda sõlme arutatakse „Uues päevaski…” ja leitakse, et kui kõik algaski seto mängimisest, siis nüüdseks on jõutud sügavamale.

 

Mis žanrist?

Üks õige arvustus peaks määrama teose žanri, kuid siin sattusin ma raskustesse. Lihtsam on öelda, mis žanrist „Uus päev…” ei ole. Kindlasti mitte poliit- või ajaloofilm, kindlasti mitte populaarteaduslik töö, veel vähem teaduslik, antropoloogiline-etnoloogiline oopus. Kuigi, teose võiks liigitada ääri-veeri neisse kõigisse. Ehk vaatefilm, millesse on sulandatud portreefilm? Või lüüriline, ent tõsieluline filmipoeem? Või jääks selle juurde, et lihtsalt dokumentaalfilm? Ent…

Eespool kirjutasin lugudest. Nende esitamine on kaasa toonud lavastuslikkuse, mida tõelise dokumentaalfilmi alustõed rangelt keelavad. Pole ju kahtlust, et Olga ja Anne on pandud kaarte mängima, kiriku-uudiseid jutustama, isa Jevgeni valitud kohtades oma elu jutustama.

Üks mõjus lugu on filmis veel kolme koeraga Nikolaist, kelle elamist poolitab kehtiv piir, tema võib vaadata talle kunagi kuulunud metsa teisel pool okastraati. Mõnikord peab ta endale salaja piimamannerguga Euroopast vett tooma, on seega piiririkkuja, kuigi tatsab oma talu õuel. Ühiskondlikku probleemi on soovitav näidata individuaalse kaudu. Nikolaiga on siin naelapea pihta tabatud. Tema mure on setu rahva mure. Samuti on asjad Tiinaga, kes ei saa vanaemale oma last näidata, kuna piir on vahel. Ent Nikolai on pandud kedagi ootama, kedagi, keda ei tule ega tule. Nikolai ootaks Euroopa piiril nagu Godot’d. See episood on toimejõuline, kuid kahtlemata lavastatud. Seda enam, et Nikolai silmad on tõesti tema hinge peegel. Nikolai on justkui hea näitleja, kes oskab tähendusrikkalt pilkude kaudu väljenduda.

Loomulikult ei tee läbilõiketelevaataja lavastuslikkusest mingit probleemi. Tema nõuab (endale seda teadvustamata), et lavastatagu aga rohkem, peaasi, et oleks kaasakiskuvaid lugusid. Kas tulla talle vastu?

Tagugu dokumentalistid endale pealegi vastu rinda, kuulutagu, et nemad ei ole oma filmides ainsatki episoodi lavastanud ega hakka seda kunagi tegema, siiski tehakse seda ikka ja jälle. Lavastas juba Lennart Meri, seda teeb Mark Soosaar, teevad vähemad vennad.

Lepiks siis kokku, et „Uus päev…” on tehtud segažanris, kui niisugune juhtub olema.

 

Ajalugu ja lood

Mulle meenutab film jutukat, mille kaaned ja tiitellehed on rohkest lugemisest kaduma läinud, nõnda et me ei saa teada ei autorit, ilmumisaastat ega muid bibliograafilisi-faktilisi andmeid. Kuid narmasteks pruukimine tõestab ise, kui köitev on lugu.

„Uue päeva…” diktoritekst on kuidagi hüplev, setode lugu esitatakse küll emotsionaalselt, kuid see-eest kronoloogiata. Sama tehakse Petseri kloostri ajalooga, paljud kõnekad faktid jäävad esitamata. Jääb koguni märkimata, et Vastseliina loss kuulus ikka Tartu piiskopkonnale ja mitte Liivi ordule. Loss esindas paavsti ja mitte Saksa Rahva Püha Rooma Keisririiki. Kui juba Meeksi kirikul pikemalt peatutakse ja jutustatakse imettegevast Jaanikivist, millel on puhanud Ristija Johannes ise, tulnuks ilmtingimata mainida, et selle kiriku on rahvas Stalini ajal salaja ehitanud, vähemalt kohaliku omamüüdi järgi. Seda enam, et muidu filmis (oma)müütide ja faktide vahele piire ei tõmmata, ei seata endale seesugust ülesannetki. Näiteks lastakse kõnelda tšuudi rahva kunagisest suurusest ja võimsusest. Ja antud tinglikkusekriteeriumide juures pole selles midagi halba. Autorid on arvestanud, et tavavaataja vihkab fakte ja jumaldab müüte.

Arhiivikaadrid on loogiliselt ja mõjusalt monteeritud filmitud loo sisse, moodustub vastandumine – filminduse alus, kuid arhiivikaadrite ja -fotode kohta me infot ei saa. Mina oleksin tahtnud, et tsitaadid oleksid korralike viidetega ja dateeringutega varustatud (näiteks kaadriku ülanurgas), kuid ma tean, et minusugused vaatajad on totaalses vähemuses. Viidete olemasolu, nagu ajaloo esitamise korrektsuski, kahandab kindlasti filmi emotsionaalsust, seega vaatajaskondagi ning DVD-de tiraaži, samuti  jääb vähemaks telekanaleid, mis sooviksid filmi osta. See käiks juba tasku pihta, eks ole? Siiski lubatagu küsida: kui kaugele tohib laisa vaataja soovidele vastu tulla?

Siit hargneb juba uus küsimus, millele vastamine nõuab juba poliitilist otsust. Kui kaua me teeme soomlastele filme? Olgu pealegi, et see end ilusti ära tasub ja soomlasedki priske kopika eelarvele lisavad. Ühelt poolt on selge, et oma maad ja rahvast tuleb kaugemalgi tutvustada, ent teiselt poolt peaks otsustama, kas seda tuleb teha enese teadmiste kahanemise arvelt? Oma varasemate tööde kordamisega?

Ma ei mõista filmi pealkirja, sinna oletatavasti peidetud sõnumit. Kas tegemist on metafooriga, mis kuulutab setod tulevikurahvaks? Või konstateeritakse lihtsalt astronoomilis-geograafilist tõika?

Kõige rabedama mulje jättis diktoritekst, nii selle sisu kui esitus, ent ma tean mõnda mullegi autoriteetset inimest, kellele see väga meeldis. Minu arvates peaks diktoritekst olema neutraalne, see ei tohiks olla hinnanguline ning hääletooniga vaatajale meeleolu ette kirjutada. Niisugune asi oleks nagu abivalmidus lihtpõrmulisele, kes teleka ees tugitoolis vedeledes ei viitsi ei ajusid liigutada ega lasta emotsioonidel enda sees küpseda. Niisugune jumalaloom nõuab, et näidatagu talle kätte, mida ta tundma ja arvama peab. Ja näidataksegi. Naljaseriaalides antakse kaadritaguse laginaga talle märku, millal tuleb naerda, „Uues päevas…” juhendab diktor, mida tunda ja kuidas mõelda.

Kas film venib? Ligi pooleteisetunnine dokumentaalfilm on paras haruldus, selle tootmine julgustükk. Ometi on filmi rahulik, voogav tempo sisuliselt õigustatud. Kohati oleks filmis aeg justkui peatunud nagu setode eluski. Igatahes, rääkida neid lugusid kiiremini olnuks suur viga.

Kõige rohkem meeldis mulle majesteetlik pildirida. Kui puhtad värvid, kui puhas valgus! Kaadrid nagu maalid, inimeste palged otsekui ikoonid. Milline tõeline meistritöö kaameraga!

Juurdlesin kogu aeg, kuidas see on saavutatud. Pole ju võimalik, et on lastud duubleid teha. Noh, umbes niimoodi, et kuulge, Olga ja Anne, teie kaardimängu ülesvõtmisest ei tulnud midagi välja, kuna kaamera oli valesti putitatud, hakake jälle otsast pihta! Või et jumalateenistuse või kirmaski filmimine läks seekord untsu, alustame uuesti! Tähendab kõik operaatorid on olnud kiitust väärt, tehnika on ekstraklassist. Ka muusika on täpselt pihta.

Brambat on teinud helge filmi sellest, mis on väärtus.