Stseenid seriaali ühest jaost

„Tasujad“, Marveli universum ja filmide hulgikaubandus

TRISTAN PRIIMÄGI

Mängufilm „Tasujad. Ultroni ajastu“ („Avengers: Age of Ultron“, USA 2015, 141 min), režissöör Joss Whedon, stsenaristid Joss Whedon, Stan Lee ja Jack Kirby. Osades Chris Evans, Mark Ruffalo, Scarlett Johansson, Robert Downey jun, Chris Hemsworth, Jeremy Renner, Samuel L. Jackson jt. Linastub kinodes Coca-Cola Plaza, Solaris, Ekraan, Kosmos ja Cinamon.

Superkangelastest koosnev supergrupp „Tasujad“ on jõudnud oma teise filmini, mille sisu on keeruline paari lausega kokku võtta. Hulk, Kapten Ameerika, Raudmees, Must lesk, Thor ja mõned väiksemakaliibrilised üliinimesed satuvad võitlema ülivõimsa tehisintellektiga Ultron, mille nad ise eksikombel ja valedel eeldustel on ellu kutsunud. Järgneb palju pahandust ja lisandub üha uusi nii lihast ja luust, metallist kui ka üleloomulikumatest materjalidest tehtud tegelasi kuni kolossaalse lõppmänguni hõljuva saarega.

Räägime kõigepealt rahast, nagu on kombeks. Marvel Comicsi ja Walt Disney ühistööna valminud järjekordne koomiksifilm teeb kinokassade ajalugu. „Tasujad. Ultroni ajastu“ on teeninud ainuüksi Ameerikas kahe nädalaga üle 300 miljoni dollari ja see on ilmselt alles algus. Sellise edu jätkumisel võib ohtu sattuda „Tasujate“ esimese osa („The Avengers“, Joss Whedon, 2012) edukaima koomiksifilmi rekordiline 1,5miljardiline (!) kassatulu, millega film platseerub kõigi aegade suurema kassanumbriga filmide tabelis lausa kolmandaks. Plahvatuste, kiremöllu ja dollarimärkide keskel tuleks siiski säilitada objektiivsus ja tõdeda, et „Tasujad. Ultroni ajastu“ on seni linastunud üheteistkümnest Marveli koomiksifilmist üks nõrgemaid. Sellest tahapoole jääb ainult ühe Tasuja soolofilm „Thor. Pimeduse maailm“ („Thor. The Dark World“, Alan Taylor, 2013).

Seriaalide ajastu

Popkultuuri tarbija seisab järjest enam vastamisi küsimusega: kui palju ma pean olema tuttav taustsüsteemiga ja milliseid eelteadmisi minult eeldatakse kultuuriteksti mõistmisel? Metatekstuaalsus ja igasugune kaval ristviitamine ei ole võõrad nähtused, aga tundub, et nüüd hiljuti on katkenud üks oluline niit loo jutustamise traditsioonis. 1980. aastate blockbuster’ite ehk koos kõikvõimaliku kaasaskäiva nänni toetusel edetabelite tippu lükatud megafilmide võidukäik muutis seeriafilmid filminduse argipäevaks. Järjeloost sai erandi asemel norm, selle juures aga respekteeriti terviklikku filmiteksti, millel oli algus ja lõpp ning mingi tekstisisene struktuuriloogika. Sellest ei peeta enam kinni. Ultroni ajastul algavad filmid juhuslikust kohast ja lõppevad … ei, nad ei lõppegi iial. Pärast lõputiitreid näeme mõnes lisastseenis, et lõpp polnud tegelikult lõpp, vaid uue (jao) algus. Me leiame end ühtäkki tõelisest postmodernistlikust düstoopiast, kus tekstil ei ole enam kuju ega vormi, ükski surm või muudmoodi areenilt lahkumine ei ole lõplik, mingit lahendust lugudele ei pakuta. Freudistlikust vaatepunktist: lõplikku rahuldust ei saabu, vaatajaid hoitakse pideva rahuldamatuse seisundis, plahvatuseelset ängistust toidetakse lubadustega uutest mõnudest. Järgmiste jõulude ajal, näiteks, või järgmisel suvel.

Filmid on alati olnud rohkemal või vähemal määral seriaalsed, nüüd on aga selle seriaalsuse mõõtmed ja iseloom muutunud millekski täiesti uueks.

Marveli filmiuniversum

Filmi „Tasujad. Ultroni ajastu“ võibki võtta ühe maailma suurima (ja kalleima) seriaali järjekordse jaona. Seriaali, mis kestab 11 aastat ja millel on 22 osa. 2008. aastal pani Marvel Entertainmenti direktor Kevin Feige aluse nähtusele, mille nimetus on Marvel Cinematic Universe ehk Marveli filmiuniversum. See idee nägi ette filmide tootmist, mis kooskõlas moodustaksid omamoodi kärjetaolise maailma. Filmides oleksid viited järgnevatele jagudele, hilisemad filmid aga viitaksid omakorda olnud sündmustele varasemates filmides. Need oleksid kõik omavahel tihedalt seotud. Nüüdseks on Marveli filmiuniversumi filmidest linastunud täpselt pool, „Tasujad. Ultroni ajastu“ on neist järjekorras üheteistkümnes. Keskpunktis asudes üritab seriaal vaadata ühtviisi nii taha kui ka ette ja selle tagajärjel on asjasse pühendamatu vaataja eksinud nagu hobune suures linnas. Viiteid eelnevatele jagudele sajab taevast ilma mingite selgituseta, igale lollile peaks olema selge, et kui ta üldse veel tahab ree peale saada, siis tuleks kõik eelnevad jaod ära vaadata. Thori hallutsinatoorne nägemus filmis viitab tegelastele ja sündmustele Thori kahest soolofilmist, Kapten Ameerika nägemus omakorda tema kahe soolofilmi sündmustikule jne. Filmi iseennast justkui ei olegi, see ei seisa omal jalgel, vaid toetub kolossaalse struktuuriskeleti lugude võrgule. Koomiline on tõsiasi, et need 22 Marveli filmi on ilmumisaegade ja sisu põhjal jagatud „kolme faasi“, nagu nad ise seda kutsuvad – iga faasi lõppakordiks ongi „Tasujate“ filmid, neist viimane „Tasujad. Igaviku sõda“ („Avengers. Infinity War“, Anthony ja Joe Russo, 2018–2019) on jagatud veel kaheks osaks, mis on plaanitud linastuma 2018. aasta ja 2019. aasta maikuus. Faaside nimetamine tekitab tunde, nagu oleksid inimmassid katsejäneseks mõne Marveli universumi kurja superteadlase eksperimendis, mida me ju tegelikult olemegi. Mis juhtub meiega siis, kui on lõpetatud ka kolmas faas?

Võitlus mitmel rindel

Filmid on asunud võitlusse järjest peale tungivate teleseriaalidega ja võitlustanner on üks ja konkreetne – vaataja aeg. Eks meil kõigil ole elus mingi piiratud aeg, mille me saame pühendada audio­visuaalse sisu tarbimisele. Vahe on selles, et kui film reserveerib endale seda aega keskeltläbi kaks tundi (viimasel ajal küll pigem kolm tundi, ühe jao pikkus on selliste filmide puhul märgatavalt suurenenud), siis seriaal annab võimaluse karakterite ellu palju pikemaks ajaks siseneda, pakkudes ühe hooaja vältel ca 12 tundi narratiivi samade tegelastega. Filmidel ei jää muud üle, kui see samm kaasa teha ja seriaalsuse põhimõte (ja selle pakutavad tunnid vaataja ajast) usurpeerida. Huvitava näitena on nüüd seesama Marvel Entertainment toonud välja ka telesarja „Hulljulge” („Daredevil“, 2015), mille kõik 13 jagu tehti korraga kättesaadavaks. Tarbijaharjumusse ei mahu enam uue jao ootamine nädal aega, selle on asendanud binge-watching – tsükkelvaatamine, mille käigus võetakse ühe nädalavahetusega läbi terve sarja hooaeg. Marvel on selle sammuga juurutanud tsükkelvaatamise ja kes viitsib veel kinno minna, kui tsükkel on parajasti kodus pooleli? Tarbimisharjumused muutuvad, aga neid ka muudetakse teadlikult meie eest.

Ärge minust valesti aru saage: mulle sümpatiseerib kogu Marveli maailma filmikärg, aga väga huvitav on ka tööstuslik külg, mis sellega kaasneb. Film oli juba 1950. aastatel sunnitud tele­visiooniga rinda pistma, toona lahendasid suurstuudiod probleemi nii, et hakkasid ise telekanalitele kvaliteetset ja kallihinnalist sisu tootma. Nüüd, XXI sajandil, tehakse filme nii, et üht filmi vaadates tuleb meil paratamatult nentida alistumist kontekstita sisuviidetele või vaadata ära veel kümme filmi, et toimuvat lõpuni mõista.

Mõnes mõttes ongi „Tasujad. Ultroni ajastu“ (nagu ka paljud teised kassahitid) nende võitluste, mida neil võidelda tuleb, tahtmatu ohver. Seriaalsusenõue lööb paigast struktuuri, halastamatu võitlus piraatidega (kõlab nagu mõnes seiklusjutus!) kohustab keskenduma afektile ja efektidele, püüdes muuta kohustuslikuks filmi vaatamise kinos, suurel linal, ja pileti eest. Selliseid eriefekte ei saa ju maha magada! Efektide kuhjamise kõrvalprodukt aga, mis on kogu aja eriti kimbutanud koomiksite põhjal tehtud filme, on karakterite lihtsustamine hetkeni, kui neist on järel üksnes klišeed. Koomiksižanri on üldsus valesti mõistnud vähemalt ühes aspektis – hoolimata pealtnäha lihtsakoelistest „kangelaslugudest“, kus hea ja kurja võitluse tulemusena selgub mingi üldinimlik moraalne tõde, on koomiksites head ja pahad enamasti märksa mitmetahulisemad ja huvitavama taustaga, kui see kombeks kassafilmides. Need on piinatud tegelased, kelle keep ja imevõimed varjavad tegelikult komplekse, traumasid, skisofreeniat. Ükski kangelane ei ole väärt vaataja empaatiat, kui ta on täiuslik. See kipub filmitegijatel tihtipeale ununema. Filmide süžees ei võimalda karakterite komplekssust lahti mängida tihtipeale ajapiirang (selles osas võiks seriaalsusest küll rohkem kasu olla, kui on seni olnud) ja just nimelt see afektinõue. Visuaalse vaatemängulisuse altarile tuuakse ohvriks tegelaskujude pooltoonid ja nende mitmeti mõistetavus. Võitluses televisiooni ja piraatidega ei ole aega enam koomiksifilmide enda karakterit arendada. Alates 1990. aastate keskpaigast, pärast „Terminaator 2“ („Terminator 2: Judgment Day“, James Cameron, 1991) ja „Juuraajastu pargi“ („Jurassic Park“, Steven Spielberg, 1993) tulekut, on digitaalsed eriefektid elanud läbi revolutsioonilise tulemise, millest on ehk kõige enam võitnud just need koomiksifilmid, mille visuaalne universum on juba üles joonistatud (et filmitegija ei peaks oma ulmade realiseerimisel alustama nullist) ning mille teostamine filmilinal oli varem olnud pea võimatu. Nüüd, efektide ajastul, on koomiksid ammendamatuks varasalveks adaptsioonide leidmisel. Kõneka faktina on Marveli filmiuniversumi jälgedes pandud alus ka sarjale „DC Comics’ Shared Universe“ ehk „DC Comicsi jagatud universum“. Marveli rivaal, koomiksifirma DC Comics on välja kuulutanud samasuguse sarja, mille raames antakse seitsme aasta jooksul välja 11 uut koomiksifilmi. Valmis on neist esimene, Supermehe „taaskäivitus“ „Terasmees“ („Man of Steel“, Zack Snyder, 2013).

Munad ühte korvi

See võitlus mitmel rindel on kaasa toonud olukorra, mida võib tinglikult nimetada munad-ühte-korvi-sündroomiks. Kuigi hoiatatakse mune ühte korvi ladumast, siis suurstuudiote argipraktika näitab vastupidist: järjest suuremaid rahalisi panuseid tehakse järjest vähesemale hulgale filmidele. Üha olulisem on stuudiote käekäigu seisukohast see, kuivõrd õnnestuvad või ebaõnnestuvad nende suvised suurhitid. Kui vaadata taas seda kõigi aegade suurima kassatulu toonud filmide edetabelit, näeme oma ehmatuseks, et esikümnes on vaid üks film, mis on tehtud eelmisel sajandil, teisel kohal asuv „Titanic“ (James Cameron, 1997), kõigi ülejäänute tootmisaastad algavad arvuga 2000. Teisest kümnest leiame veel kaks sellist, aga üldiselt on päevselge, et me elame hiigelkasumite ajastul.

Kuidas sobib see kõik siis kokku igihalja vingumisega, et rahvas ei käi kinos, ajad on halvad, kõik tõmbavad endale ise kodus filme ja üleüldse …? Osalt on see virin muidugi kätteõpitud abitus, aga teisalt näitavad need arvud ehk just seda, et järjest enam üritatakse minna välja täiesti kindla peale, jätmata midagi juhuse hooleks. Tipud peavad olema enneolematud ja absoluutsed. Kindla peale õnnestumise üheks põhiliseks eelduseks on aga rääkida juba tuttavat lugu tuntud tegelastega. Kas või tänavuse suve plaanitud hittfilmid on kõik järjed, ei ühtki originaalset uut tegelast ega lugu. Mingis mõttes on „Tasujad. Ultroni ajastu“ seda tüüpi järgede täielik etalon: peaaegu iga tegelane on leidnud eelneva tutvustuse omaenda filmis ning nüüd on „Tasujates“ võimalik neil kõigil kohtuda.

Olgu lisatud, et veel üks koomiksite algne tasuja leiab veel sel suvel tee kinoekraanile. Juunis linastub film „Sipelgmees“ („Ant-Man“, Peyton Reed, 2015), mille nimitegelane on samuti Tasujate ridades, aga pole filmides seni üles astunud. Tasujaid on tegelikult kokku üle kahekümne. Võib-olla vastab see fakt veenvalt ära küsimuse, mis meist pärast kolmandat faasi edasi saab. Materjalipuudust pole karta.

Moraalne kompass

Huvitav on jälgida ka Marveli universumi, kaasa arvatud „Tasujate“ kaudu sisendatavaid moraalinorme. Marveli filmiuniversumi filmidest on „Raudmehe“ esimene jagu („Iron Man“, Jon Favreau, 2008) ainuke, kus käsitletakse seksuaalsust veidikenegi mingil muul moel kui rüütliromaanides. Robert Downey jun mängitud Raudmees on esimeses filmis trikster-naistemees, kelle suhtumine vastassugupoolde on tänapäeva maailmas kohati üsna non-PC. Vaimukas, aga meesšovinistlik Raudmees on võrreldav Ian Flemingi, Mickey Spillane’i või Norman Maileri loodud tegelastega, kellele puhul oli ebaregulaarne seksuaalkäitumine märgiks teatud autentsusest“.* „Raudmees“ jäi ka sarjas ainsaks, mis seda teemat üldse kuidagi puudutab, järgnevates filmides on tegelased, kaasa arvatud Raudmees, siivsad ja ontlikud.

Põhjust tasub otsida sellest, et 2009. aastal ostis Marvel Entertainmenti nelja miljardi eest Walt Disney Company, kes sai endale ka kõigi järgnevate Marvel Comicsi filmide leviõigused. Disney maailma moraalsest-konservatiivsest selgroost on palju juttu olnud, aga Marveli koomiksifilme vaadates on oluline teada, et nii mitmeski mõttes on Marveli filmiuniversum nende konservatiivsete vaadete, mida kandsid endas Disney omaaegsed animafilmid, traditsiooni jätkuks. Marveli maailmas on kangelasel südamedaam, aga nendevahelise pinge erootiline tipphetk on suudlus. Sellest kaugemale isegi ei mõelda. Tihtipeale järgneb suudlusele süümelaine ja tõdemus, et „me ei saa kokku jääda“. Iha jääb rahuldamata ja ängistus kestma, et meid viia kaasa järgmisse ossa nendele lõpetamata tunnetele koos tegelastega lahendust otsima. „Ultroni ajastus“ on sellise suhte õpikunäitena sisse kirjutatud Hulki (Mark Ruffalo) ja Musta Lese Natasha Romanoffi (Scarlett Johanssoni) armulugu. Kui seni oli suudetud selliste trafarettide kasutamise puhul kriitikast pääseda, siis „Ultroni ajastu“ armastusekäsitlus on vallandanud pahameeletormi. Lavastajat Joss Whedonit süüdistatakse kõiges alates seksismist ja lõpetades pealiskaudsusega. Ta oli sunnitud lahkuma Twitterist, kuna ei pidanud vastu talle saadetud sõnumitulvale. Probleem pole siin aga Joss Whedoni suutmatuses luua usutavat, usutavate tunnetega naiskarakterit, vaid Disney ja Ameerika tsensuuri seatud raamid. Whedon on lihtsalt järjekordse formaadipiirangu ohver. Ta ei tohi ületada Disney ja tsensuurikomisjoni MPAA seatud moraalinorme.

Kõik Marveli filmid, kaasa arvatud „Ultroni ajastu“ on hinnatud reitinguga PG13, seega alla 13aastastele peetakse osa materjali ebakõlblikuks ja vanemad peaksid valvama, mida nende lapsed vaatavad. „Ultroni ajastu“ vanusepiirangu põhjuse taga seisab ka fraas some suggestive comments (mõned erootilisusele viitavad repliigid). See ei päästnud Whedonit ega hukutanud kassat, küll aga toob täie selguse, et Hollywoodi suvefilmide puhul tuleb rääkida ennekõike lastefilmidest, sest neis filmides lihtsalt ei tegelda täiskasvanute teemadega. „Ultroni ajastu“ tegelased on supervõimetest hoolimata emotsionaalsed lapsed, kuna neist puutumata jääv teemadering on aukartust äratavalt lai. Nad räägivad omavahel vaid maailma päästmisest ja mingisugusest abstraktsest, ilma väljundita armastusest. Disney taktikepi all jutustatakse meile lugu väga konservatiivsest maailmast.

Võrdluseks võib tuua väga õnnestunud „X-meeste“ sarja, mille keskne mõte on ju see, et erinevus rikastab ja me peaksime tunnustama ja armastama friiki meie sees ja meie ümber. Disney (ja tänu sellele ka Marveli) moraalne kompass on kohati liiga jäik.

Tööstuse unelm

Saan aru, et see kirjutis võib kohati tunduda põhjendamatult kriitiline: film ei ole üldse nii nõrk, kordagi pole piinlik, kohati on vaid igav ja väsitav. Väga hea tulemus tegelikult, pauku tehakse palju ja tegelasi tuleb järjest juurde (kuigi tekib tunne, nagu loeks „Sõda ja rahu“: tahaks mõne lehekülje tagasi keerata ja üle vaadata, kes see siis nüüd täpselt oligi). Marveli filmiuniversum on professionaalne ja meelelahutuslik frantsiis, mille peaaegu kõiki osi soovitan südamerahuga kinos vaadata.

Kindlasti on see aga suursaavutus filmitööstusele. Filmitööstus otsib ennekõike perfektselt tulutoovat tootmismudelit – kuidas kulutada vähe, toota efektiivselt ja saada võimalikult palju kasu. Marveli filmiuniversum tundub olevat sellele ideaalile väga lähedal. Käima on lükatud hiiglaslik konveier, mis on sisse toonud juba üle seitsme miljardi dollari ainuüksi filmidega. Neile lisanduvad veel telesarjad – „Hulljulgele“ järgneb veel kolm sarja ning kõigi nende nelja peategelased astuvad lõpuks üles ühise tiimina sarjas „Kaitsjad“ („The Defenders“) –, allkirjastatakse lepingud koostööks eri frantsiiside vahel (Marveli ja Sony vaheline litsentsileping lubab näiteks edaspidi Ämblikmehel üles astuda Marveli filmiuniversumi filmides). See on audiovisuaalse valdkonna hübriidsõda, kuhu on juba ammu kaasatud kõik need Euroopa filmitootmise moesõnad, nagu „ristmeedia“, millest siinpool Atlandit ikka veel päris täpselt aru ei saada. Selles sõjategevuses angažeeritakse vaatajad korraga mitmest suunast ja miksitakse ründetehnikaid. Jääb ainult üle vaadata seda võimast tulevärki ja tõdeda, et filmide hulgikaubandus sellisel kujul on homne argipäev.

* Robert Genter. With Great Power Comes Great Responsibility: Cold War Culture and the Birth of Marvel Comics.