Sportlased, õigekirjavead ja mesilased

Olev Remsu

Kolm filmi sarjast „Eesti lood”.Dokumentaalfilm „Ultravennikesed” (Rühm Pluss Null, 2009, 27 min), režissöör ja stsenarist Kullar Viimne, operaatorid Kullar Viimne ja Erik Norkroos, helioperaator Olger Bernardt ja Kristian Miilen, reporter Jüri Muttika. Produtsent Erik Norkroos. ETV eetris 25. XI 2009. Kullar Viimne on oma isikupärase käekirjaga noor dokumentalist, tema uut filmi vaatama asudes ootad ikka autoripoolse hoiakuna tundeid,  ka seda, kas töö tuleb lõbus või mitte. Sedapuhku on tabatud nukkerlõbusus, millest on noateral täpselt ja kõikumatult kinni peetud. Üles on võetud erakorraline tegevus, mis juba omaette oleks märkimist väärt: 24 tunni jooksumaraton Espoos, pealegi veel täiesti ootamatult sisehallis. Kaamera jälgib ühe Eesti viieliikmelise perekonna osavõttu, nende sörkimise kulgu. Oleme kehakultuuri seostanud ikka värske  õhuga, siin tiirutatakse katuse all ümber saalihokiväljaku, millel naised keppidega litrit taovad, lageda taeva alla minnakse vaid suitsu tõmbama. Tuleb tunnistada, et see ja teised naljad on stiilselt välja peetud. Vaheldust peab olema! Vastuolulist vaheldust!

Näeme veel osalejate ümberriietumist, lihaste masseerimist, sokkide vahetamist, üks jooksja sõidutatakse kanderaamil minema, tema ponnistus on lõppenud. Võistluse kestes võib väsinud  mees koguni pikutada; ega teist nii mõnusat spordiala vist olegi, kus võib end vintsuli visata. Just ideaalne filmimiseks. Kas tegemist on mõttetu enesepiinamisega? Või mõttekaga? Ja mis siis kokkuvõttes üldse toimub? Kas jõujookide ja kütusefirma Neste reklaamiüritus? Ja sellepärast, et osavõtjad oleksid pidevalt oma reklaamidega nähtaval, ei lubatagi neid metsa, kus nende tulusus on üürike? Pakutakse isegi õlut, siiski alkoholivaba.  Mulle meeldivad iseäralikud inimesed, kes teistega ei sarnane, aga siinkohal pean hindama ainult filmi. Mulle oli seesugune maraton uudislik, ma ei teadnud, et selliseid peetakse. Siiski jääb töö minu meelest üheülbaliseks, autor pole suutnud naelutada vaataja (näiteks minu) pilku ekraanile. Vahetiitritega antakse teada, kui palju 24-tunnisest distantsist on juba joostud, kuid pildilist-sisulist muutust ei taju – peamiselt  üks katkematu tiirutamine, pikapeale läheb igavaks. Viimase tunni jookseb eesti perekond sinimustvalget kandes. Taas muhe tegu, ja usutavasti ei riiva see kellegi püha rahvustunnet. Eesti pereisa saavutab kahekümnenda koha, võidab šveitslane, medaleid jagub veel soomlasele ja kreeklasele. Eesti pereema ja tema tütar tulevad naisteklassi seitsmendaks. Oleks huvitav teada, mida seesuguse võistluse kohta  ütleks spordiarst? Usun, et mõne tervisespetsialisti arvamus oleks pidanud filmis kindlasti olema. Töö on ringja jutustamisviisiga, tõsilugu algab ja lõpeb laeval, kujundiväärtuse saab laevadiktori teade tagasõidul, et reis Helsingist Tallinnasse kestab kaks tundi. Lõputiitrid ütlevad, et isa jooksis 24 tunniga 170, ema ja tütar 152 kilomeetrit. Ma ei tajunud kontseptsiooni, ma ei mõistnud,  mida autor on tahtnud tööga ütelda. Film ei ületanud uudislikkuse taset, jäi pelgalt sõnumiks, et seesugused imeasjad leiavad aset. Valitseb reporterlikkus, filmile ei ole antud mõtestavat allteksti. Mõned suurepärased kaadrid on ilmselt tehtud läbi akna väljastpoolt sisse, rukkilillesinine raam ümber. Kohati veab alt valgus, pilt ekraanil on ülearu hämar. Sisehalli valgusviirgudele oleks tarvis olnud lisada prožektorikiiri. Arengut ei ole,  lugu venib, ettenähtud pooltunni täitmisega on olnud tükk tegemist. Ai-ai-ai. Vaatasin filmi veel emakeelepäeva tunnetega ja leidsin õigekirjavigu. Juba pealkirjas „Ultra vennikesed”! „Ultravennikesed” tuleb ilmtingimata kokku kirjutada! Ka subtiitrites leidub apsakaid, üte on koma(de)ga eraldamata. Veel üks tõestus, et tudengitele peaks rohkem eesti keelt õpetama, vähemalt neile, kes hakkavad seda pärast lõpetamist avalikult  pruukima. Meil on piisavalt palju filmiametnikke ja teletoimetajaid, kes töö vastu enne lõplikku valmimist huvi tunnevad. Kas nemad ei tunne siis samuti õigekirja?

Dokumentaalfilm „Siim, Samuli ja dolce vita” (Allfilm, 2009 28 min), režissöör Liina Triškina, operaatorid Liina Triškina ja Rein Kotov, helikujundaja Seppo Vanhatalo. Produtsent Johanna Trass. ET V eetris 18. XI 2009. 

Filmidraamatehnikas on üks üsna kõigutamatu ettekirjutus – laps on alati püha. Reegel käib ka dokumentaalide kohta, ning üle 99 protsendi teostest peab sellest kinni. Liina Triškina töögi pole erand. Ma ei usu, et Eesti ekraan ja eesti publik üldse lapse (väljamõeldud?) kurjuse paljastamist talukski. „Siimus, Samulis ja Dolce Vita’s” näeme meie lapskuulsusi, taimetarku, vennakseid Siim ja Samuli Martinit, sedapuhku paelub  neid mesi. Poisid on vastandliku iseloomuga ning see on ka ilusti kujutamist leidnud. Huvitav, kas nad on meedia tähelepanu tõmmanud loomulikul teel, ilma kellegi poolt pildile lükkamata? Seegi film venib, kuidagi ei jõuta isegi mee juurde, kuigi algus on intrigeeriv: film käivitub meilikirjade toksimisega, otsitakse mesilastarusid, aga siis jääb tõsilugu seisma, areng on vaevaline. Kes on adressaadiks? Kas müstiline eesti rahvas? Või lapsed? Või lapsevanemad?  Kõne alla tulevad siiski ainult viimased, lapsed eelistavad märksa dünaamilisemat pildistikku, eesti rahvast ühtse auditooriumina pole olemas. Tegemist on omamoodi perekonnaalbumi suvelehekülgedega, mille vastu lapsed ise täiskasvanutena ja nende sugulasedki kindlasti huvi tunnevad. Kuid ka selles filmis pole kontsentratsiooni, taas ei näinud ma asjal erilist mõtet: peale mõnusa suvetunnetuse ja laste tavapäraste portreede ei leidnud ma midagi.  Lapsed ja nende tegemised kütkestavad alati tähelepanu, kuid sellest jääb ühe filmi jaoks väheseks. Viimaks saab mesi valmis, valgub kraanist kaussi ning laps limpsab keelega. Magus! Kui eelmises filmis jäi autor oma rühmaportreest kaugele, siis siin ollakse liiga lähedal. Laste puhul ei kujutagi asja ka teisiti ette. Vahest kipun ma ülearu dotseerima, kuid meenutan siiski, et üsna mitme inimese elu  on kihva keeratud sel moel, et nad on ekraanile pandud. Teiselt poolt teame neidki, kes on üürikest kuulsust rahulikult kandnud, neile on komeedina esiletõus edaspidises elus olnud vaid meeldiv minevikuseik. Tahaks loota, et vennastele Siimule ja Samulile samuti. Vaimukas on see, et lõputiitrites märgitakse osalejate hulgas veel 21 745 mesilast. Loodame, et arv on täpne. Muide, ka selle filmi pealkirjas „Siim Samuli  ja Dolce Vita” on vigu: üks koma on puudu (sedapuhku ehk põhjendatud – matkitakse lapse kirjutamist) ja itaaliakeelne tsitaatväljend „dolce vita” ehk „magus elu” kirjutatakse väikeste tähtedega.       

Dokumentaalfilm „Maailmameister” (Osakond, 2009, 27 min), režissöör Moonika Siimets, stsenarist ja produtsent Aivo Spitsonok, operaator Ants Martin Vahur, helikujundaja Jüri Sooäär. ETV eetris 6. I 2010.

Film on sümpaatne ja klassikaline portreefilm ühest iseärakust ja ehkki teoseid ei ole korrektne üksteisega võrrelda, julgen öelda, et „Maailmameister” on seekord vaatluse alla  võetud kolmikust kahtlemata vajalikem. Miks? Tegemist on koguni sajaprotsendilise elutabamisega. Kui mina olin jõnglane, käis üks Herberti vanuses ja välimuseltki tema moodi mees meil Tartus Toomeoru korviplatsil, õpetas igasugu kossutrikke: küll maapõrkega vabaviset sooritama, küll korvilaua tagant sisse viskama. Ja mida kõike veel. Mulle oli see nostalgiline minevikupuudutus, kui nägin selle filmi 83aastast teivashüppefanaatikut Herbert  Seppa Viljandis staadionimarakrattidele oma lemmikala õpetamas. Kas varem ongi saadud sellele nähtusele pihta? Minul ei tule küll ette. Dokumentaalfilmid peavad aga edastama kõike, ja see on tegijate suur võit, et üks seni varju jäänud elutahk on viimaks ekraanil esindatud. Niisiis, Herbert on veteransportlane, kes oskab pea peal seista ja kätel kõndida ning kes igatseb maailmameistriks tulla. Ta portree on loodud usutavalt  ja veenvalt, korrakski ei teki kahtlust, et seesugune veidrik oleks sulepeast (s.t kaamerast) välja imetud. Ehe elu oma kummalisuses. Nagu pensionäride puhul ikka, keerab jutt seksi peale. Selle asjaga saaks asjatult kulutada 2000 kallist kalorit, igatahes on etem teivast hüpata. Nauditav on episood, kui Herbert ja eestlannast Lahti veteranide maailmameistrivõistlusele registreerija laulavad koos Mulgimaa hümni. Mõnus! Herberti mõnevõrra sarkastilised  kommentaarid naisteivashüppajate kohta on iseloomulikud, kusagilt kumab välja, miks vanapoiss on seksivaenulik. Kas ta on olnud seda terve elu? Hea leid on ka hallipäiste sportlaste öömaja koolipõrandal. Aga muusika dramaatilisusega on üle pakutud, seda eriti teivashüppe võistluse käigus. Kogu filmi läbib vastandus: vanus ja sport. Viimaks on vastandatud kolme poodiumil seisjat ja neljanda koha pälvinud Herbertit. Paneb  huult närima küll, napp kaotus toob pisaragi silma ja treener Akkeli lohutus kulub marjaks ära. Herberti meelekindlust ei kõiguta miski: kuldmedal kuulub talle, ent seda järgmistel aastatel. Veelgi lihtsamaks läheb järgmises vanusegrupis (85–90), seal on mõnel alal ainult üks võistleja, nõnda et medaleid võib tuua terve rinnatäie. Selle episoodiga on antud viimane lihv Herberti iseloomu kujutamisel. 

P. S. Püsiproloog ei sobi „Eesti lugude” sarjale, oleks piisanud suunavast alguspildist. Praegune rahvarõivastes inimeste sebimine häälestab vaataja minevikule ja antropoloogiale, kuigi enamik lugudest räägib tänasest päevast.