Siin- ja sealpool fassaadi

Dokumentaalfilm „Päris Rannap“ annab hea ülevaate Rein Rannapi elutööst, olles samal ajal intrigeeriv.

SILVER ÕUN

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Dokumentaalfilm „Päris Rannap“ (Eesti 2021, Sterotek Film, 82 min), režissöörid Kaidi Klein ja Aleksander Ots, produtsent Eero Nõgene, monteerijad Kaarel Kokemägi, Hermes Brambat ja Tarvo Mölder.

Alates esilinastusest PÖFFil on Aleksander Otsa ja Kaidi Kleini portreefilm „Päris Rannap“ paraja hulga meediatolmu üles kihutanud. Fraasid nagu „maski eest rebimine“, mille filmitegijad algul turunduslikul eesmärgil välja olid käinud, on haagitud meediaruuporite ette, mis laulavad valjuhääli, ja filmi sõnum kipub jääma fassaadi varju. Osaliselt on märgata olnud ka filmitegijate endi väsimust meedia ühekülgsest huvist.1 „Päris Rannap“ on kõike muud kui suur paraadportree, ent paradoksaalsel kombel on filmi kajastus mõjunud plakatlikumalt kui film ise. Milles siis asi?

Õigustatult on välja toodud paralleele Manfred Vainokivi „Mephis­tophelesega“ (2020), kus kassi-hiire mäng portreteerija ja portreteeritava vahel käib Linnar Priimäega. Tõmbaksin veel ühe kaugema võrdluse Woody Alleni mokumentaalfilmiga „Zelig“ (1983), milles Allen psühhoanalüüsist mõjutatuna parodeerib läbi XX sajandi juudi identiteeti: peategelane Leonard Zelig on inimkameeleon, kellel on ellujäämiseks arenenud välja omadus end täielikult muuta välimusest kuni keeleoskuseni. Kui on miski, millega kõik kolm filmi omal humoorikal viisil tegelevad, on see kuvand. Ekstsentrikuna on Rannap alati olnud oma välise imidži kujundaja. Portreteerides inimest, kes vähemalt ise pretendeerib geeniuse tiitlile, puutub dokumentalist kokku kultuuritegelasega, kes lausa nimme väldib tabamist ja mängib oma loomusest tulenevalt filmitegijaga kassi-hiire mängu, et kaitsta oma olemust. Põhjalikkuses läinud Rannap nii kaugele, et filmitegijate andmeil võinuks tema kommentaare esimesele mustale montaažireale käsitleda kui omaette stsenaariumi.

Põhjalikkuses läinud Rein Rannap nii kaugele, et filmitegijate andmeil võinuks tema kommentaare esimesele mustale montaažireale käsitleda kui omaette stsenaariumi.

Kaader filmist

Nagu ka Rannap ise on korduvalt välja toonud, pole selles midagi imelikku, et artist või kes tahes avaliku elu tegelane end avalikkusele vaid valitud küljest näitab. Tõenäoliselt võiks sama vahva doki saada ka Arvo Pärdist, kelle pühaliku aura taga peitub teadagi veel ka see 1960ndate avangardist ja trikster, kes Kirjanike Maja musta laega saalis viiuleid lammutas, ehkki ta seda ise häbeneb. Lõppude lõpuks on meile kõigile omane näidata end teistele vaid valitud küljest. Arvan, et see on see, miks „Päris Rannap“ vaatajaid kõnetab. Järk-järgult hakkab välise fassaadi tagant paistma inimene nagu iga teinegi. Seejuures on filmitegijad väga empaatilised ja lubavad episoodis, kus Rannap oma elu ise lavastama hakkab, välja paista ka enda peataolekul. Nad ei naera tegelase üle, vaid temaga koos. Nii ka vaataja.

Film annab hea ülevaate Rannapi elutööst, olles samal ajal intrigeeriv. Rannapit peegeldavad paljud tema lähedased, eelkõige teekaaslased just rokk- ja popmuusikast. Rannap pakub filmi algul filmitegijatele mõtte, millega tahab end avada: there once was a composer, but very local. Sealt edasi minnes on kerge näha muret seni tulemata jäänud rahvusvahelise läbilöögi pärast, aga ka läbilöögi pärast klassikalises muusikas. Rannapi suurem tunnustus klassikalises muusikas on tulnud samuti Ruja, eeskätt kooriseadete, kaudu. Kui kritiseerida, siis oleksin oodanud filmitegijatelt põhjalikumat süvitsi minekut just süvamuusika vallas, sest Rannapi püüdlikkus avaldab mõju ja tekitab värvikat vastukaja ka seal.

Väljalõige Igor Garšneki arvustusest 2012. aasta Eesti muusika päevadele: „Enne Rein Rannapi (1953) esiettekandelist Klaverikontserti (2012) poleks vist mingil juhul tohtinud lugeda festivali kavaraamatust seda lõiku, kus Rannap ise kirjutab, et „eeskuju andis mulle XIX sajandi kontsert – suurteos soolopillile ja orkestrile”. Mõni neist, kes noid ridu eelnevalt luges, hoidis ettekande ajal kahe käega peast kinni. Ise nägin. Sest see lause annab välja täiesti vale signaali ja viib mõtted kohe Griegi või Tšaikovski surematule klaverikontserdile, mis laseks arvata, et Rannapil oli umbes samasugune ambitsioon nagu Griegil või Tšaikovskil. Aga mulle isiklikult tundub, et ei olnud. Sest kui kuulata seda helitööd kui lihtsalt Rannapi ühte järjekordset suuremat kompositsiooni ja mitte kui klaverikontserti, siis läheks vist kõik paika. Siin sai muusikas kuulda lihtsaid ja meeldejäävaid kujundeid, helitöö teises osas ilusat meloodiaarendust ja finaalis talle nii omast rock’ilikku löökpianismi. Nagu alati. Ja ei olnudki ju midagi erilist lahti.“2

Kuvandiprobleem on omane igasugusele uurivale dokumentalistikale. „Päris Rannapi“ puhul on see katse läbi näha tema enda loodud oreoolist. Kui Sulev Keedus läheb sotsiaalsetes raskustes inimesi filmima, püüab ta läbi tungida ühiskonna halvakspanust ja pealiskaudsetest hinnangutest, näha samamoodi inimest. Ühel puhul on mõju maa peale toov, teise puhul tõstev. Selle saavutamiseks on filmitegemise puhul täiesti tavaline lülitada kaamera veidi varem käima või hiljem kinni. Või filmida vahepeal hoopis teise kaameraga, kui portreteeritav arvab. Mark Soosaarelt pärinevad sõnadki, et „pigista silm kinni, aga kaamerat ei tohi puutuda“. Need võtted pole omased mitte ainult dokumentaal- vaid ka mängufilmile. Eriti kui näitlejateks on lapsed või amatöörid. Kaamera teadvustamine käivitab filmitavas alati mingi ärevuse või valmisoleku, mis pole enamasti teab kui loomulik. Ja tihtipeale on hindamatu väärtusega ja päästavad filmi just need kümme sekundit pärast seda, kui režissöör on öelnud „Stopp!“. Ken Loach on tuntud selle poolest, et lavastab stsenaariumis olevaid situatsioone tihti teisiti, kui ametlikus versioonis on kirjas, et tabada näitlejaid ootamatult ja panna nad „näitlemise“ asemel reageerima. Dokumentaalfilm on tegelikkuse interpreteering autori poolt, mängufilmi kirjeldamiseks võtaksin aga appi Michael Haneke sõnad: täielik vale 24 korda sekundis, mis on loodetavasti seatud mingi suurema tõe leidmise teenistusse.3

Rannap, kes väga põhjalikult valmistub igaks etteasteks ja intervjuuks, ei osanud sellist dokumentalistikat ilmselgelt oodata ja kui filmi esilinastus lähenema hakkas, väljendas ta killukest rahulolematust. Filmi pealkiri „Päris Rannap“ on julge valik, mis tekitas ka minus esmalt kahtluse, kas pole tegemist plakatliku väljendiga. Seda enam et produktsioonifirma Sterotek Film on turundusliku plakatlikkusega varem silma paistnud – „Ott Tänak: The Movie“4 näiteks. Rannapi filmi puhul pealkiri siiski toimib ja suunab mõtlema. Tõenäoliselt ju päris Rannapit polegi, nii nagu pole ka mängu-Rannapit.

1 Kaspar Viilup. Režissöör filmist „Päris Rannap“: olin juba algul kindel, et see protsess saab olema raske. – Kultuur.err.ee, 15. XI 2021.

https://kultuur.err.ee/1608403391/rezissoor-filmist-paris-rannap-olin-juba-algul-kindel-et-see-protsess-saab-olema-raske

2 Igor Garšnek, EMP 2012 – bändiga ja bändita. – Sirp 30. III 2012.

3 „24 Wirklichkeiten in der Sekunde“, Nina Kusturica ja Eva Testor, 2005.

4 „Ott Tänak: The Movie“, Tarvo Mölder, 2019.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht