Täna peame noorema Lutsu sünnipäeva!

Tarmo Teder

Õhtul algavad Palamusel Theodor Lutsu filmipäevad ja seda juba 14. korda.Eesti kultuurilugu tunneb rohkem Theodori vanemat venda Oskarit, kes on kinnistäht meie kirjandustaevas, aga pole kahtlust, et Theodor on sama masti mees eesti filmiloos. Mõlemad on sündinud Amme jõe äärses apteegis, aga saatus viis ühe venna lõpuks teisele poole maakera, Brasiiliasse. Theodor Lutsu mälestustahvel Palamuse apteegi seinal avati juba üle kümne aasta tagasi ja ära pole kukkunud ka sealsed filmipäevad, mis võtsid vahepeal omaette  pisikese festivali ilme. Uuel sajandil on Eestis asutatud ja hoo sisse saanud mitmeid uusi filmifoorumeid (Matsalu loodusfilmide festival Lihulas, Haapsalu õudus- ja fantaasiafilmide festival, Pärnu video- ja filmipäevad, Tartu „tARTuFF ”, peetakse mitmeid amatööride ja filminoorte konkursse jms) Pärnu dokumentaalfilmide festivali ja PÖFF i kõrvale. Lutsu filmipäevad Palamusel on algusest peale pakkunud alternatiivi esmajoones  noortele tegijatele, kes saavad seal välja tuua oma katsetused.

Aja jooksul on nähtud igasugust kraami, alates animajuppidest kuni pikkade, põlve otsas kokku miksitud mängufilmideni välja. Meenub, et 1998. aastal tõi Tartu noorte sõltumatu filmigrupi esineja sõna otseses mõttes viimasel minutil Palamuse rahvamajja pooletunnise filmi „Võimlev Jänes ja teised asjad”, mille žürii hiljem kõige paremaks tunnistas. Kümme aastat tagasi mõjusid üllatusena  ka mõne arvutifriigi kompuutris kaader kaadri haaval kuude kaupa kokku lükitud mõneminutised eksperimenteerimised, aga tänaseks on see kõik ajalugu. Aastate jooksul on Palamuse rahvamaja linale lastud igasuguseid pilte: dokumentaalfilme, koduvideoid, ametkondlikku kroonikat, retrospektiive, uuema eesti filmi hitte. Palamuse paistiigil ja selle ääres on antud kunstietendusi ja välja pandud kineetilist kunsti (Jaan  Toomik ja Jaan Paavle, Kaarel Kurismaa), rahvamajas esitletud Eesti filmimuusika programmi, vesiveskis etendas kohalik tugev näitetrupp Arto Paasilinna „Ulguvat möldrit”, keskaegsete juurtega kohalik klaasikoda on korraldanud õpitube. Kes see kõik enam jõuab üles lugeda neid kultuuriüritusi, mis Lutsu filmipäevade kõrval aset on leidnud. Kunagi toodi kohale ka Theodori lesk Aksella Luts, kes sütitas oma selge häälega noori edasistele filmitegudele. 

Tänavu on mõneti ära vajunud Kinobuss, mis tõmbas vanasti kirikumõisa pargi ikka keskööks rahvast täis. Aga oma tagasihoidlikul kombel peetakse Lutsu päevi seal tänagi. Seda eelkõige kohaliku maa soola Arne Tegelmanni vedamisel ning põhiliselt kultuurkapitali ja Palamuse vallavalitsuse toel. Ka Eesti Kinoliit ja Eesti Filmi Sihtkapital on juba aastaid andnud oma auhindu ja toetust Palamusel silmapaistvamatele noortele. Tänavu võtab  võistlusprogrammis mõõtu 24 linateost, mille hulgas on anima-, eksperimentaal-, dokumentaalja lühimängufilmid. Täna õhtupoolikul kell 16 algavad filmipäevad „Pildikesi kevadest” taaslinastusega, antakse ülevaade aastatel 1998–2008 Palamusel linastunud parimatest filmidest, jookseb lahtine lühifilmide konkursi I programm – kes pole veel jõudnud, tuisaku Palamusele ja andku oma linatükk käiku! Palamuse rahvakinos tuleb esitlusele ka  programm „Lennart Meri kui filmilooja” Mart Mere ja Jaak Lõhmuse juhtimisel, näidatakse režissöör Mere legendaarset „Linnutee tuuled”, laupäeva hommikul leiavad pargis aset Kinobussi töötoad ning peale konkursi II ja III programmi näidatakse eelmise aasta kriitikute meelest parimat eesti filmi „Ajameistrid”. Theodor Lutsu filmipäevad Palamusel koos sealse maastiku ja kohavaimuga mõjuvad paadunud kineastile kui palsam enne sügistalvist  hooaega.

Tava mööda päädivad Lutsu filmipäevad autasustamise ja sinna juurde kuuluva punslieliga, mis aetud apteegi salaretsepti järgi. Theodor Luts sündis 14. augustil 1896. aastal. Vabadussõja Paju ja Võnnu lahingus heidelnud Theodorist arenes tõeline filmimees. Andnud oma abikaasa Aksellaga seltskonnatantsu kursusi, hakkas Theodor Luts 1920. aastate keskel oma filmiideid teoks tegema.  Iseõppijana omandas ta Pariisis ja Berliinis filmisaladusi, aastatel 1926–1932 tegi ta Eestis 13, 1933–1944 Soomes 20, 1945-1946 Rootsis kolm ja 1947–1957 Brasiilias 11 filmi. 1927. aastal valminud patriootiliselt Vabadussõjaainelist „Noori kotkaid” peetakse sõjaeelse Eesti mängufilmi parimaks saavutuseks, seda võib hinnata tolleaegse Euroopa kõva keskmise tasemele. See poliitilis-patriootlik tumm-mängufilm oli aga punastele filmifüüreritele äärmiselt vastukarva linateos ja okupatsioonirežiim isoleeriski ulgueestlase Lutsu rolli eesti filmiloos. 1932. aastal teeb Theodor Luts koostöös Suomi-Filmiga esimese optilise, filmilindile jäädvustatud heliribaga mängufilmi „Päikese lapsed”. Enne Soome minekut tegi režissöör Luts veel vaatefilme („Ruhnu”, „Kihnu”, „Kas tunned maad …”), hiljem osales ta põhiliselt operaatori rollis. Brasiilias jätkas Luts lühifilmide  loomisega, tegi reklaamfilme nii kino kui TV tarvis. Kui Theodor Luts 24. septembril 1980. aastal São Paulos hinge heitis, oli ta vanem vend Oskar juba ammu Eesti mulla all. Aga „Luts elab sügaval”, kirjutas Mati Unt kunagi Oskar Lutsu juubeli puhul. Samad sõnad kehtivad ka ta noorema venna kohta.