Sukeldumine pimedusse

PÖFFil on iga filmindusele lähedal seisev isik millestki haaratud. Minu selleaastase PÖFFi tegi eriti mõnusaks see, et mul ei olnud ühtki kohustust.

ANDRES MAIMIK

Käisin sel aastalgi Pimedate Ööde filmifestivalil. Ja peab möönma, et oli väga tore. Mingid vinguvad küll, aga see käib asja juurde.

Avagalal hõljub ringi seltskonnainimeste pilveke, võtab fotostendi ees sisse michelangelolikke kompositsioone, huuled musitorus ja ripsmed ridiküliga kaenlas, üks tualett sädelevam kui teine. Tulen otse töölt, jalas teksapüks, seljas khakivärvi jops ja peas soge. Igaks juhuks riputan kaela iga heterosensiibli mehe põhilise aksessuaari – garaažipuldi. Olen vanuse kasvades VIP-hierarhias mitu pügalat allapoole potsatanud, mis annab anonüümsuseelise. Kõmufotograafide objektiive ja reporterite mikrofone ei koti mu kohalolek ja õnnestub rahulikult meedialõksust läbi lipsata. Pohmaväljaheite-karva jopis ei kvalifitseeru ma isegi C-kategooria seleebritiks.

Avatseremooniaks pakutav revüü-programm oli teostuselt sujuv, sisult, noh, on nagu on. Kadunud Jaan Ruus kasutas kunagi ebamääraste žanritunnustega eklektiliste vaatemängude kirjeldamiseks sõna „kapustnik“. Tunnen rõdunurgas väikest nostalgiapuhangut: kuna PÖFFi avatseremooniad olid kunagi tulvil verd tarretavaid maitseõudusi ja teostuslikke fopaasid, oli nii valus, et hakkas kohe mõnus. Nüüd on kõik suurejooneline, sujuv ja natuke igav.

Ka see PÖFFi-hundindus käib närvidele. Saan aru, et turundama peab ja hunt on kõva bränd, aga kaua võib. Kinolisena olen ma absoluutne suverään, mitte metsaelajas, kellel tuleb leida oma kari.

PÖFF on hõlmamatu, kurdetakse. Olen isegi kurtnud. Ei leia üles õiget filmi, sest ees on Himaalaja-kõrgune filmihunnik. Kataloog on paks ja hämav, nagu võimu tipul Savisaar. Igat filmi kiidetakse, sest ükski programmi koostaja ei taha ju hoiatada vaatajat linateoste eest, mis on programmi võetud. Seetõttu tuleb jälgida mitteametlikku edetabelit. Olulist rolli mängivad maitsekuraatorid, kes on juba põhifilmid ära näinud. Ma kujutan ette, kui vaevatud on Maria Ulfsak ja Tristan Priimägi manulistest, kes sikutavad igal võimalusel hõlmast ja lunivad, et millised filmid on kategooriast „peab nägema, muidu suren“ ja millised „mõttetu soga“.

Festivali hõlmamatus on muidugi paratamatu, kui on soov suureks kasvada. Ja PÖFF on suureks kosunud. PÖFFi katusbrändi all tegutsevad lühikate festar, animafestar, noortefilmide festar, on soliidne võistlusprogramm, novaatorlike filmide võistlusprogramm, debüütide võistlusprogramm, araabia kino eriprogramm, Balti filmide võistlus, inimõiguste programm ja moefilmide programm. Tartus korraldatakse PÖFFi ajal isegi vanade eesti tummfilmide festarike. Ju jätkub huvilist sinnagi. Kohalikud näitlejad otsivad suurt hüpet rahvusvahelisse džunglisse sigarijunnidega agentide töötubades, VIPid lösutavad eksklusiivsetel pidudel, produtsendihakatised varitsevad müügiagente hotellide vestibüülis, igat masti industry-rahvas risttolmleb „Baltic Eventil“. Sõlmub tuhat kontakti, tihendub miljon sidet, kõik ikka selleks, et panna kümnete tuhandete filmide galaktikas just oma teos eredaima taevakehana öös särama.

Norra lavastaja Jorunn Syverseni „Disko“ on värvika visuaaliga ja hillitsetult kõhe lugu välja kujunemata minapildiga teismelisest, kelle rööpaid seavad võõrad käed.

Kaader filmist

Iga filmindusele lähedal seisev isik on PÖFFil millestki haaratud. Üks mu kolleeg käib kontoris ringi, kaelas festivalikaart, ja mõtleb rahutult, et just nüüd on käes hetk, kui peaks kõik filmid ära vaatama, olgugi et kinno ta kuidagi ei jõua. Järelikult toimib PÖFF ka kui spirituaalne seisund, kui sisekaemuslik teekond iseendani. Filmi algolemus ongi ju silmamoondus, miraaž kõrbes või illusioon tivolis.

Illusioone serveerib ka meie suurim filmifestival. Erinevalt Cannes’i glamuurifriiklusse sukeldumisest või Karlovy Vary kuurortlinna ergava päikese nautimisest (seal ei viitsigi eriti kinos käia) möödub novembrikuine PÖFF suures osas kinosaali hämarolekus. Minu selleaastase PÖFFi tegi eriti mõnusaks see, et mul polnud ühtki kohustust. Ma ei pidanud istuma žüriis, ei nettvörkima ega pitšima, ei ülikonnaga pidudel seilama ega üritama kellelegi ennast maha müüa. Jälgin kahjurõõmsalt, kuidas teenekas filmiblogija Joonas Kiik on vaevu 10 minutit üht filmi vaadata saanud, kui juba end uksest välja hiivab – tema peab olema kõikjal ja korraga. Mina aga tõmban mõnusasti toolisametisse kerra ja krõpsatan konjaki lahti. Kõik kulgeb omas rütmis, hakuna matata.

Aastast aastasse haaravad seansi ees mikrofoni toredad vabatahtlikud, kes hoiatavad publikut salaja salvestamise eest ja kutsuvad üles lemmikut hääletama. Mõtlen, et kes võiks olla see veidrik, kes kultuuri ületootmise ajastul tahaks mobiiliga mõnd kunstfilmi kinos salvestada ja siis pärast althõlma levitada. Vahel võiks keegi seansi eel rääkida midagi põnevat filmi või autori kohta, inimressursi raiskamine on lasta kõigil neil särasilmadel üht ja sama nullväärtusega teksti korrutada.

Kuna kataloogi läbitöötamine on hiina piin, siis usaldan oma sisetunnet. Oli aeg, kus lavastaja nimi omas tähendust ja kvaliteedimärki. Meil oli Fellini, Antonioni, Tarkovski, Visconti, Scorsese, Truffaut. Nende teadmisest piisas täiesti. Filmikunsti demokratiseerumise ajastul, kui maailmas valmib igal aastal kümneid tuhandeid filme, ei suuda mällu salvestada isegi nende lavastajate nimesid, kelle linateosed on tohutut muljet avaldanud. Teadjamatel on siiski oma süsteem paigas: „See on ju selle režissööri film, kes tegi selle ja tolle filmi.“ Nii, linnuke kataloogi kirja. Kindla peale mineku printsiip on märge „Screen Internationali kriitikute valik“. Kui film on juba sellise kvaliteedikontrolli läbinud, ju peab see midagi erilist olema. Toimib ka see, kui usaldada oma meelisstiile ja žanre: briti kitchen sink’i draamad, prantsuse suhtefilm, belgia absurdihuumor. Kolmas valikukriteerium on nn persekarvatunne: mida kummastavam lähtepunkt, veidramad tegelased, tavapärasest erinevam pildikeel, seda enam huvi tekitab. Sellised filmid paigutuvad kategooriasse „filmid, mida kuskil mujal nagunii ei näe“ või „kodus arvutisse laadida ei oska ega viitsi“.

Nüüd filmidest. Norra lavastaja Jorunn Syverseni „Disko“1 on värvika visuaaliga ja hillitsetult kõhe lugu välja kujunemata minapildiga teismelisest, kelle rööpaid seavad võõrad käed. Manipulatsioonil on mitu nägu, üks salakavalam kui teine. Asi on seda võikam, et kapist ei hüppa välja koletisi, ümberringi on ilus Skandinaavia loodus, puhtad interjöörid ja lahked inimesed, kes laulavad imelisi mitmehäälseid koraale. Lavastaja ei lase aga unustada, et kena noormees nimega Anders Breivik maabus ühel ilusal suvepäeval idüllilisel Norra väikesaarel.

Emotsionaalse laengu ja sügavalt humanistliku rassismivastase alatooni tõttu võiks „Tugev kui Rocks“ olla õppematerjal, mida igas jumala eesti klassis peaks lastele näitama.

Kaader filmist

Belgia lavastaja Tim Mielantsi film „Patrick“2 juhatab teed nudistide imetabasesse elulaadi. Nagu „Disko“ kristlased, nii otsivad ka nudistid oma paradiisi, meelerahu saarekest keset neurooside ookeani. Maapealne paradiis ei asetse aga kuskil looduskaunis kohas, vaid keset pruuniks tõmbunud kuusetihnikut, ning piisab sellest, kui kellelegi vale laagriplats eraldatakse või laagriülema pojal varastatakse haamer, kui kogu idüll kokku kukub. Paljasrahva kolooniast saab hetkega intriigipesa, kus käärib paranoia ja võimuvõitlus väljub kontrolli alt. Lotendavate kõhuvoltide ja Microsofti mõõtu noksidega keskealised beetaisased puselevad omavahel ja kalestunud milfid käivad moosipurkide eest seksi ostmas. Madalmaade maalikunstist tuttava lopsakuse ja eripärase huumoriga lõimitud jant on ühtaegu pikantne ja inimlik, just ampsuke novembrimasenduse vastu.

Belgia orgiale vastandub nii sisuliselt kui ka vormiliselt Ukraina lavastaja Valentin Vasjanovitši karge ja lakooniline „Atlantis“ (2019), mille tegevus leiab aset metafüüsilisel ahermaal sõjajärgses Donbassis. Siin on kõik kivihall ja kandiline, porist, söest ja napalmist läbi imbunud. Peategelane kümbleb hüljatud ekskavaatorikopas, sulamaak hangub kivistiseks. Hangunud hingega mehed sõidavad tossavate hiigelveokitega ringi, koristavad laipu ja lasevad püssi. Nad ei oska päris ellu integreeruda, aga enese tapmiseks on liiga apaatsed. Kunagi olid nad sõjakad natsionalistid või šovinistid, aga ka see kirg on paakunud. Vahel mulksatab midagi inimlikkusesarnast sügavalt kihtide alt välja. Postapokalüptilist keskkonda on portreteeritud kompromissitu visuaalse enesekindlusega. Veerandtunnised kaadrid liiguvad millimeetrise täpsusega õigel ajal õigesse kompositsiooni, nagu ka sajad kohalikud statistid, kes mängivad ilmselt seda eluvormi, mis ongi nende igapäev.

Ma pole enam ammu nii kõva tendentsihoomaja nagu nooremas eas, kui filmikriitikat sai viljeletud täie pasaga. Üks tendents on siiski hoomamist väärt. Mingil põhjusel kuhjus menüüsse terve trobikond filme düsfunktsionaalsetest peredest, kus järeltulijad peavad maailma põhitõdede õppimisega ise toime tulema, sest vanemaid pole õigel ajal nende jaoks olemas.

Siia paigutub itaalia lavastaja Emanuela Rossi „Pimedus“,3 kus isa on tütred majja sulgenud valega, et väljaspool on maailm otsa lõppenud. Tüüpiliselt itaallastele kõrgus style over substance ehk vorm üle sisu. Apokalüptilistel neitsitel on igas stseenis uus tualett ja meik, lavastaja limpsib lähiplaanides piltilusat peategelast ega ole ära otsustanud, kas teha psühholoogiline triller, sünge hoiatusfilm või stiiliga mänglev giallo. Šveitsi lavastaja Klaudia Reynicke „Armasta mind õrnalt“4 on lugu psüühikahäirete käes kannatavast naisest, kelle isa hülgab ta, jätab üksi korterisse. Ka see lavastaja ei ole eneses selgusele jõudnud, mis filmi ta teeb, pendeldades komöödia, sümbolismi ja psüühe allhoovuste poeetilise kirurgia vahel. Nagu Sulev Keeduse „Somnambuuli“ (2003) kuulus episood, kus Katariina Undi kehastatud tegelane hõõrub jalge vahel kaheraudset, kuni kõlab pauk – efektsusest totakuseni on vaid väikene samm.

Vanema ja lapse düsfunktsionaalsete suhete kõvemad kamakad aga tulevad loomulikult Briti saartelt. Kergeim vaatamine on iirlase Shelly Love’i komöödia „Uuele ringile“,5 kus keskealine üksikema avastab hilise raseduse ning kaotab uudisest vapustatuna kontakti oma teismelise tütrega, kel on kasvuraskuste tõttu just tol hetkel ema tuge väga vaja.

Sarah Gavroni „Tugev kui Rocks“6 on hüperrealistlikus laadis film, kus mustanahaline teismeline hulgub koos väikevennaga ringi, kui ema on nad hüljanud, hirmus, et sotsiaaltöötajad nad ära lahutavad. Emotsionaalse laengu ja sügavalt humanistliku rassismivastase alatooni tõttu võiks see olla õppematerjal, mida igas jumala eesti klassis peaks lastele näitama. Kui vaid mõni koolijuht teaks selle linateose olemasolust.

Ellen Fiske ja Ellinor Hallini dokumentaalfilm „Agulilinnud“7 räägib endise Šoti teraselinna, praeguse vegeteeriva slummi kraadest tüdrukust, keda ümbritsevad teised kraaded, kelle eelkäijad olid kraaded, kelle eelkäijad olid omakorda kraaded. Johmas noored lõbustavad end üksteise pea mõlki löömisega ja ainus väljapääs tänavalt on poksisaal. Aga midagi pole parata – tänavaelul on kõikevõitev vägi. Peategelane ütleb filmi algustekstis, et sellel elul on kaks lahendust: pannakse kinni või pannakse paksuks. Käiku läheb teine variant. Lavastaja on suutnud tõetruult reaalelu vahenditega lavastada, luua kujundit ja hoida ka kõige karmimas materjalis esteetilist joont. Loomulikult on ta andnud tegelastele aega, et oma elu kaamera ees laiali laotada. Vaatlev dokumentaal on nagu Prantsuse vein: aastad annavad ainult küpsust juurde. Oli rida teisigi häid filmikogemusi, aga enne lõpeb lehepind otsa, kui kõik vestetud saab.

Festivali eelviimasel päeval lehitsesin kinofuajees kataloogi, kui kuulsin tuttavat, veidi kähedaks suheldud häält: „Herr Maimik!“ Tõstan pilgu ja seal ta seisab – PÖFFi big mama Tiina Lokk ise, väsinud, aga rahulolev. Tiina uurib, mis mul teoksil. Kõnelen, et kaks filmi on arenduses. Tiina tahab teada, kuidas ma kavatsen need välja tuua. Kobisen, et meie leviplaan pole veel täpselt paigas. Tiina raiub vastuvaidlemist mitte sallival moel, et ainus õige koht filmi väljatoomiseks on PÖFF. Pole mingit mõtet Karlovy Vary kõrvalprogrammi uppuda, kui meil on olemas selline areen – kõik kanalid ja sidemed, viled ja kõristid. „Kas sa tahad luigena lennata või pardina prääksuda?“ küsib Tiina nõudlikult. Mul ei jää muud üle kui möönda, et pardina prääksuda ei taha isegi pardipoeg Hans Christian Anderseni muinasjutus. Teen Tiinaga veel ühe selfi ja läinud ta ongi – tihendama suhteid ja sõlmima kontakte. Mulle aga poeb ütlemata soe tunne krae vahele. Rotermanni linnakus heliseb esimene jõulukelluke.

1 „Disco“, Jorunn Myklebust Syversen, 2019.

2 „De Patrick“, Tim Mielants, 2019.

3 „Buio“, Emanuela Rossi, 2019.

4 „Love Me Tender“, Klaudia Reynicke, 2019.

5 „A Bump Along the Way“, Shelly Love, 2019

6 „Rocks“, Sarah Gavron, 2019.

7 „Scheme Birds“, Ellen Fiske, Ellinor Hallin, 2019.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht