Sugudevahelised küsimused uusaja patriarhaalses ühiskonnas

Peeter Piiri

„Hüsteeria” tuletab humoorikas võtmes meelde, miks me tähistame 8. märtsi ja miks on naisõiguslus tekkinud. Mängufilm „Minu suur O!” („Hysteria”, Suurbritannia-Prantsusmaa-SaksamaaLuksemburg, 2011, 100 min), režissöör Tanya Wexler, stsenarist Stephen Dyer. Osades Maggie Gyllenhaal, Hugh Dancy, Jonathan Pryce, Felicity Jones ja Rupert Everett. Linastub Tallinna ja Tartu kobarkinodes. Film „Hysteria”, mille eestikeelne pealkiri on „Minu suur O!”, viib meid XIX sajandi lõpu Inglismaale ja räägib loo ühest väga murdelisest leiutisest, nimelt vibraatorist. Noor doktor Mortimer Granville leiab töökoha ühes erakliinikus, kus tegeldakse väga delikaatset laadi ravimeetodiga. Vaginaalmassaaž oli viktoriaanlikul Inglismaal väga laialdaselt levinud teraapiavorm hüsteeria vastu. Viimane usuti olevat esmajoones naistel esinev närvihaigus, mille sümptomite spekter ulatus närvilisusest ja unetusest kuni lihaskrampide ning märatsemiseni. Viimaseks hädaabinõuks patsientide olukorra kergendamisel tolle aja veendumuste järgi oli vulva stimuleerimisega esile kutsutud kunstlik hüsteeriahoog, nn hüsteeriline paroksüsm. Ehk siis maakeeli: tohtrihärrad tegid rahuldamata naistele näpukat, et nood mehi meeste tähtsates ja arukates tegemistes ei segaks. Naine on teatavasti inimese sõber ja nii asub doktor Mortimer oma töökohustuste täitmisele äärmiselt missioonitundeliselt. Ta avastab keskealistest keskklassi naistest koosneva tohutu tööpõllu, mille rahuldamiseks tõepoolest sõna otseses mõttes napib töökäsi. Inimene aga pole siiski ammendamatu ressurss. Peagi on Mortimeri parem käsi raskes põletikus, patsiendid pahased ja ülemused rahulolematud. Suures hädas ja meeleheitel läheb ta külla oma veidrikust tehnikahullule sõbrale, kes on just hankinud oma majapidamisse elektromehaanilise tolmuharja. Hajameelselt tolmuharja näppides ja sõbrale muresid kurtes tunneb ta oma valutava käega mehaanilise instrumendi väsimatut vibratsiooni. See meeldiv värin sütitab arsti peas mõtte oma hädades appi võtta teaduse ja tehnika saavutused. Saateks esimese katsealuse, prostituudi hüsteerilise paroksüsmi arutud hääled, murrab teaduslik-tehniline progress enneolematutesse sfääridesse.

Muhe ja kerge

Nõnda algab film, mis muhedas ja kerges võtmes valgustab ühe sotsiaalse murrangu tagamaid. Tegemist aga pole siiski päriselt komöödiafilmiga, ehkki pikantseid nalju ja situatsioonikoomikat on kuhjaga. Tegelikult pole see isegi film vibraatorist, vaid just nimelt sellest, mis sisaldub filmi pealkirjas – hüsteeriast. (Pealkirja tõlge on ebaõnnestunud: eesti keeles on hüsteeria võõrsõnana täiesti olemas, filmi konteksti ja rõhuasetusi arvestades olnuks just see kõige õigem tõlge.) Filmi sündmustik viib doktor Mortimeri kokku naisõiguslase Charlottega, kes seletab doktorile ilmselget asja: mitte mingisugust hüsteeriat kui haigust, diagnoosi pole olemas, on ainult naiste rahuldamatus ja kõik sellega kaasnev. Film räägib hüsteeriast kui üldiselt omaks võetud väärarvamusest, sotsiaalsest müüdist, mis oma grotesksel kujul varjab naiste allasurutud seisundit ühiskonnas.

Teiselt poolt peegeldab see müüt hästi ilmekalt kultuurilist mudelit, mille alusel käsitati ja käsitatakse sugudevahelisi küsimusi uusaja patriarhaalses õhtumaises ühiskonnas. Selle mudeli kohaselt on naised emotsionaalsed, irratsionaalsed olendid, kes vajavad ratsionaalsete, oma tundeid kontrollida suutvate meeste igakülgset eestkostet.

Samast mudelist kasvab samas ühiskonnas välja ka muide teine müüt, müüt masturbatsiooni tervist ja moraali kahjustavast toimest. See on põhjus, miks keskklassi prouad pidid üldse käima arsti juures, et lasta ennast rahuldada – nad ise ei tohtinud seda teha. Arvati, et naisterahval puudub kvalifikatsioon sedavõrd keerulise ja vastutusrikka protseduuri läbiviimiseks.

Vibraatori ilmumine oma mehaanilise funktsionaalsusega õõnestab neid müüte samuti kui kogu mudelit. See, mis on olnud kaua aega valdavalt meessoost arstide salapärane, maagiliselt erutav pärusmaa, on nüüd argiselt käepärane igaühele. Aga kui ei ole vaja arste, siis milleks üldse see diagnoos. Kui aga hüsteeria kui diagnoos on kaheldava väärtusega, siis on äkki seda ka üleüldse ettekujutus naisest kui üliemotsionaalsest eestkostealusest. Ja kui kaob ka see? Siis jääb kainestav sotsiaalne reaalsus. Ja selles alasti, XIX sajandi Inglismaa, maailma rikkaima riigi tegelikkuses on naised õiguseta valida ja õppida, saavad kehvemaid töid ja vähem palka, lähevad sundkorras lapseeas mehele ja on seksuaalselt rahuldamata. Nad on peaaegu sama allasurutud seisus kui lapsed, kes peavad tehastes orjama 16tunniste tööpäevadega.

8. märtsi juured

„Hüsteeria” tuletab meile humoorikas võtmes meelde, miks me üldse tähistame 8. märtsi, miks on naisõiguslus kui selline üldse tekkinud. Üle saja aasta on möödas, naised valivad ja õpivad, vahepeal on toimunud seksuaalrevolutsioon, maailm on tõesti kõvasti muutunud. See film paneb meid hindama neid muutusi, nõuab, et me ei unustaks ära maailma, kust tulime, et me „tagasi” (progressimüüti ei tahaks ka siinkohal kinnitada) ei langeks. „Tagasi” aga on alati võimalik langeda. Me ju ei tea, mis suunas võib keerata taas turukonjunktuur, mis naised meestega võrdväärsete tarbijatena sada aastat tagasi välja nõudis ja neile valimisõiguse kinkis. Endised müüdid ja kultuurimudelid pole surnud, need võivad taas uuele elule ärgata. Meie ajal saavad naised endiselt palka vähem kui mehed, ometi räägivad mõned tõsimeeli, et mehed on allasurutud sugu. Ja me ei tea ka, kuhu võivad käänduda kord naisõigusluse enda müüdid, naisõigusluse, mis XIX sajandil nõudis valimisõigust, 1960. aastatel otsis seksuaalsust, praegu aga jutlustab eduka karjäärinaise kuvandit. Kas ka mitte siin kõneks film pole mitte mõne sellise müüdi kinnitus, õigustus mõnele hullunud naisrevanšistile, kes mehed maamunalt heameelega ära hävitaks?

Niisiis, vaatamata reklaamile on see siiski huvitav ja mõtlemapanev film.