Sõjaraputus ja sisekaemus

Wiesbadeni filmifestivalil „GoEast“ tekitas programmi kõrval huvitavaid pingevälju Ukraina sõda, mis sundis nii korraldajaid kui ka vaatajaskonda Ida-Euroopa kogemust ümber hindama.

TRISTAN PRIIMÄGI

2021. aasta lõpupoolel tehti mulle intrigeeriv pakkumine osaleda Euroopa Filmiakadeemia ellu kutsutud projektis, mille käigus pidi kriitikute seltskond välja selgitama viimase 30 aasta Ida-Euroopa filmid, mis seda ajajärku tinglikus „Ida-Euroopa ruumis“ kõige paremini kirjeldaksid. Piirangud olid sellised, et nimekirja pidi minema 30 filmi, Ida-Euroopa piiritleti endise Nõukogude Liidu ja nn idabloki riikidega (arutelude käigus jäeti küll täiesti kõrvale NSV Liidu Aasia-osa) ja ajalimiidiks täpselt viimased 30 aastat (1991–2021).

Ürituse põhiline eestvedaja oli Ida-Euroopat hõlmava Wiesbadeni filmifestivali „GoEast“ juht Heleen Gerritsen ja esiletõstu tingis ennekõike asjaolu, et Euroopa filmikunstis on Ida-Euroopa riikide filmikunst üldiselt olnud alaesindatud, alahinnatud ja alati vähemaks peetud kui Lääne-Euroopa film. Sellekohast statistikat esitas kohapeal toimunud arutelul ka Euroopa Filmiakadeemia direktor Matthijs Wouter Knol, kinnitades, et Ida-Euroopa filmid on saanud aastakümnete jooksul vähem võistlusprogrammikohti, žürii nominatsioone ja auhindu ja on nn väljavalitute kuldsest ringist alati veidi kõrval seisnud. Hea näitena meenus kellegi pillatud fraas, et kõigi nende aastakümnete järel räägitakse Ida-Euroopa filmikunstist ikka veel kui millestki „(esile)tõusvast“ (ingl emerging). See jätab sama tunde, et kui vanemas keskeas kunstnikule omistatakse noore tulija preemia, siis on sellesse fraasi peidetult kätketud ka hinnang. „Esiletõusev“ viitab ju ka sellele, et miski teine on juba enne esil ja sellele teisele tuleb esiletõusmise abiga kuidagi järele jõuda. Selles positsioneeringus on Ida-Euroopa filmikunst igavesti teine, alalises esiletõusus, ent mitte kunagi kohale jõudev filmikultuur, mille ülesanne ongi Ida-Lääne dünaamikas etendada elutervet opositsiooni, kellega on küll kohane kätt suruda ja talle õlale patsutada, kuid tõsisemad vestlused peetakse mujal. 30 filmist koosnev programm kandis pealkirja „30 aastat „postsovetlikku“ filmikunsti: mõtteainet pakkuv nimekiri“, nimekirja ennast saab näha Euroopa Filmiakadeemia veebisaidil.¹

Venemaa invasioon Ukrainasse tabas ilmselt täiesti ootamatult otse südamesse nii Euroopa Filmiakadeemia liberaalseid püüdlusi ühendada ida ja läänt, idasuunalise „Go Easti“ filmiprogrammi struktuuri ja sisu ning kindlasti ka seda kõnealust nimekirja. Piisas vaid sõja esimestest järelkajadest mõistmaks, et nimekiri on sellisel kujul üleöö aegunud. Kõik nimekirja filmid tuleb nüüd üle vaadata uue pilguga – pilguga, mille värvipaletti on siginenud veel üks tumedam toon, mis muud varjutama kipub. Alustuseks: mida üldse nüüd peale hakata pealkirjas sisalduva „postsovetlikuga“? Kas me saame üldse väita, et Nõukogude aeg on läbi, kui Venemaa Föderatsiooni imperialismipüüdlused kasutavad oma retoorikas ja visuaalses esteetikas Nõukogude sümboolikat ja sõnavara? „GoEastile“ kaasa tundes: nad ise olid oma äkitselt keerukaks kujunenud olukorraga kõige rohkem hädas. Ukraina vabaduspüüdlusi toetas õnneks nii sinikollast kõikjal vilgutav Wiesbadeni linnaruum kui ka sütitav poolehoid kõikvõimalikes kõnedes ja tekstilõikudes festivali vältel. Avamise ajal Gerritseni üleskutsel Ukraina toetuseks korraldatud vaikuseminut mõjus ülivõimsana ning tegi osalejatel silma märjaks nii rahva hulgas kui laval. Polnud kahtlustki, kellele kuulub festivali poolehoid. Teisalt oli selge, et sarnaselt Saksamaa gaasisõltuvusega võis täheldada ka filmifestivali teatud kultuurisõltuvust Venemaast. Sõda algas festivalile ilmselgelt väga ebasobival ajal (kui nii võib öelda) ja programm oli veebruari lõpuks juba täiesti valmis, nii et filme asendada ei olnud enam võimalik. Ma sain aru, et programmist olid välja visatud mõned Vene riigi toel toodetud filmid, kuid Venemaa osalus oli programmis ikkagi märgatav. Enne festivali algust oli ka nende ühismeediakontol lahvatanud terav sõnasõda selles küsimuses, kas ja mis kujul peaksid Ukraina ja Vene filmid programmi koos ära mahtuma. Lõppkokkuvõttes mahtusid, ja selge, et Vene filmidele oli selles olukorras problemaatiline auhindu anda, Ukraina omadel oli aga konkurentide ees mõningane poliitiline eelis. Nii läks parima dokfilmi auhind kodutuid lapsi vaatlevale dokile „Kondised hunnikud“², mis sai ka kriitikute ühenduse FIPRESCI parima dokfilmi auhinna, mängufilmidest pälvis telekanali 3Sat auhinna (ja sellega kaasneva telelevilepingu) võrratu ja vaoshoitud groteskiga „Klondike“³. Mõlemad käsitlevad 2014. aasta aegset või järgset olukorda Donbassis. Kuidagi hirmus ja fatalistlik oli neid filme vaadata, sest need kritiseerisid sõjaolukorda veel õndsas teadmatuses sellest, mida toob lähitulevik. Auhinnad ukrainlastele olid igati ära teenitud ja õudse sõja ühe vähekegi positiivse kõrvalmõjuna tuleb ära tuua märgatavalt kasvanud huvi ukraina filmikunsti vastu. Avastada on sealt nii mõndagi.

Festivali peaauhinna sai aga 14 filmi väga tihedas konkurentsis tõesti tugev Kosovo film „Vera unistab merest“⁴, mis räägib nimitegelasega juhtuva kaudu korruptsioonist, patriarhaadist, šovinismist ja Kosovo valusast lähiajaloost väga peenel ja haaraval moel. Kosovo filmikunsti loomingulist võidukäiku on juba lihtne kommenteerida, sest nende viimaste aastate filmid on olnud täiesti rabavad. Põhiliselt naisautorite tehtud Kosovo filmid on suurtel festivalidel järjest auhindu võitnud ja on kõik nii tugevad, et tekib tahtmine seda mudelit mingil moel kopeerida. Kui Eestist oli tänavuses „GoEasti“ programmis vaid lühianimatsioon „Sierra“⁵, siis leedulased jõudsid lausa FIPRESCI parima mängufilmi auhinnani kõheda krimiuurimisfilmiga „Palverändurid“⁶. Jällegi igati teenitult. Mulle jättis kustumatu mulje 93aastane gruusia filmilavastaja Lana Gogoberidze, kes oli festivalil esitlemas oma kümnest filmist koosnevat retrospektiivi. Tema nõukogudeaegsed linateosedki mõjuvad väga värskena, eriti selle poolest, kuidas Gogoberidze on käsitlenud naisi ja nende staatust ühiskonnas. Raputava elamuse sain ka Dziga Vertovi filmist „Kuues maailmajagu“⁷, kus näidati nõukogude vennasrahvaste kaupu, mida need on suurde liitu panustanud (vabatahtlikult muidugi). Paralleel tänapäeva röövsõduritega oli ilmne. Baltimaid tol ajal veel otseselt ei kõnetatud, aga räägiti „Läänemerel jäässe kinni külmunud laevast, mis sealt varsti lahti sulab“. Kõlas kangesti allegooria moodi.

Kuidas iganes ei kulgeks lähiaja areng Ukrainas ja Venemaal, on selge, et puutumata ei jää neis murrangulistes tormituultes ka Ida-Euroopa ainesega filmifestivalide identiteet. Tugevamad saavad peeglisse vaadates ilmselt aru, mida see uus aeg kaasa toob, aga filmiuurijatele on kiirelt muutuv aeg rikkalikuks tooraineks. Wiesbadenis festivali juba palju aastaid koos toimunud filmiteaduskonverentsid on sellise ümbermõtestamise käima lükkamiseks ideaalne paik. Tänavu räägiti postsovetismist, postkolonialismist ja Vene-vastasest kultuuriboikotist. Ootame huviga, mida toob homme.

1 30 Years of „Post-Soviet“ Cinema: A Thought-Provoking List. https://www.europeanfilmacademy.org/30-years-of-post-soviet-cinema/

2 „Terykony“, Tarass Tomenko, 2022.

3 „Klondike“, Maryna Er Gorbach, 2022.

4 „Vera andrron detin“, Kaltrina Krasniqi, 2021.

5 „Sierra“, Sander Joon, 2022.

6 „Piligrimai“, Laurynas Bareiša, 2021.

7 „Шестая часть мира“, Dziga Vertov, 1926.