Taastatud kohtumine

Leida Laiuse hiljuti taastatud viimase filmi „Varastatud kohtumine“ uus eluring algab Karlovy Vary filmifestivalil.

ANNIKA A. KOPPEL

Juuli alguses linastub Tšehhis Karlovy Vary rahvusvahelisel filmifestivalil Leida Laiuse mängufilm „Varastatud kohtumine“, mis valiti filmiklassika programmi „Out of the Past“ ehk „Otse minevikust“. Sündmus ise on märkimisväärne, sest ei juhtu just sageli, et nii väärika festivali programmi valitakse mõni vana eesti film. Tänavu märtsis tähistati 100 aasta möödumist Leida Laiuse sünnist tema filmide juubelinädalaga.

Värskelt restaureeritud „Varastatud kohtumine“ on 1988. aastal valminud Tallinnfilmi mängufilm, režissöör Leida Laiuse viimane teos. Filmi keskmes on äsja vanglast vabanenud ja Eestisse naasnud Valentina (Maria Klenskaja), kes asub otsima Jüri-nimelist poega (Andreas Kangur). Valentina ütles Jürist aastate eest lahti, kuid arvab nüüd, et poja abiga saaks ta elu tagasi rööbastele. Leida Laius on nimetanud „Varastatud kohtumist“ „Naerata ometi“ mõtteliseks järjeks.

Karlovy Varysse sõidavad „Varastatud kohtumist“ esitlema toonane filmi direktor Piret Tibbo-Hudgins ning stsenaariumi toimetaja Tiina Lokk, kes olid nõus jagama oma mälestusi selle filmi tegemise ajast.

Selliseid ameteid nagu toimetaja ja direktor tänapäeval enam filmitootmises ette ei tule. Mida õigupoolest tegid Tallinnfilmis toimetaja ja direktor?

Lokk: Tänapäeval filmi toimetajale täpset vastet polegi, lähim on vahest script doctor, kes kutsutakse kohale siis, kui stsenaarium on mingis staadiumis valmis. Toona töötas toimetaja aga stsenaariumiga algusest peale, kui üldse kusagilt ideepojukene idanema hakkas. Ta otsis ka materjali võimalike stsenaariumide jaoks, vaatas musta materjali ja montaaži ning käis Moskvas kinokomitees stsenaariume kaitsmas ja filmi vastuvõtmistel.

Töötasin tollal peaaegu kõigi režissööridega. Kogu aeg otsisime uut materjali ja samal ajal sai arenduses stsenaariumidega tööd tehtud. Igatahes oli see meeletult huvitav ja loominguline töö, aga ka väga pingeline. Tööd oli ka palju, nii et lõpuks põlesin läbi. Aga ikkagi oli see äge aeg, sest sai koos režissööridega teha – ja see tegemine oli ka väga hästi tasustatud.

Tibbo-Hudgins: Filmi direktor tegi üldjoontes sama, mida praegu filmi produtsent. Selle vahega, et valitses plaanimajandus ja raha oli ette nähtud, nii et raha kokkuajamisega ei pidanud direktor tegelema. Sellega, mis oli, pidi hakkama saama.

Teistsugune ja keeruline oli veel see, et absoluutselt kõigest oli puudus. Maailm toimis tutvuste kaudu, isegi väga elementaarsete asjade puhul nagu hotellid või rongipiletid. Kui tutvusi polnud, olid omadega hädas. Muidugi lugesid siin kogemused, sest mida kauem olid direktor olnud, seda laiem oli ka tutvuste ring.

Mina tulin „Varastatud kohtumise“ peale umbes kuu aega enne võtteid, sest eelmise direktoriga oli tekkinud probleem. Ma olin siis 25aastane ja teinud kaks filmi, kui Leida palus, et kas tuleksin talle appi. See oli suur au mulle kui noorele inimesele. Lugesin stsenaariumi läbi, andmata endale üldse aru, kui raske film see on. Järgmisel päeval ütlesin, et jah, muidugi. Kõrval olid kogenud operaator Jüri Sillart ja kunstnik Toomas Hõrak. Nendele tegi muidugi nalja, et nii nooruke laps on pandud direktoriks. Nad viskasid mulle igasugu vimkasid. Aga noh, täitsin ära nende tobedad ülesanded ja siis oli selge, et saan hakkama küll.

Töötasite Tallinnfilmis vahepeal ka ühel ajal, Tiina oli muidugi juba vanem olija. Kas direktor ja toimetaja kokku ka puutusid?

Lokk: Tänapäeva produtsent on tollase toimetaja ja direktori segu. Produtsent on algusest peale asja juures, aga direktor tuli siis, kui film juba töösse läks. Nii et direktor ja toimetaja alguses kokku väga ei puutunud, küll aga siis, kui valmis filmi tuli Moskvas kaitsta ja see üle anda.

Filmi kaitsmisel oli vaja täpselt teada ideoloogilisi momente, mis võivad filmile saatuslikuks saada. Seda aega iseloomustas üldiselt see, et väga paljut olulist ei saanud otse öelda, aga püüti siis öelda n-ö ridade vahel. Toimetajana teadsin ma muidugi täpselt, mis kohas ideoloogiaga püüda saab. Teisel pool lauda istusid ka professionaalid, kes neid kohti otsisid – käis pingpong, üksteise ületrumpamine. Kes oskab paremini demagoogitseda ja musta valgeks rääkida? Kas nad lükkavad minu argumendid ümber? Kuidas siis jälle neile vastu saada? Selline ajurünnak kogu aeg.

„Varastatud kohtumise“ stsenaariumi autor on venelane Maria Zvereva. Kuidas see stsenaarium üldse Tallinnfilmi jõudis?

Lokk: Tallinnfilm tegi koostööd tollaste parimate stsenaristidega üle NSV Liidu. Nad pakkusid meile ka oma stsenaariume. Leida otsis pärast filmi „Naerata ometi“* endale filmistsenaariumi. Seda ei olnud kerge leida, ja ta oli suur kõhkleja ka. Ta tahtis ennast väga tõestada, sest „Naerata ometi“ puhul võttis ta lõpuks kaasrežissööriks operaatori Arvo Iho ja püüti jätta muljet, et Leida polegi režissöör. See kõik läks lõpuks inetuks. Leida oli küll tugev naine, aga ei läinud avalikult kellegagi sõnasõtta. Mitte sellepärast, et ta oleks kartnud, aga oli piir, millest ta igal juhul allapoole ei laskunud.

Naisena pidi ennast Tallinn­filmis kogu aeg kõvasti tõestama, palju rohkem, kui mees oleks pidanud. See oli teistsugune aeg. Mulle tundub, et mehed olid Leida peale isegi kadedad, sest ta oli nii hea tegija. Enamik režissööre ikkagi maksis lõivu valitsevale korrale ja tegi kompromisse, aga Leidal pole ühtegi punast filmi. Tema tegi oma asja, ütles seda, mida tahtis. Ta ei olnud konjunkturist.

Leida luges Zvereva stsenaariumi, aga see oli vene stsenaarium: vene karakter, vene keskkond. Mis sellega Eestis peale hakata?! Filmi teema tundus siiski universaalne ja, mis peamine, see meeldis Leidale. Mõtlesime, et toome peategelase Eesti ühiskonda üle. Sündis huvitav eksperiment. Zvereva tuli kõigi mõtetega kaasa. Saime aru, et vaja on vastandust, karakterile tuli luua lugu ja taust. Nii et me vastandasime Ida-Virumaa ja vene keskkonna Tartu Tähtverele ehk Eestile. Sellisel kujul polnud siin ruumi, kus tegevus toimus, keskkonda, varem kasutatud.

Tibbo-Hudgins: See vastandamine mõjub tänaseni väga värskelt. Hästi lihtne ja selge, töötab suurepäraselt.

Lokk: Pidime ka karakterit väga palju mudima. Sillart pakkus, et seda võiks mängida Maria Klenskaja, kes ka pooleldi vene taustaga. Ta tuli juba mängu enne seda, kui tavaliselt näitlejad valitakse. Stsenaariumi alles arendati, kui juba otsustati Klenskaja kasuks, ja tema peale ehitati ka stsenaariumis palju. Tema roll on psühholoogiliselt hästi täpselt läbi töötatud.

Tibbo-Hudgins: Minu meelest ongi selle filmi õnnestumise juures Klenskaja väga oluline. Mitte keegi teine poleks sel hetkel, sellises eas ja sellises ilus paremini sobinud. Ta tegi võimsa näitlejasoorituse, tal olid kõik tööriistad selleks olemas.

„Varastatud kohtumise“ puhul on lisaks naise ja ema teemale veel oluline inimese identiteet ja kuuluvus, juurtetus. Kui film 1989. aastal välja tuli, oli migratsiooniteema ühiskonnas teravalt päevakorral.

Lokk: 1970ndatel taheti Eesti ära venestada. Lätis oli viimane migratsioonilaine sel ajal, meil läks natuke paremini. Taheti sisse viia üldine venekeelne õpe, aga õnneks seda õnnestus vältida. Probleemid olid üleval, ja teravalt.

Tibbo-Hudgins: Võtted olid ikka ka väga keerulised. Oli kolm suurt objekti: vanglate tsoon Arhangelski lähedal, Tartu, ja Ida-Virumaa. Võtted algasid vanglaga. Sõitsime sinna Ikaruse bussiga kolm päeva ja kaks ööd. See oli teekond eikusagilt eikuhugi, lõputu kulgemine, teed hakkasid ka juba lagunema. Lubade saamine oli meeletu töö, neid tuli ajada Moskva kaudu. Kui kohale jõudsime, siis võeti meid ikka vastu. Sõitsime igal hommikul nende Ikarustega vanglatsooni sisse. Seal oli karm seltskond: need olid ikka päris retsid ja raskete kuritegude eest karistust kandvad inimesed. Neile oli filmiseltskond kindlasti suur vaheldus.

Klenskaja on nendes stseenides ainuke näitleja, ülejäänu on dokumentalistika. Vangid võtsid ta päris kiiresti oma seltskonda, nii et lõpuks ei saanudki aru, kes on kes. Näiteks, kui sõitsime sööklasse lõunat sööma, siis ei tahetud vangiriietuses Mariat teenindada ja sõimati roppude sõnadega. Pidime tõestama, et ta on tegelikult näitleja.

Võtete organiseerimine oli äärmiselt keeruline, valitses nõukogude bürokraatia, keelutsoonid ja rasked olud. Lõpuks jääb aga meelde väga eksootiline võttekoht ja eriline töö. Kuiv seadus oli ka veel sel ajal.

Lokk: Mina elasin selle šoki üle Harku vanglas, kus me alguses käisime. Me poleks osanud neid stseene kirjutada, kui poleks ise vanglat näinud. Mina Venemaal kaasas ei käinud, aitas Harkust küll.

Tibbo-Hudgins: Arhangelskis kohtusime alguses vangla ülematega. Need olid naised, vormis, siniseks võõbatud silmadega, juuksed lokitud. Nad olid ühtpidi natuke koomilised, aga ka hirmuäratavad, ja suhtusid meisse alguses üleolevalt. Leida pani neile aga mingi jõu ja autoriteediga vastu: ta käitus väärikalt, suhtus aupaklikult, ei alandanud kedagi, nii et nad olid lõpuks äärmiselt koostööaltid. Saime seal teha kõike, mida tahtsime. Tingimused olid muidugi rõvedad, elasime barakkides.

Missugusena te Leidat mäletate just selle filmiga seoses?

Tibbo-Hudgins: Kui Tartus filmisime, oli erakordselt külm talv. Juhtus nii, et Leida murdis käeluu, päeval viidi ta haiglasse. Meil olid just lõppenud rasked võtted Ida-Virumaal ja lootsime, et saame nüüd mõne vaba päeva. Järgmisel hommikul oli ta aga kõpsti kohal, käsi kipsis, ja kõik läks edasi.

Ma suhtusin Leidasse suure austusega. Tundsin end kogu aeg justkui äravalituna, et saan temaga töötada, kuigi see oli erakordselt raske. Ma imetlesin, kui sihikindlalt ta töötab. Olin näinud platsil joomist ja ka režissööri palju lõdvemat suhtumist. Leida endale kehtestatud standard oli aga kõrge ja kindel, selles ta kunagi järele ei andnud. Nalja viskas ta vähe ja ma kardan, et alati ei saanud ta ka naljast aru.

Lokk: Tal oli kõva kest ümber ja väga hea enesevalitsemine, mis ilmselt ei lubanud tal ka huumoriga sina peal olla.

Mis juhtus siis, kui võtted läbi said? Kuidas film vastu võeti, oli sellega probleeme?

Lokk: Esimest montaažirida ära ei kinnitatud – liiga pikk. Tollal pidi film kestma poolteist tundi ja mitte kauem. Niimoodi olid filmid kinos planeeritud. Kuidagimoodi lühendati „Varastatud kohtumine“ kahele tunnile. Siis toodi Moskvast kaks naist, monteerijat. Nemad lükkasid kõik teised eemale, töötasid omaette ja lõpptulemus oli selline, et mitte ühtki episoodi ei lõigatud välja, aga film mahtus pooleteise tunni sisse, nagu nõutud. See oli fantastiline, kõigil jäi suu lahti.

Sealt ma õppisingi nipi – olen seda olen hiljem palju kasutanud –, kuidas kaadrikute kaupa filmist n-ö õhku välja lasta, ilma et kaotaksid olulisi stseene.

Tibbo-Hudgins: Ma mäletan hästi seda üldist hämmeldust ja imestust. Keegi ei saanud aru, et midagi oleks ära võetud, kõik oli justkui alles, aga film õiges pikkuses. Kaks geeniust käisid ja tegid asja korda.

Missugune oli õhkkond tollases Tallinnfilmis? Millised on teie kogemused?

Lokk: Läksin Tallinnfilmi pärast Moskva instituudi lõpetamist, 25aastasena. Sain suure vaevaga tulema, sest ootasin oma esimest last ja mu mees oli välismaalane. Stuudios olid Leida, Kaljo Kiisk, Jüri Sillart ja teised – nad võtsid mu omaks. Sain nendega lähedaseks, meil tekkisid professionaalsed sillad, inimlikud niikuinii. Pärast seda, kui mu esimene laps suri, toetasid nad mind oma filmide ja tegemistega ning kõige muuga. Meil oli väga hea klapp.

Tibbo-Hudgins: Leida oli küll kinnine, aga kui ta ära harjus ja kellegi omaks võttis, siis rääkis ta oma asjadest ka väga avameelselt. Ta oli selline emalik ja soe. Kui läksime filmi Moskvasse üle andma, sõitsime kahekesi kupees ning elasime kunagise Eesti saatkonna juures hotellis ühes toas. Siis ta avanes ning hakkas rääkima oma isiklikust elust ja saatusest. Väga avameelselt, see kõik oli väga liigutav.

Lokk: Leida oli tõesti väga soe inimene. Jagasime temaga kord Moskva festivali ajal tuba ja ta oli ikka väga uudishimulik, tahtis teada mu austajate kohta ning puistas õpetusi-hoiatusi.

„Varastatud kohtumise“ ajal oli mul laps väike. Leida nõudis, et stsenaariumi arutelud toimuksid nädalavahetustel: ta oli üksik inimene ja jagas väikest korterit emaga, kes võis olla üsna kiusakas. Teised oleksid tahtnud nädalavahetusel perega olla. Leppisime siis kokku, et iga kord üks puudub, järjekorras, ja teised valetavad ta välja. Mingil hetkel jagas Leida selle ära.

Kord küsisin, kas võin oma lapse kaasa võtta. Sillarti juures mereäärses suvilas toimus see arutelu. Alguses polnud Leida nõus, aga siis leebus. Nad sõbrunesid ja siis ta ütles, et Tiina, sul on nii tore laps, võta ta alati kaasa.

Leida Laiuse töö sai „Varastatud kohtumisega“ otsa, ehkki see film näitas tema tipptaset igasuguste mööndusteta. Kuidas juhtus, et ta enam midagi teha ei saanud? Või oligi ta juba liiga vana?

Tibbo-Hudgins: Kui nii mõelda, siis Leida sünniaasta on 1923 ja „Varastatud kohtumise“ ajal oli ta 64-65aastane. Meie arvates oli ta tollal soliidses eas, aga nüüd oleme ise selles eas ja see paneb asju teistmoodi nägema. Olen võrrelnud režissööri ametit dirigendi omaga, kus elukogemus on oluline. Kõige kontsentreeritum aeg ongi kuskil 50–60aastaselt.

Lokk: Isegi kaheksakümnesed teevad veel vabalt häid filme.

Tibbo-Hudgins: See, et rohkem tööd ei saanud, ei juhtunud ainult Leidaga, vaid terve põlvkonna lavastajatega.

Lokk: Tallinnfilmi stuudio lagunes ja filmitootmine jäi rahata. Nõukogude ajal kanti režissööri kätel. Isegi anekdoot oli selle kohta, et sõidavad kolm taksot: esimeses sõidab režissööri kepp, teises müts ja alles kolmandas tuleb ta ise. Siis aga langesid režissöörid mudasse, kus nad on siiamaani.

See oli ka filmipoliitiline otsus, ja on inimesed, kes selle eest ajaloo ees vastutavad. Kui Eesti Filmi Sihtasutus oleks tahtnud, siis oleks midagi ikka teha saanud. Üks põlvkond aga elimineeriti, tühistati: Helle Karis, Olav Neuland, Leida Laius, Kaljo Kiisk. Mitte üks nõukaaegne režissöör ei saanud tööd, nooremad nagu Peeter Simm ja Sulev Keedus ainult said, mõni veel. Need on olulised faktid, aga mis see rääkimine enam aitab.

Tibbo-Hudgins: Jah, järjepidevus katkestati julmalt ära. Miks küll niimoodi otsustati? Inimese saatus võib olla nii kummaline, et jääd ajastu jalgu ja muutuste vahele. Isegi kui tuldaks sellest välja, sõltub õrn hingeke paari inimese otsusest, et aitab sellest vanast nõukaaegsest jamast, nüüd paneme kõik panused noortele ja uutele. Nii langetigi ajastu auku.

Lokk: See oli aeg, kus tühistati kõike nõukaaegset. Tühistajad olid sageli ise olnud eelmise korra aktivistid, kes püüdsid nüüd tõestada oma truudust uuele võimule. Raha muidugi ei olnud ja panustati noorte peale. Siin leidus nii ideoloogiat kui ka viha ja pragmaatilist arvestust, aga ühiskonnas on igal alal oluline alles hoida põlvkondade järjepidevus. See lõigati ära ja nii tekkisid suured augud, sest ega noori tegijaid polnud ju ka kohe kusagilt võtta.

On hea, et nüüd ikkagi hinnatakse ka seda, mida eelmised põlvkonnad on filmikunstis korda saatnud. Me seisame ju nende õlgadel ja tänu nende elule ja tööle näeme kaugemale ja suudame rohkem. Leida Laius on üks nendest suurtest, kellele toetuda.

Lokk: Leida sai ju „Varastatud kohtumise“ eest ka Lilian Gishi auhinna ja see on oluline auhind. Film rändas maailmas ringi aga enamasti ilma Leidata. Ta lõpetas totaalses vaesuses, müües Sõpruse kinos pileteid, ja suri lõpuks vähki.

Tibbo-Hudgins: Mul on hea meel, et Leida sai siiski veel ka käia ja võita, särada laval jne. „Varastatud kohtumist“ vaadates on selge, et see pole absoluutselt vananenud, ei filmikeelelt ega sõnumilt. Näitlejad mängivad kõigis ta filmides väga hästi. Leida oskas näitlejatega tööd teha, kõik on nagu sordiini alla seatud, ei mingit ülemängimist.

Lokk: Olen mõelnud, miks ei taha meie näitlejad tunnistada Leida head tööd. See oli tema meetod, ta tahtis näitleja seisundisse viia. Vastand oli näiteks Mati Unt, kes käskis näitlejal traktorit mängida ja kui see küsis, et kuidas, siis Unt vastas, et mõtle ise. Näitlejat on raske rahuldada. Küll on häda, et režissöör ei anna piisavalt juhtnööre, aga kui antakse, siis jälle häda, et mis ta tüütab.

Leida Laiuse filmides mängivad näitlejad väga hästi, kusagil ei ole midagi liigset ega võltsi. Praegused režissöörid ei oska näitlejatega tööd teha sellisel tasemel, see lihtsalt on nii, nad ei ole seda õppinud. Leida oli ka ise näitleja nagu Kaljo Kiiskki, kes tegi samuti näitlejatega suurepärast tööd.

See, et „Varastatud kohtumine“ nüüd Karlovy Varysse valiti, on ka üks tubli tunnustus Leida Laiuse tööle. Karlovy Vary festival toimub 57. korda ja on Ida-Euroopa hinnatuim festival, samuti A-klassi festival. Võime filmirahvana uhked olla.

Tibbo-Hudgins: See, et Leida film tuhandete seast Karlovy Vary programmi valiti, tõestab veel kord, et midagi ikkagi selles filmis on, et ta valijaid kõnetas. Filmi teemakäsitlus vastab sellele, mis toimus ka Tšehhimaal, igatsus kodu, õnne ja armastuse järele on aga üldinimlik ja ajatu.

Lokk: Siin on inimlik mõõde, ema olemine ja õnneotsimine, aga väga huvitavalt on sisse toodud ka migratsiooniteema. Maailm on sellega omamoodi tupikusse jõudnud ning filmides selle kohta eriti midagi värsket ei leidu. „Varastatud kohtumises“ on peategelase karakter väga sügavalt läbi analüüsitud; küll konstrueeritud, aga siiski ehe, ja selles väljendub inimlik tragöödia. Mul on väga hea meel, et see film elab nüüd, aastakümneid hiljem, oma elu edasi.

* „Naerata ometi“, Leida Laius, Arvo Iho, 1985.