Sophie maailm

Sophie Marceau: „Mul ei ole eutanaasia osas kindlat seisukohta, kuid sellest tuleb rääkida ja mõelda, mitte teeselda, et seda teemat pole olemas.“

TRISTAN PRIIMÄGI

Ma pole vist kunagi varem intervjueerinud Bondi-tüdrukut. Selle mõttega alahindan kahtlemata sellist näitlejat nagu Sophie Marceau, kes mängib pärast mitmeaastast näitlemispausi François Ozoni uues filmis „Kõik läks hästi“¹ peaosa, neurootilist tütart, kes peab hakkama aitama oma haigel isal siit ilmast lahkuda. Film põhineb Emmanuèle Bernheimi samanimelisel autobiograafilisel romaanil (2013) ja Marceau mängibki Bernheimi, kellel tuli oma isaga see kadalipp läbi teha. Nii raamat kui ka Ozoni film püüvad kaitsta eutanaasia vajalikkuse ja võimalikkuse mõtet.

Cannes’is Sophie Marceaud küsitledes tuli tõdeda, et 1980ndate alguses noortehitiga „Pidu“² teismelisena debüteerinud ja 1990ndatel suurfilmidega nagu Mel Gibsoni „Kartmatu“³ ja Bondi-film „007. Liiga kitsas maailm“⁴ maailmakuulsuseni jõudnud Sophie Marceau on endiselt särav, intrigeeriv ja otsekohene, kuigi teda on viimasel ajal kinoekraanil kohatud harvemini. Selgitamist vajab siinkohal üks seik: Marceau reageerib pealtnäha täiesti teemaväliselt ühele süütule küsimusele ühiskonnateemade kohta ootamatu ägedusega. Nimelt seetõttu, et paar päeva enne meie kohtumist oli Marceau kinnitanud ühes intervjuus⁵ oma poolehoidu Prantsusmaa COVIDi-konspiratsioonist rääkivale dokfilmile „Viivitus“⁶. Kuna ta oli 2020. aasta lõpus sattunud selliste seisukohtade avaldamise tõttu meedia tähelepanu keskmesse, on teda sellest ajast peale saatnud vaktsineerimisvastase oreool. Siin on jutt aga filmidest ja eriti Cannes’i võistlusprogrammis esilinastunud eutanaasiateemalisest tragikomöödiast „Kõik läks hästi“.

Milline on teie esimene koostöökogemus François Ozoniga?

Lummav. Hämmastav – tõesti. Ma olin olnud mõnda aega tööst eemal ning polnud näidelnud. Polnud ka tunnet, et tahan naasta filmitegemise ja kõige selle juurde. Aga, voilà. Me kohtusime, et seda projekti arutada. Mulle oli raamat väga meeldinud ja mõtlesin, et tema on küll õige inimene seda raamatut ekraniseerima. Ma küll ei tea, kas mina olen sellesse rolli õige naine, aga kui tema arvates olin, siis on tal ilmselt õigus.

Hakkasime ettevalmistusega tõsiselt peale, François on äärmiselt professionaalne. Eks ta ole ka palju filme teinud, nii et ta on otsekui kunstnik, kes maalib väga kiiresti. Ta on alati tööga hõivatud ja keskendunud ainult sellele, mistõttu keskenduvad ka need, kes on tema ümber. François on ka kannatamatu, nii et protsess liigub kiiresti edasi: ettevalmistus, võtted ja korras. Ja see tundub sellele filmile sobivat, sest „Kõik läks hästi“ on selline hetkes kulgev film. Vaataja saab loosse kohe sisse minna. Kogu film võeti üles justkui häireolukorras, kahe koroonalaine vahepeal. Kogu segaduse keskel oli see nagu üks täiesti eraldiseisev hetk, millel polnud ümbritsevaga midagi pistmist. Imelik tunne oli minna võtteplatsile ja teha filmi: Pariisis oli ülipalav ilm, aga meie pidime mängima talve. Tere tulemast tagasi filmimaailma! Ma jumaldan seda.

Mis tunne oli kehastada Emmanuèle Bernheimi, päris inimest? Pealegi lahkus ta enne filmi võtteid meie hulgast.

Jah, ta suri küll kaks-kolm aastat enne võtteid. Ausalt öelda pole mul eriti vahet, kas mängin tõsielust pärit või väljamõeldud tegelast. Karakteritena on nad igal juhul tõelised ja minu töö on nad üles äratada, anda neile elu. Seda on ilmselt võimalik näha kui pühaduseteotust. Konservatooriumis⁷ oli meil näitleja Michel Bouquet loeng, kus tuli jutuks, et mõnede uskude ja uskumuste kohaselt on kellelegi elu andmine pühaduseteotus. „Kelleks sa end pead, jumalaks?“ Elu andmine pole sulle lubatud. See on huvitav mõte, aga meeldib mulle. Nii et ma ei tee päris ja väljamõeldud inimeste kehastamise vahel vahet. Kuna Bernheim oli eluajal paljudele parim sõber ja suur osa ta kaaslastest oli endiselt elus, siis kartsin küll, et nad ütlevad pead vangutades, et minu esitusel pole Emmanuèle’iga midagi pistmist. Nende heakskiitu ma sisimas küll soovisin, aga kokkuvõttes on see kõik ju väljamõeldis, film, ja film peab olema iseseisev. Kuna „Kõik läks hästi“ ei ole Bernheimi eluloofilm, siis ma suurt survet ei tundnud. Ainus mure oli François: kas ma ikka vastan tema mõtteviisile ja filmiga seotud ootustele? Ja see oli tõsine, sest tema on režissöör ja näitleja peab proovima näha tema pähe.

Kas eelistate mängida pigem enda moodi tegelasi või täiesti erinevat karakterit?

Näitlejana paned igasse rolli ka iseennast, oma arusaamise maailma asjadest ja selle, kuidas neid arusaamu väljendatakse. Isegi siis, kui muutud kellekski teiseks. Seda meilt oodataksegi: et me oleksime nagu masinad, või nagu savi, millest saab hakata kuju voolima. See me olemegi. Mõni lavastaja on mulle näiteks öelnud, et ma ei räägiks kätega, või manitsenud liigse väljendusrikkuse pärast. Mu eelmine roll oli selle filmi omast väga erinev⁸. Siin pidin olema väga vaoshoitud. Peab püüdma alati olla karakterile nii truu kui võimalik. Muidugi saan ma mõistusega aru, et see olen mina, aga ma ei saa käituda nii, nagu ma ise selles olukorras käituksin. Ega ma ei teagi, mida ma samas olukorras üldse teeksin. Ja karakteri seisukohalt ei olegi tegelikult oluline, mida ma ise mõtlen.

François Ozon on öelnud koostöö kohta teiega, et tema arvates oli teil väga tarvis lavastajat usaldada. Kas see on tõsi? Kas ehk sellepärast, et teil tuli noore näitlejana ette lavastajatega suhtlemisel kogemusi, mis polnud just meeldivad?

Üldiselt saan ma režissööridega ühele lainele. Ma ilmselt ei teekski filmi, kui ma lavastajat ei usaldaks. Seda on juhtunud vaid üks kord, et sain võtte käigus aru, et lavastajat ei saa usaldada – ja see oli kohutav. Täiesti õudne. Lavastaja on inimene, kes sind vaatab, sinuga räägib, sind vormib. Usaldamatus tähendab seda, et ei saa talle anda oma südant ja hinge, sest mis ta sellega peale hakkab. Ta ei oska seda isegi näha. Tulemus võib olla täiesti brutaalne, vägivaldne. 
Seega on väga oluline, et algusest peale oleks selge, mida lavastaja tahab. Ja kui oleme kokku leppinud ja käed löönud, siis avan kõik uksed. Kindlustunne on filmi alustades äärmiselt tähtis. Vahel inimesed varjavad midagi või ei ole enese väljendamisel avameelsed, aga usaldus on põhiline. Ja ma usaldasin François’d, isegi kui ta on perversne nartsissist (naerab).

Ozon on teinud Prantsusmaal väga palju filme, keskeltläbi ühe aastas, ja need on kõik nii isemoodi. Kas olete tema karjääri jälginud?

Jaa, tähelepanelikult, juba algusest peale. Nägin ta esimest filmi „Vaata merd“⁹, kui ta polnud veel François Ozon. See oli lihtsalt hämmastav, selge, selle on teinud geenius. Ma armastasin seda filmi: see ajas mu endast välja, aga läks väga korda. Hoidsin edaspidi ta töödel silma peal ja nägin, kuidas ta tunnustuse leidis. Ma ei arvanud, et ta hakkab tegema nii erinevaid filme, aga see ütleb palju tema igatsuste ja vajaduste kohta, mis teda filmitegijana kannavad. Ja üks asi, mis tundub vähemalt minu arvates teda kannustavat, on see, et ta tõepoolest armastab näitlejaid ja näitlejannasid. Ta vajab neid inimesi, et nad näitaksid talle elu, etendaksid elu, väljendaksid asju. Ta vajab seda, see on tema toit.

Kuidas teil siis koostööni jõudmisega nii kaua aega läks? Kas oli ka juba varem projekte kaalumisel?

Jah, oli, aga polnud õige aeg õige projekti jaoks. Ma polnud selleks veel valmis ja ilmselt ka tema mitte. Filmitegemine eeldab nii paljude asjaolude kokkulangemist. Ma mäletan, et kui me teist korda kohtusime, siis ütlesin talle, kui väga mulle meeldis ta film „Ingel“¹⁰. Ta vaatas mulle otsa ja vastas: „Ma vihkan seda filmi!“ See polnud ilmselt õige hetk ja igatahes on mul hea meel, et me üksteist lõpuks leidsime.

„Kõik läks hästi“ tundub paljuski püsivat komöödia ja draama tasakaalul. Kas arutasite seda ka ettevalmistuse käigus?

Mina ei osale tegelikult eriti filmi fantaasias ja komöödias, sest minu õlgadel on kogu see valu. André Dussolier, kes mängib mu isa – võrratu karakter – vastutab pigem selle poole eest. Ta äratab kõik üles, äratab filmi üles, ja muudab kogu loo väga eriliseks. Minu tegelasele muidugi ka väljakannatamatuks. Ta mängib üsna kohutavat inimest, tõeline bitch! Egotsentriline, õel, karismaatiline võrgutaja. Õudne. Aga selles ongi filmi koomika, tema tegelases. Ta on ka väga otsekohene: ta soovib surra, aga armastab elu nii palju, et ei taha elu lihtsalt poolikult elada. Tema sooviavaldusele surra vastatakse konkreetselt, et seda ta küll ei saa. Mis mõttes ei saa? See on näitlejatele väga tänuväärne olukord, kui filmis on üks element, mis muudab kõik kaootiliseks.

Kas teil on eutanaasia osas oma seisukoht? Kas „Kõik läks hästi“ muutis ehk seda?

Mul ei ole eutanaasia osas kindlat seisukohta, kuid sellest tuleb rääkida ja mõelda, mitte teeselda, et seda teemat pole olemas. Pole olemas surmataotlust, et võtame telefoni kätte, helistame ja hakkame avaldust täitma. Me ei räägi sellest. Me ei aruta teemadel, mis pole rõõmsad või naljakad. Kummaline. Me võime ju vanaks saada ja ka surra. Kindlasti võime surra.

See film pani mind mõtlema, et eutanaasia teema on arutelu väärt. Minu vanuses (55aastane – toim) tuleb sellele mõtlema hakata. Mul polnud surmaga kokkupuudet enne 50aastaseks saamist, ei surnud sugulast ega sõpra. Surm oli täiesti abstraktne – ja siis see juhtus. Nii et sellest on hea rääkida, ka oma surmast. Pidin seda kord tegema, kui otsisin võttekohta ühe hauakambri stseeni jaoks oma teise lavastatud filmi „Deauville’i kadumine“¹¹ võttel. Külastasin hulgaliselt hauakambreid ning rääkisin paljude inimestega, kes seal töötavad. Kuulsin neilt igasuguseid täitsa uskumatuid asju, mis oli mulle täiesti võõras maailm! Mind pole religioosselt kasvatatud, nii et ma ei teadnud mitte midagi. Mis mu kehast pärast surma peaks saama, kas ma tahan saada kremeeritud või maetud … Kas siis, kui ma neid asju paika ei pane, otsustab minu eest keegi teine? Võib-olla tuleks enne kõik läbi mõelda.

„Kõik läks hästi“ tõstatab ka palju küsimusi meie ühiskonna kohta. Tänapäeval on ju nii, et arutatakse paljusid teemasid, aga teatud asjadest ei räägita. Kuidas hindate sellises ühiskonnas elamist?

Sellest ajast, kui olen siin olnud, pole ma meedias näinud ühtki pilti iseendast. Ma tean, et sellest on juttu kogu maailmas, Cannes’is ja nii edasi. Ma ei taha sellel peatuda, seda on liiga palju. Ma olen rahuliku loomuga ja mul on vaja rahulikult järele mõelda. Ma ei taha olla kõigi inimeste arvamuste keskmes. Mul on juba iseenda arvamustegagi probleeme, sest needki pole alati väga selged. Ma ei saa olla kõigi arvamuste ja seisukohtade mõjuväljas. Arvan end sellest vestlusest täiesti välja.

Ses filmis näidatakse teie karakteri kaudu ka elamisväärsemat maailma: Pariisi kultuurielu, raamatute lugemist … Te ju vahendasite oma prototüüpi, kas te seda poolt oma tegelasest nautisite?

Jaa, meil on Emmanuèle’iga palju ühist, ja olen tundnud ühisosa ka paljude oma teiste karakteritega, näiteks Anna Kareninaga, kelle elu ei olnudki nii tore. Ma võin end ka lauaga samastada (osutab lauale). Mis tunne on olla laud?

Ütlesite, et pole mõnda aega näidelnud. Teil on olnud väga huvitav karjäär ja saite juba varakult paar tohutut kogemust, nagu „Kartmatu“ ja „Liiga kitsas maailm“. Kas suurproduktsioonides osalemine peletas teid seda laadi filmidest eemale?

Ma ei tea, ja ega ma ei tahagi teada. Ma olen nii palju kordi kuulnud sõpradelt ja inimestelt üldse: Sophie, sul oleks pidanud paremini minema. Mitte halva pärast öeldud, aga ikkagi: „Sa oleksid võinud rohkem filme teha. Miks sa rohkem ei reisi, miks sul Ameerikas oma agenti ei ole?“ jne. Mida te rohkem tahate? Olgu, teen rohkem, ja mul on siis rohkem mida? Ei, ma olen juba küllalt hõivatud. Mu elu on täidetud, ma armastan oma tööd. Kui ma pole mulle tehtud pakkumistega rahul, on mul rohkem aega mõelda oma projektidele. Kui keegi on huvitatud, siis olen nõus inimestega kohtuma. Ma ei jookse järele sellele, mida inimesed minult ootavad. Ma ei saa kõigile meeldida, seepärast ma ei saa ka sellega arvestada. Kui Picasso oleks igaühelt küsinud, mida nood tema töödest arvavad, kas temast oleks saanud Picasso? Kahtlen, tõepoolest. Ma ei võrdle ennast muidugi Picassoga (naerab). Aga ta oli pidevas loomefaasis ja otsis midagi muud. Kui ma ei eksi, siis temalt küsiti kord, milline tuleb tema järgmine maal. Ja ta vastas, et kui ta seda teaks, ei hakkaks ta maalimagi, sest see tähendaks, et seda on juba tehtud. Nii et ma ei tea, mis mind ees ootab.

„Kõik läks hästi“ võib nüüd viia taas suuremate pakkumisteni.

Ma ei tea. Ma ei mõista kogu seda protsessi, inimestel on vist mingid ootused. Ma ei mõtle strateegiliselt – mitte üldse. Minust saaks kohutav väejuht.

Kas peate end pigem spirituaalseks inimeseks?

Jaa … Ma olen pigem fatalist.

Kas olete oma karjääri vältel jõudnud lähedale ka selle katkestamisele?

Ei oska öelda. Ma elan olevikus ja on keeruline mõelda tagasi läinud aegadele. Olen end küll alati ette kujutanud väga vana naisena sellest ajast peale, kui olin väike tüdruk, aga oma karjääri ma ei oska ette näha. Võib-olla lõpetan homme, või saab minust hoopis vana näitleja, kes mängib igavesti. Ka see võib tore olla. Ausalt öelda ma pole veel otsustanud. Vahel näen tänaval vanu inimesi ja tunnen justkui ära, et ka mina võin 20 aasta pärast olla selline.

Milline te siis vanana olla tahaksite?

Cool. Sümpaatne, näeksin vastavalt vanusele hea välja. Aga ennekõike tahaksin olla iseendale arusaadav, milline ma ka poleks.

Kuidas end tasakaalus hoiate? Kas mediteerite?

Näitlemine on ka nagu omamoodi meditatsioon. Kui kuulen inimesi mediteerimisest rääkimas, siis võin kinnitada, et sellist meeleseisundit on mul sadu kordi ka võtteplatsil ette tulnud. Valitseb kohutav segadus, kõik muretsevad, kohe hakkab vihma sadama ja kogu võtet tuleb muuta. Siis on ühtäkki 20 sekundit aega, et mängida sisse 20sekundine lõik, mida oled oodanud terve hommiku. Tuleb end kõigest ümbritsevast eraldada ja minna oma mõttes kuskile mujale. Mida suurem on segadus, seda parem tunne on sellest eemalduda.

Filmis on stseen, kus jõuate haiglasse ja näete, et teie isa pole voodis, vaid istub toolil, ning te lihtsalt hüppate voodi peale. Kas selgitaksite seda reaktsiooni?

See väljendab rõõmu (naerab). Madrats pidi olema vetruv, aga … ei olnud, vajus lihtsalt kokku. Aga, jah, ma olin rõõmus, et mu isa saab juba tooli peal istuda, jalutada, end riidesse panna. Varsti saab haiglast välja. See on lihtsalt lapselik õnneväljendus.

Mainisite, et teile meeldib filmi aluseks olnud raamat. Kuidas on raamatut lugeda siis, kui teate ette, et teil tuleb hakata mängima mõnd selle tegelast? Kas võtate seda tõsiselt?

Varem mõtlesin, et loeb vaid käsikiri ja režissööri vaatenurk, aga muutsin oma meelt pärast seda, kui olin lugenud „Draculat“¹². Raamatut lugedes sai üsna pea selgeks, et need, kes filmi tegid – mõtlen siis Coppola versiooni „Bram Stokeri Dracula“¹³, mida ma täiesti jumaldan –, olid raamatut lugenud, sest filmis oli asju, mida ilma raamatuta seal kuidagi olla ei saaks. Ja siis lugesin ühest artiklist, et Coppola andis kõigile näitlejatele kohustuslikus korras eksemplari pihku ning 3-4 järgmist nädalat lugesid kõik koos laua ümber raamatut. See on lihtsalt suurepärane, sest iga tegelaskuju iseloomustab hulk väikesi elemente. Gary Oldmani pean ma üldse üheks parimaks näitlejaks ja raamatus on nii palju detaile, mis tema rolli rikastavad. Usun tõesti, et hea on saada nii palju informatsiooni kui võimalik, sest seda rohkem on ideid ja toitu rolli lahendamiseks.

Varem käsikirjale keskendudes olin ehk lihtsalt pisut laisk ning seisukohal, et see peab raamatut asendama. Ausalt öeldes aga on siin ka oht, et kui stsenaarium raamatust väga erineb, siis ei tahaks lasta end häirida kahest erinevast looversioonist. Kui nii ei ole, nagu „Dracula“ puhul, siis on informatsioon oluline.

Ja kuidas on lugu Emmanuèle Bernheimi raamatuga?

Kui ma sellest loost kuulsin, siis jättis see mind külmaks. Jah, ta aitab sureval isal elu ära lõpetada. Ja siis? Siis lugesin raamatut ja väga banaalsest loost – peame ju kõik selle kahjuks läbi tegema, aga nii see on – tekib silme ette täiesti kinematograafiline pilt. Mõistad, et nad peavad tegutsema väljaspool seadust, neid püütakse takistada … Isa tegelaskuju joonistub välja, sündmusi juhib eutanaasiakeeld – sellest saab nagu põnevik. See on hea materjal filmiks ja ma olin kindel, et Ozon on õige inimene seda tegema, sest ta on ühest küljest realistlik, aga talle meeldib ka provotseerida, šokeerida, tegutseda väljaspool normi.

Ei saa siiski küsimata jätta ka Bondi-küsimust.. Milline koht on teie elus Bondi-tüdruku mängimisel?

Sellel on mu südames väga eriline koht, ja seda paljudel põhjustel. See on ainus kord, kui olen mänginud negatiivset kangelast – ja ma nautisin seda väga. Ma ei oska öelda, kui pahelisena ma ekraanil mõjun, aga alguses, kui selle osa saamiseks näitlejaproovi tegin, taheti, et mängiksin tõesti täiesti hullu pahalast, et näha, kui kaugele selle rolliga saab minna. Seda ma ka tegin. Kui saingi selle rolli, paluti mul oma karakter normaalsemaks tagasi kohendada.

See oli mulle suurepärane elamus, sest James Bondi filmis mängimine annab natuke nagu superkangelase tunde. Mulle meeldivad sellised filmid väga ja Bond on selles maailmas väga ainulaadne ja eriline nähtus.

Teiseks sai produtsent Barbara Broccolist tema suure filmiarmastuse ja kirglikkuse tõttu mulle suur õpetaja ja eeskuju. Ja kolmandaks režissöör Michael Apted, kes suri üsna hiljuti. See oli erakordne, kuidas ta minuga mu rolli arutas. Oli väga huvitav näha sellist lavastajat tegemas James Bondi filmi, sest ta oli ennekõike huvitatud karakteritest, inimestest. Talle oli oluline inimlik kvaliteet ja seda ei ootaks ehk Bondi-lavastajalt. Mulle tundus, et minu roll oli ta lemmik selles filmis, ja ta tõesti soovis väga, et mina seda mängin.

Ja loomulikult on oluline ka kostüümikunstnik, ma ei mäleta küll enam ta nime.¹⁴

1 „Tout s’est bien passé”, François Ozon, 2021.

2 „La boum“, Claude Pinoteau, 1980.

3 „Braveheart“, Mel Gibson, 1995.

4 „The World is Not Enough“, Michael Apted, 1999.

5 Stéphane Joby, Sophie Marceau se confie sur le cinéma, Cannes, sa popularité et les polémiques. – Le Journal du Dimanche 3. VII 2021.

6 „Hold-Up“, Pierre Barnerias, 2020.

7 Kuigi Marceau õppis näitlemist mainekas erakoolis Cours Florent, mõtleb ta siin ilmselt siiski kõrgemat riiklikku draamakunsti konservatooriumi (CNSAD), kus Michel Bouquet oli professor aastatel 1977–1990.

8 Marceau eelmine roll oli peaosa tema enda lavastatud filmis „Proua Mills, täiuslik naaber“ („Madame Mills, une voisine si parfaite“, 2018), kus tema ekraanipartneriks on vana naist teesklev Pierre Richard.

9 „Regarde la mer“, François Ozon, 1997.

10 „Angel“, François Ozon, 2007.

11 „La disparue de Deauville“, Sophie Marceau, 2007.

12 Bram Stoker, Dracula. Archibald Constable and Company, 1897.

13 „Bram Stoker’s Dracula“, Francis Ford Coppola, 1992.

14 Lindy Hemming.