Silmailu ja sentimenti suvesse

Annika Koppel

Prantsuse filmides magavad kõik kõigiga ja suuremaid süümepiinu või üleelamisi sellest ei sünni.

Prantsuse romantilisi komöödiaid iseloomustab kõige paremini ingliskeelne sõna cheesy. Tegemist pole küll säärase üledoseeritud läägusega nagu keskmised Hollywoodi analoogsed ettevõtmised, kuid meelelahutusega ikkagi. Sõpruse kinos linastuv Pierre Salvadori film “Hindamatu” on mahlakas ja kerge, palaval suveajal tarbimiseks sobilik kraam.

Filmi tegevus leiab aset seiklusteotsijate kullaaugus Prantsuse Rivieras.  Sinna, imeliselt rohekassinise Vahemere äärde, päikselisse Côte d’Azuri kogunevad üle maailma rikkad, kes elavad kallites luksushotellides, külastavad kalleid firmapoode ja naudivad külluslikke gurmeesöömaaegu. Šampanja voolab ojadena ja kaaviarimäed ei lõpe iial! Nagu  muinasjutt – neil on kõik, mida hing ihkab soovida, välja arvatud noorus ja sarm, mida osta ei saa.

Võluv Audrey Tautou (“Amelie”) mängib seltsidaam Irène’i, kes elab rikaste vanameeste kulul ja kelle ülimaks eesmärgiks on nähtavasti mõnega neist abielluda ja lõpuks pärandusega rikastuda. Rikkurite krediitkaardid vinguvad kaeblikult Chaneli, Prada ja Lagerfeldi poodides, kuid mehed ise vaatavad heldinud pilgul imearmast Irène’i, kes ehib end haute couture’i tippsaavutustega. Audrey Tautou mängib tibi rolli võluva süüdimatusega, sütitades kõiki oma fänne ja võites ilmselt juurde uusi. Kõigele küllusele vaatamata avastab naine end oma sünnipäeva õhtul üksi hotelli baarist, sest tema vanaldane kaaslane jäi varakult tukkuma. Kuid baaris on noor ja nägus Jean ning Irène teeb saatusliku vea, pidades hotelliteenijat Jeani ekslikult miljardäriks.

Jean ei kiirusta naise eksiarvamust kummutama, sest armub esimesest pilgust ülepeakaela. Kui lõpuks selgub alasti tõde, siis on muidugi juba hilja. Irène’i vanamees ei salli truudusetust ja Jeani tööandja ei salli samuti, et teenijad sviitides magavad. Irène lahkub ja armunud Jean järgneb Irène’ile Nizzasse, kus viimane lööb ühe silmapilguga läbi kõik tema säästud. Kui raha enam pole, siis Irène kaob. Jean jääb silmitsi röögatu hotelliarvega, mille maksmiseks tal enam raha pole. Nagu tellitult ilmub vanem daam, kes Jeani hädast välja aitab, teatud tingimustel muidugi. Jean võtab sujuvalt üle jumaldatud Irène’i elustiili ja temast saab gigolo. Irène annab talle tunde, kuidas selles ametis paremini hakkama saada, aga et ta teeb seda naise seisukohalt, siis ei ole imestada, et kõik nõksud vana daami puhul perfektselt ei tööta. Nad puutuvad üha sagedamini kokku ja juhtub see, mis juhtuma peab – ka Irène armub Jeani.  

Prantsuse romantilisest komöödiast oleks üsna mõttetu moraali otsida, sest nagu teada, magavad prantsuse filmides kõik kõigiga ja suuremaid süümepiinu või üleelamisi sellest ei sünni.

“Hindamatu” taustal võiks ju arutleda  maailma ebaõigluse üle: ühed on rikkad ja vanad, teised noored ja vaesed, aga lõpuks ei saa ka kurta, sest mis on siis suurem väärtus – rikkus või noorus?  Rikaste vanainimeste suhtumises kaasinimesse kui asja on küll midagi äärmiselt häirivat, aga ju on nad siis sedavõrd kalestunud pidevalt oma raha valvates, et arvavadki, et kõik on müügiks. Seega hakkab neist pigem lihtsalt kahju.

Võiks aga arutleda hoopis nõnda: kas noored inimesed peaksid oma elu veetma vanade tujusid rahuldades ja nendelt raha välja meelitades, samal ajal kui nende oma eluõnn mööda libiseb? Kas neil tõesti targemat teha pole? Kuigi Vahemere hullutav sina ja erk päikesepaiste ilmselt ei pane inimesi mõtlema. Pigem kipuvad nende pähe pisut vallatumad mõtted. Töötegemiseks on seal lihtsalt liiga palav ja rikkureid teenides nagunii rikkaks ei saa. Joie de vivre ehk elurõõm on see, millest sealkandis räägitakse ja millest igaüks aru saab.

“Hindamatu” peategelased mõistavad küll lõpuks, mis tegelikult hindamatu, nii et päris moraalilage film ei ole. Audrey Tautou Irène ja Gad Elmalehi Jean on tipptaseme osatäitmised ja nende omavaheline keemia toimib hästi, mida ei saanud öelda näiteks “Da Vinci koodi” kohta, , kus Tautou mängis Tom Hanksiga paaris. Režissöör Pierre Salvadori vilunud romantiliste komöödiate loojana suurt ei eksi, ehkki vahel vajub film pisut liiga hõredaks ja aeglaseks. Komöödialt oodanuks ka pisut rohkem nalja, ehkki võrgutajate õpetused lõpetamata lausete, silmade pööritamise ja kannatajanäo tegemise kohta toovad olukorra absurdsuse üsna hästi esile.

“Hindamatu” juures ei ole vaja oma pead vaevata. Siin leidub ilu silmale ja sentimenti südamele ning mida muud siis ühelt romantiliselt komöödialt ikka oodata.