Tervitusi toome hullusaarelt

Boris Baum: „Töötasime šamaani tekitatud transis ja see aitas meil ajust eemaldada teadvuse pandud piirangud.“

TRISTAN PRIIMÄGI

PÖFFi kõrvalprogramm „Põhjusega mässaja“ on ellu kutsutud selleks, et heita valgust filmikunsti äärealadele jäävatele teostele. Belgia filmitegija Boris Baumi film „Bula“ on avangardteos, mis ajab kas närvi või tõmbab endaga kaasa. Pean tunnistama, et esimese pooltunni vältel oli mul raske alla suruda tungivat soovi filmi juurest lahkuda, sest esimese kolmandiku vältel kallatakse vaataja üle rabistamise, meeletu rahvateaterliku ülemängimise ja kõikevaldava anarhiaga, milles on raske teed leida. Kui siiski edasi vaatasin, paistis see olevat strateegia kontrasti loomiseks, aga ehk ka just nende kannatamatute välja sõelumiseks, keda hiljem reisile kaasa ei võeta. Filmi teises episoodis rändab peategelane Marcelo (Matthieu Delaunay) koos onuga Brasiiliasse, et ära tuua isa surnukeha, mis peaks asuma üksikul saarel, kuhu isa oli asutanud dementsete põlisrahva esindajate alternatiivraviasutuse „Hesperia“. Õigemini toimub teine osa veel São Paulo tänavatel, mille dokumentaalne neoonvärvides ööelu meenutab veidi Michael Glawoggeri „Hoorade hiilgust“.* Alles kolmandas osas jõutakse saarele, kus hakkavad lahti rulluma filmi kõige eksperimentaalsemad episoodid ja tugevalt ühiskonnakriitiline alltekst väikerahvaste poliitika aadressil.

Lavastaja Boris Baum oli nõus andma seletusi, sest selle filmi puhul kuluvad need marjaks ära.

Kõigepealt tahan tänada selle eest, et mul „Bula“ ülesehitusega täiesti vaiba alt ära tõmbasite. Kuidas selline ebatavaline struktuur üldse teoks sai ja mis kavatsus teil sellega oli?

Esimeses osas tahtsin väljendada peategelase kujutlusvõimet ja rõhutust. Marcelol on oma ettekujutus sellest, milline maailm on, ja tema maailm rõhub teda. Tahtsin kasutada palju tühja ruumi, kujutada teda seal pisut üksildasena, ja ma ümbritsesin ta tegelastega, kes on kõik natuke suuremad kui elu. Mõneti baroklikud.

Teises osas jõuame Brasiiliasse. Kui Marcelo jõuab seal elule lähemale ja puutub sellega kokku, aktiviseerub ka kaamera. Teine osa on üles võetud peaaegu dokumentalistlikus stiilis. Läksime kaasa kõigi nendega juhtuvate õnnetuste ja intsidentidega, tahtsime mängida kaadris olevate tavainimeste reaktsioonidele ja panna kahe osa erinevad filmikeeled omavahel kõlama.

Ja filmil on veel ka kolmas saare osa. Kuna see on Belgia-Brasiilia koostööfilm, siis tuleb tunnistada, et esimene osa sobib kokku Belgia musta absurdikomöödia traditsiooniga, à la Benoît Delépine ja Gustave Kervern, ning viimane osa meenutab Lõuna-Ameerika filmikunsti oma metafüüsiliste aspektide ja aeglase filmikeelega. Kas nii oligi mõeldud?

Ei, seda ma küll nii ei planeerinud. Püüdsin säilitada vastuvõtlikkust ja aktsepteerida oma loomingus eri hoovusi nii, nagu need ennast ilmutasid. Esimese osa võtsime tõesti üles Belgias ja seal olid võtted täpselt ette planeeritud, Brasiilias oli kõik kaootilisem. Brasiiliasse jõudmise õhtul viskasin käsikirja minema, sest sain aru, et seda ei ole võimalik teostada. Selle tunnistamine avas uued uksed ja võimalused. Tekkinud tunne oli ilmselt tingitud just sellest ootamatust meetodimuutusest. Kogesin, mis tunne on igal õhtul kirjutada järgmise päeva käsikirja. Hea uute oludega kohanemise õppetund.

Boris Baum

Pressifoto

Kas Brasiilias filmimine oli ka logistiliselt keerukas?

Vägagi, aga põhiliselt heas mõttes. Brasiilias oli ehk kõige huvitavam see, et mul avanes võimalus töötada koos šamaaniga. Ka osaliste valimine dementsete rolli filmi viimases osas oli väga huvitav, sest püüdsime neile leida uut liikumis-, rääkimis- ja söömisviisi. Kogu unenäoepisood, kus teatris kirjeldatakse oma unenägu, toimus šamaani juhatusel. Tema viis näitlejad transsi, aidates meil eemaldada ajust teadvuse pandud piirangud ja näitlejad jõudsid oma teadvuses palju kaugemale, kui võimalikuks olid pidanud. Näitlejatele oli see raske ülesanne.

Kas peate silmas, et saarel on osa stseene filmitud nii, et näitlejad on šamaani esile kutsutud transiseisundis?

Täpselt nii, aga ilma igasuguste narkootikumideta. Mingeid aineid ei tarbitud, ainult muusika abi kasutades. Hea oli see, et meil oli mõni päev aega töötada 12–14 tundi, selleks et lõpuks jõuaks filmi vaid üks minut materjali. Sellist kogemust tahaksin kasutada ka oma järgmise filmi juures. Väga huvitav.

Aga ma siiski küsiksin: mis on „bula“?

(Naerab.) Bula tähendab mitut asja, aga põhiliselt oli see sõna kasutusel mu lapsepõlves. Bula tähendab mulli ja see oli väiksena mu hüüdnimi, sest ma olin justkui oma mulli sees ja muust maailmast eraldatud. Seda lugu kirjutama hakates kerkis sõna bula millegipärast mulle kogu aeg mõttesse ja otsustasin selle filmi jätta. See sobib ilmselt päris hästi kokku Marceloga filmi esimeses osas.

Jah, räägime veel esimesest osast. Hämmastab, kuidas esimese pooltunni jooksul tutvustatakse vaatajale tervet galeriid värvikaid tegelasi, keda hiljem enam üldse ei näidatagi. Kas polnud kiusatust filmi käigus nende juurde tagasi pöörduda?

Jah, mul on nendega filmitud veel palju materjali ja ma oleksin võinud nad ka tagasi tuua, aga visuaalselt ja esteetiliselt tundus õigem seda mitte teha. Ja filmi liikumine oli ka selline, tagasiminek ei tundunud õige, kuna nad olid liiga värvikad. Kaalusin mõtet teha nende kõigiga mingi realistlikum viimane stseen. Film liigub esimese osa ülepakutud värvidest dokumentalistliku stiilini teises ja fantastikani kolmandas osas, ja algul tahtsin ma üldse lõpetada filmi mustvalge episoodiga, kus värvid on täiesti maha keeratud, aga otsustasin seda siiski mitte teha.

Saarel on asutatud dementsete raviasutus „Hesperia“, kus kasutatakse alternatiivseid ravimeetodeid, ja see toimib omaette kogukonnana. Kas teie arvates on selline utoopia võimalik?

Ahaa, see on natuke nagu lõks, ju sa said asjast aru. Siit koorub vaataja enda kaassüü küsimus, sest kogu saare-episood on kommentaar põlisrahvaste olukorra kohta, vihjatakse sellele, mis Brasiilias praegu toimub. Osa sõnu ja fraase, mida kasutab konsul, kes „Hesperiasse“ neid aitama tuleb, on täpselt samad, mida on kasutanud need, keda on tavaliselt saadetud justkui aitama põlisrahvaid nende raskes olukorras. Tihti on nii, et kedagi aitama tõtates tehakse neile hoopis kahju, sest sel moel segatakse nad hoopis mingisse muusse mängu.

Ka mul oli võimalus teha filmivõtted tõelise suguharuga, aga mulle tundus kaamera asetamine keset põlisrahva asumit olevat vastuolus sellega, mida ma öelda tahtsin. Nii et ma otsustasin ise luua täiesti teistsuguse keskkonna. Ehk lubab kunstlik keskkond meil sellele teemale mõelda hoopis uues valguses.

Boris Baum: „Ka mul oli võimalus teha filmivõtted tõelise suguharuga, aga mulle tundus kaamera asetamine keset põlisrahva asumit olevat vastuolus sellega, mida ma öelda tahtsin.“

Kaader filmist „Bula“

Nii et teil õnnestus üksikul saarel luua täiesti oma utoopia?

Kõigepealt jõudsime mahajäetud saarele ja ma pidin hakkama seal tegema näitlejaproove. Tegime rolliproovile suure avatud kutsungi. Kutsusime kõik kohale ja algatasime ühise transiseansi. Mingid osad sellest jõudsid ka filmi. Tahtsime rollidesse saada inimesed, kes leidsid oma vaba liikumise ja oleku. „Bula“ suguharu põhineb Malaisia Senoi suguharul, kes peab unenägusid tõsielust tähtsamaks. Näiteks tuleb neil lapsena veeta pimedas kuus kuud järjest, et nad õpiksid hindama ööd sama palju kui päeva. Siis tuleb neil unenäos võidelda oma kõige suurema hirmuga, näiteks tiigriga, ja kui sellega hakkama saadakse, siis tuleb unenägu edasi rääkida ka teistele. Abielludes ei tohi oma naisega lihtsalt armatsema hakata, vaid tuleb talle enne kirjeldada, kuidas seda on plaanis teha. Me veetsime seal saarel oma kogukonnas kolm-neli kuud, töötades koos ka unenägudega. Lavastajana oli see mulle väga suur väljakutse, sest selles suguharus arutatakse üheskoos kõik öösel läbi. Kõike muud, mida ma päevad läbi olin filminud, ei saanud ma pärast loo edasi arendamiseks kasutada. See oli huvitav, pealegi pidin igal õhtul kirjutama järgmise päeva käsikirja, kasutades kõike, mis mu tegelastega päeva jooksul juhtunud oli. Me otsekui lõimegi „Hesperia“ hõimu, just nagu filmis. Lõpus, kui näeme konsulit suguharu ametlikult Hesperiaks ristimas, olid mõned tegelaskujud sellest uudisest väga liigutatud. Samamoodi nagu võinuksid olla ka tõelised suguharu liikmed.

Filmis on ka üks põgus, aga intrigeeriv stseen konsuli ja pudelitega, millest võib järeldada, et „aitajate“ motiivid polegi heatahtlikud … Kas siin üritatakse neid alkoholiorjusse tõugata?

See põhineb mõnede suguharude lugudel, pärast mingite taimede omaduste avastamist on neid hakatud importima Euroopasse. Selline taimede kommertsialiseerimine on suguharudele olnud tihti lõpu alguseks. Aga ma ei läinud selle liini uurimisega kaasa, kuna niigi oli väga palju otsi lahti. Sisse jäänud lõigust võib, jah, järeldada, et konsulil on plaanis hakata nende varasid massiliselt tootma.

Miks te sellise filmi üldse tegite?

Tahtsin rääkida inimeste erinevusest. Avada meeled varjujääjatele ja veidrikele – inimestele, kes ühiskonda ei sobitu – ja teha film neile. Me filmisime nendesuguseid São Paulos, kus nad asustavad tänavaid. Seal võib ikka kohata igasuguseid hulle. Nende saatus sarnaneb põlisrahvaste omaga. Nad peavad uue ajaga kaasa minema või välja surema.

Ja filmidega on täpselt sama olukord. Nüüd tuleb filmi tegemiseks leida kompromiss, anda mingis mõttes järele keskmisele normile. Film peab vastama mingitele standarditele, põhinema kas või olemasoleval käsikirjal. Nii et põhieesmärk oli kõnetada erinevuse teemat.

Kui Tallinnas linastub teie film alamprogrammis „Põhjusega mässajad“, siis see peaks teile hästi sobima.

Jaa, see on täiuslik! See on hea kategooria ja sealsed teised filmid tunduvad ka väga huvitavad. Me tegime oma filmi umbes 30 000 dollariga. Seda pole just kuigi palju ja me püüdsime hoida vaba joont. Maalikunstnikul on lubatud teha pildi kallal palju tööd ja see prügikasti visata, kui tulemus ei meeldi. Me püüdsime oma filmi samamoodi teha.

Mis põhjusel olete siis mässaja-filmitegija?

Põlisrahvaste heaolu on mulle väga tähtis. Hakkasime tegema koostööd organisatsiooniga APIB (Articulação dos Povos Indígenas do Brasil), kes tegeleb Brasiilia väikehõimude õiguste kaitsega. Ja kui seda sõnumit on mul filmiga võimalik levitada, eriti pandeemia ajal, kui pole ravimeid, et viirusega toime tulla. Peaks ka tähelepanu juhtima kolonialismi ja neokolonialismi uutele vormidele, millega seal tegelevad põhiliselt ökoloogid. See sõnum on oluline.

Tundub, et „Bulast“ rääkides on kõik sisukokkuvõtted kas ebatäpsed või täiesti valele teele juhatavad. Oskate äkki ise mulle ühe lause öelda, mille abil oleks seda filmi lihtsam mõista või kirjeldada?

(Vaikib pikalt.) Kas ma võin natuke mõelda ja selle järele saata?

Lõpuks saadab ta mulle filmi pressikomplekti ja palub sisukirjeldusest ise lause võtta. Leian lööklause ehk logline’i, mis on üsnagi lakooniline võrreldes filmi enda ja lavastaja kirjeldusega sellest: „Psühholoogiliste probleemidega teismeline asub uurima oma isa kadumist Brasiilia pingelistes linnades ja müstilisel saarel.“

Vaga vesi, sügav põhi.

* „Whores’ Glory“, Michael Glawogger, 2011.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht