Suurim au on olla Mironov

VAAPO VAHER

Elus, kunstis ja armastuses aeg sisu ei muuda. Vahetub vaid vorm. Vanasti mäletas iga naine veel surivoodilgi oma esimest suudlust, tänased neiud meenutavad kunagi sama heldinult esimest suhuvõtmist. Suu on igal juhul tähtsaim mulk ülalpool naba, läbi selle käivad hoogsad sõna-, söögi- ja sugumängud. Mõni kuu tagasi vahtisin telekast pulbitsevat intervjuud nüüdse vene ülipopulaarse näitleja Jevgeni Mironoviga, siiani on silme ees noormehe iseloomulikult vatrav suu, kuhu vahepeal lükati elegantne poolkõver piip. Jevgenil on sujunud kõik erakordse libedusega. Ta on alla neljakümne, ent juba on ta mänginud Hamletit, vürst Mõðkinit, Lopahhinit, Ivan Karamazovit, Hlestakovi. Viimast mängis ta koos Nikita Mihhalkovi, Oleg Jankovski, Armen Dþigarhanjani, Marina Nejolovaga. Telefilmis ?Idioot? oli ta partneriks Inna Tðurikova. Nii et Mironov möllab vene filmikunsti jumalate ja jumalannadega üheskoos kui võrdne võrdsega.

Muide, isegi paljud Moskva filmifännid on veendunud, et Jevgeni on kunagise nõukogude publiku vaimustusobjekti, kinokoomiku ja laulja Andrei Mironovi poeg. Ehkki tegelikult see nõnda pole, ei taha massid asjaga leppida. Tõepoolest, lausa solvav, vanuselt passib nüüdne Mironov eelmise võsuks suurepäraselt, näolt ka kahtlaselt sarnased, aga tuleb välja, et kaks täiesti erinevat sugupuud. Pealegi on noorem veel provintsist, töölisperekonnast, kuigi võiks hoopis üllalt jätkata kuulsate näitlejate võimast verevoogu. Sest Andrei Mironov (1941 ? 1987), kelle populaarsus tõusis kunagi taevani hittfilmide ?Ettevaatust, auto!?, ?Briljantkäsi?, ?12 tooli?, ?Õlgkübar? menuga, oli pärit tuntud näitlejate perekonnast. Ta ema Maria Mironova mängis edukalt mitmel Moskva laval, isa Aleksandr Menaker oli armastatud estraadinäitleja, laulis ja lavastas. Ka Andrei kandis esiotsa papa nime ja Moskva 170. poistekooli esimesse klassi astus ta kui Andrei Menaker. Siis aga puhkes riigis avalik juudivastasus, instseneeriti hüsteeriline ?arstide juhtum? ja head tuttavad Moskva linnanõukogust soovitasid vanematel tuleviku huvides poja perekonnanime muuta. Nii sai poisist Andrei Mironov, pärastine kogu impeeriumi lemmik. Koomik, keda ümbritses intellektuaalne sarm, kes ka nõukogulast mängides jäi aristokraatseks, kelle ekstsentrika oli looritatud lüürikaga, kes valdas plastiliselt keha, keda vastupandamatult tõmbas operett ja vodevill, kelle esituses ka lauslabasus oli naljakas, kelle filmilaulud kõlavad nüüdki veel paljude muusikalises mälus.

Need kaks Mironovit, toonane ja tänane, keda publik ihkab näha geneetiliselt kõrvu, on ühtaegu nii sarnased kui vastandlikud. Muidugi, Hamletit ei oleks Andreile tema eluaegu pakkunud ka mõni purupurjus reþissöör mitte. See polnuks lihtsalt tollase Mironovi ampluaa. Samas on praegune Mironov suutnud oma spetsiifikast väljuda, ta on tõestanud end ka võimeka koomikuna, näiteks Vladimir Maðkovi lavastuses ?Number 13?. Ent meenutagem, ega Andreigi polnud filmilinal üksnes laulev pullivend, ta esimene publiku poolehoiu pälvinud töö, Aleksandr Zarhi lavastatud ?Mu noorem vend? (1962) jaksas mõjuvalt kanda kuuekümnendate aastate esteetikat, tollast sotsiaalset sõnumit. Selle filmiga murdsid kinokunsti korraga kolm olulist näitlejat: koos Mironoviga ka Oleg Dal ja Aleksandr Zbrujev. Samal aastal mängis Mironov suurepäraselt ka Genrihh Oganisjani filmis ?Kolm pluss kaks?.

Jevgeni Mironov kujundas omakorda märkimisväärselt 90ndate ja nüüdset vene noort filmisõnumit, mängides Vladimir Hotinenko ?Musulmanis? (1995) ja Deniss Jevstignejevi ?Limiidis? (1994). Tema osatäitmise kohta Valeri Todorovski filmis ?Armastus? (1991) kirjutati aga, et Jevgeni Mironov tõi ekraanile tagasi romantilised arhetüübid: Saatuse, Usu, Armastuse, Igatsuse. Need igised sümbolid ühendavad kahte eri aja Mironovit küll, ükskõik millises esteetilises sfääris nad parasjagu end ka ei teostasid.

Hiljuti valmis veel üks Vladimir Hotinenko film, milles nüüdne Mironov kaasa tegi, juba kaheksa aastat tagasi alustatud ?Õhtukellad?. Idee tuli kunagi Rolan Bõkovilt, kes ei jõudnud oma võimsat plaani ise teostada. Bõkov tahtis eraldi kajastada kõigi nõukogulike aastakümnete lapsepõlve, tegijad pidid kunstiliselt tungima kahekümnendatel, kolmekümnendatel, neljakümnendatel, viiekümnendatel jne. aastatel elanud laste hinge. Osake sellest hiiglaslikust projektist on nüüd olemas ja küllap sellega jääbki. ?Õhtukellades? on tegelaseks vana filmistsenarist (näitleja Jevgeni Steblov), kelle ainsatki stsenaariumi pole realiseeritud ja kes unistab filmist, mis kajastaks tema 40ndail aastail möödunud lapsepõlve. Kaastegijaiks saavad tänapäevased noored filmimehed, kelle kujundivõttestik erineb vanakese omast karjuvalt. Stsenarist tunneb end esiotsa selles seltskonnas anakronistlikult, ent siis liginevad vanad ja noored hinged, kogu kamp mõistab äkki, et elus, armastuses ja kunstis aeg sisu ei muuda. Vahetub vaid vorm. Pannakse koos tina ja lauldakse kaelakuti nõukogulikku: ?Suurim au, suurim au on olla lendur??.