Üks halb päev ja mitu lugu

Ei ole inimest ilma loota. Empaatiat on väärt needki, kelle lugusid me ei tea. Ometi ei ütle „Jokker“ selleski küsimuses midagi jahmatavalt uut.

HEILI SEPP

Mängufilm „Jokker” („Joker”, USA 2019, 122 min), režissöör Todd Phillips, stsenaristid Todd Phillips ja Scott Silver, operaator Lawrence Sher, helilooja Hildur Guðnadóttir. Osades Joaquin Phoenix, Robert de Niro, Zazie Beetz jt.

„Jokkeri“ seansid hakkavad tasapisi harvemaks jääma, arvustusesadu on vaibumas. Filmi keskmes on vaimsete häiretega Arthur Fleck (Joaquin Phoenix), kel ei vea töös (klounina, püstijalakoomikuna) ega eraelus, kes tunneb end ühiskonna poolt hüljatuna ja valab sisemised pinged välja ohjeldamatu vägivallana, tappes hulga inimesi, kes talle pinda käivad. Üksiti räägib film prügisse uppuvast Gothamist – Batmani kodulinnast koomiksimaailmas, New Yorgi ja lausa kogu ühiskonna allegooriast – ja kuulsa nahkhiirmehest superkangelase peavaenlase „sünnist“. Võib ennustada, et film korjab kuhjaga auhindu ning filmisõbrad jätkavad polüfoonilist kiidukoori.

Mu jutt kõlab inspiratsioonivaeselt nagu Arthuri naljad. Mul pole kohta Andrei Liimetsa filmivaatajate kaksikjaotuses, kus „Jokkerit“ peetakse kas harukordseks meistriteoseks või moraalselt vastuvõetamatuks rämpsuks.1 Mind ei rabanud nähtu heas ega halvas mõttes. Selleks et endast mitte psühhopaadi muljet jätta, alustan selgitustega kaugemalt.

Kurja tegijate lood

Tunnistasin hiljuti vanale sõbrale, kes paarkümmend aastat kriminaalõiguse vallas töötanud, et olin just ostnud Hodorkovski vanglajuttude kogumiku.2 „Püha jumal, miks sa seda tegid!“ Tõesti, kes teab, miks oli mul tarvis raamatut, mida iseloomustab tsitaat temast endast: „Nagu teada, on vangla paik, kus kohtuvad kõige erilisemad inimesed.“ Ärge arvake, et minu ja mu sõbra hämming tulenes üleolekust raamatu sisu suhtes. Vastupidi, pigem mõtlesime: milleks raamat, kui ma olen seda kõike juba oma kõrvaga kuulnud? Sellearnaseid lugusid. Inimeste lugusid. Ehk isegi eriliste inimeste lugusid.

Teine näide. Äsjases intervjuus riigi peaprokuröriga3 köitis mind lõik, mis peegeldas elukogemuse mõju kaasinimeste tajumisele. Kuna vastused võiksid pärineda kui mu oma suust, toon vestluse lühendatult ära.

K.: „Vabandust, kui küsimus tundub lapsik, aga kas on keeruline näha kohtu­asjas juhtumit ja mitte inimest?“ V.: „Ei tohi näha ainult juhtumit. Ei tohi unustada, et juhtumi taga on inimesed.“ K.: „Isegi kui vahialune on teinud kõik selleks, et enam mitte olla inimeste seas?“ V.: „Mida kauem seda tööd teed, seda rohkem hakkad mõistma, et needsamad inimesed on kellegi pojad, kellegi abikaasad ja isad. Mõnikord võib mõnes röövlis, kui sa temaga räägid, olla inimest rohkemgi kui mõnes lipsuga ja heas rõivas tegelases, kes mitte kunagi ei saa süüdimõistetuks. Loomulikult pead alati meeled selged hoidma ja hindama asju professionaalselt, aga kui emotsioonid ses töös üldse ära kaovad ja sulle enam miski isiklikult korda ei lähe, on see ohtlik.“ K.: „Liiga empaatiline ei saa ju ka olla?“ V.: „Väärikas suhtumine peaks võrdselt osaks saama kõigile.“

Igal eksinul on lugu. Pole olemas müstilist kurjusedeemonit, mis kellessegi („täiesti teistsugusesse inimesse kui meie“) siseneb ja muundab ta ohtlikuks ebainimeseks, kes pole väärt enam inimeste seas olema. Olgu vanglas, kinnises haiglas või vabaduses, ikka on ühtviisi tegu inimestega, kellel on oma lood, mille ajatelge mööda liikudes võib teada saada, kuidas keegi on jõudnud just sellesse elupunkti. Tundub loogiline? Ometi, lugedes „Jokkeri“ järelkaja, paistab see olevat paljudele üllatus.

Joaquin Phoenixi Jokkerit on hinnatud nii Oscari-vääriliseks kui tublisti ülemängitud osatäitmiseks.

Kaader filmist

Empaatia ohtlikkusest

Pelk tõik, et Jokkeri, s.t Arthur Flecki minevik ja taust nõnda paljastus, tundus paljudele enneolematu ja ohtlikuna, justkui suudaks vaataja ekraanil jutustatud loos enese ära tunda. Tõmmati paralleele ühiskonna valupunktide ja selle tõrjutud liikmete reaktsioonidega. Keskmine arvustaja leidis, et Arthuri lugu moodustab koos kujutatud vägivallaga plahvatusohtliku ühendi, mis võib vaatajale halvasti mõjuda. Ameerikas valmistuti rahutusteks.

Siiski oli suurem osa eesti arvustajaid joovastuses. Raiko Puust4 leidis, et „Jokkeriga“ on tehtud midagi täiesti uut. Kunagi varem pole film olnud Jokkeri poolel. Arthur Fleck on hella hingega mees, kes soovib vaid olla rõõmus ja panna teised enda ümber naeratama, kuni ükskõikne linn talle teistsuguse näo ette manab. Publik läheb, kuhu mees juhatab, film aga õigustab tema tegusid ning jääb segaseks, mida püütakse tõestada: kui kõik inimesed on halvad, siis vahet ju pole. Puudu on sügav vastuhääl, mida ebastabiilne Jokker vajab. Nii peab Tuuli Põhjakaski5 „Jokkerit“ mallist eemalduvaks koomiksifilmiks, mis näitab, et headus ei pea võidutsema, kui igasugune heasüdamlikkus on juba eos röövitud, sest kõik on ühtviisi pahelised.

Liina Ristoja6 arvates ei põhjenda koomiksid seda, mis „Jokkeri paha peale viis“, selles filmis aga näeme „pahalase sünni asemel ühe süütu hinge surma, kelle südames näib olevat siira lootuse ja heatahtlikkuse viimne pelgupaik“. Ta usub, et film puudutab vaataja sügavamaid hingesoppe, sealhulgas „tapjainstinkti, mis meis kõigis uinunud kujul ootel“. Midagi samalaadset paistab tundvat Maria Rozbaum,7 kes tunnistab, et pahalase saamislugu on „lihtsalt nii valus ja ilus“ ning kinos loodetavasti ei samastuta peategelasega, kuid hakatakse teda mõistma.

Ra Ragnar Novod8 peab põhjendatuks üllatust, et võika ajalooga tegelase sünniversioon on lugu mehest, kes peaks olema vaimuhaiglas, kuna harjumus­päraselt saab Jokker alati karistada. Vastus küsimusele, kas film heroiseerib Jokkerit ja tahetakse, et publik teda mõistaks ja talle kaasa tunneks, sõltub sellest, kuidas vaataja filmi tõlgendab. Novod tundis Arthurile kaasa, haletses, mõistis ta käitumist, aga ei elanud kaasa tema vägivaldsele teekonnale. Kuna filmis ei võeta poolt ega kutsuta üles vägivallale, peab ta peamiseks hoopis küsimust, miks oleme veendunud, et üks film võib seda teha.Ka Liimets9 küsib, kas „Jokker“ õigustab ja heroiseerib psühhopaati ning kutsub üles vägivallale. Phoenixi katse kirjeldada, kuidas eraklikust vaimuhaigest saab kardetud terrorist, pakub empaatiavõimalust ning lubab küsida, kas filmis rehabiliteeritakse karakterit, kelle teod on moraalselt jälgid. Kuna võimalikke lahendusi välja ei pakuta, võib filmis näha üksikisiku vastutusest kõrvaldamist ja ühiskonna poole näpu vibutamist. Õhku jääb, milliseid mõtteid leiab siit endasse sulgunud, psüühilisest pingest pulbitsev vaataja.

Oto Tuul10 tajub vaataja samastumisvõimalust veel selgemini: „Meist igaühest võiks halvimal juhul saada Jokker.“ Tema ettekujutuses juhivad sündmused hapra psüühikaga mehe hullumeelsuse teele ja need kulmineeruvad antikangelase sünniga. Filmis puudub mustvalge moraalne skaala. Arthuri kogemus ei ole tavalise vaataja elukogemusest väga kaugel, ta ei otsi absurdse karakterina oma tegudele õigustust, vaid võtab ohjad oma kätte ja tegutseb tujude ajel, astudes Jokkeriks kehastununa teadlikult kurjale teele.

Tõnu Karjatse11 arvates ei õigustata toorest vägivalda näidates veriseid tegusid, pigem mõjub see film väljapääsuna, aadrilaskmisena mädanevas keskkonnas. Tema pakub otsida filmi edu võtit kaastunde ja vägivalla vastasseisus. Jokkeri tegelaskuju seisab kõigi nende eest, kes on varju jäänud ja leiavad, et väärivad enamat; nende eest, keda on kujundanud lapsepõlvetrauma või kellel pole lapsepõlve olnudki. Jokkerite tekkimise peamisi põhjusi tuleks otsida hoolimatusest, enesekesksusest, kasuahnusest ja kuulsuseihast, kui kõrvale on jäetud tegelikud abivajajad.

Järgu võrra skeptilisem on Mart Raun,12 kes näeb Arthurit kulunud klišeesid kasutades liikuvat väga tüüpilist rada pidi. Siiski peab temagi kõnekaks teemaks seda, kuidas ühiskonnast hüljatud võivad idealiseerida kriminaale ja valitsevale korrale vastu astuda. 

Veel kriitilisemana mõjuv Tristan Priimägi13 ei saa üle tundest, et filmis heroiseeritakse meest, kes ühiskonna ülekohtu tõttu läheb kuritegevuse teele. Ta küsib, kas filmi sõnumiks on, et peaksime tema poolele asuma. Kui ei näidata hädade ravi ega pakuta lahendusi, siis mida film ühiskonnale ütleb või kuidas aitab? Vihjates filmikunsti väärtuskriisile, tajub ta selliste vastuseta küsimuste õhkupaiskamises probleemi. Sama vähe vaimustunud hoiak kumab ka Marina Richteri14 arvustusest, kes peab küsitavaks mõrvari vastu tekitatavat sümpaatiat, leides, et vaataja kaastunnet provotseeritakse odavate trikkidega.

Loopelglik Jokker

Minu esimene vaatajareaktsioon oli segadus. Miks see film üldse tehti ehk mida peaks see lisama varasematele filmidele, kus käsitletakse samu küsimusi? Eeskätt pean silmas „Taksojuhti“,15 millele „Jokker“ varjamatult ka toetub. Toogi film kujutab armistunud hinge ja kehaga, päevikut pidava ja naistega oskamatu noormehe frustratsiooni ja plahvatamist räpases maailmas, aga kordades kaunimalt, jõledamalt ja peenemalt. Ka „Jokkeri“ vägivallakäsitlus ei ole sellega võrreldes midagi uudset. Mis puudutab vägivaldset filmi kui võimalikku agressiooniõhutajat ja lakmuspaberit vaataja moraalse kompassi läbikatsumisel, siis von Trieri filmi „Maja, mille Jack ehitas“16 arvustuses17 sai sel teemal kõik öeldud. „Jokker“ ei tee oma brutaalsusega mingit revolutsiooni, vaid on eelmainitutest nähtavalt õhem lugu.

„Jokkeri“ apologeet võib nüüd kosta, et Phillips avab antikangelase loo ainulaadselt – saame temaga kaasa liikuda, talle kaasa tunda. Ta kingib meile empaatiavõimaluse. Üldine kriitika paistab nõustuvat, et filmi teeb eriliseks mingi selge, ühiskonda ja ükskõikseid inimesi süüdistav lugu, mis justkui vabastab Arthuri agentsusest.

Aga on siin siis selge sedalaadi lugu? „Jokker“ võib tunduda antikangelase tausta osas avameelsem ja selgem kui teised vägivallafilmid või varasemad Jokkeri lood, aga see avameelsus on illusoorne.

Nagu enamikus arvustustes märgitakse, pole Phillipsi versioon Jokkerist kui ebaõnnestunud koomikust midagi uhiuut, vaid on inspireeritud koomiksist „Batman: Tappev nali“.1 Pärast Jokkeri stsenaariumi avalikustamist veebiavarustes19 on ilmne, et vähemalt algul saanuks uue Jokkeri sünnilugu seostada „Pimeduse rüütli“ Jokkeri taustalooga.20 Nimelt pidid algselt olema sellegi Jokkeri suunurkades haavaarmid. Ekraaniversioonis neid pole, aga seos sellega, kuidas Ledgeri Jokker põhjendab oma haavade (persona) teket, on alles. Mäletatavasti küsib Ledgeri tegelane filmis kolmel korral, kas vestluspartner tahab teada, kust ta oma armid sai, ja üks neist lugudest on seotud vanemapoolse väärkohtlemisega.

DC kaanon näeb ette, et Jokkeri taustalugu on ja jääb ebaselgeks. See on osa tema triksteriolemusest. „Tapvas naljas“ viitab Jokker ka ise oma mineviku­versioonide paljususele: „Ükskord mäletan ma seda ühtpidi, teinekord teistpidi … Kui mul ka oleks minevik, siis eelistan, et see oleks valikuvõimalusega (multiple choices)! HA-HA-HA!“Kas Phillipsi Jokker erineb eelkäijatest, kes luiskasid oma mineviku kohta lahknevaid või kahtlasi versioone? Vähemalt kaks eesti arvustajat kahtleb selles. Liimets toonitab, et Jokker on ebausaldusväärne jutustaja ja filmi lõpus serveeritakse vaatajale jäme kahtluseuss, kas ja mis eelnevast üldse aset leidis. Sille-Kadri Simeri arvustus21 tugineb tervikuna kahtlusele, kas Ar­thuri kohta välja tulnud faktid olid tõesed või ei – vahest oli Arthur kogu aeg kinnises asutuses? Vahet ei ole – see on Jokker!, tõdetakse siis.

Phillipsi kommentaaridest filmi lõpu kohta22 ja avalikustatud stsenaariumist saab järeldada, et viimati mainitud tõlgendus võib olla tõele lähim. Ekraanil nähtu võis olla algusest lõpuni Arthuri luisatud-ettekujutatud lugu, mitte aga „reaalsus“. Stsenaariumi tekstis viitab sellele, et olime sattunud psühhiaatrile räägitud loo pahaaimamatuks kuulajaskonnaks, muu hulgas märkus, et filmi algul ilmuv sotsiaaltöötaja ja lõpus kohatud psühhiaater pidid nägema välja sarnased (justkui oleks Arthur loonud ühe neist oma peas teise järgi).

Mis selle empaatiaga siis oligi?

Tegelikult antakse vaatajale filmi vältel vihjeid, mis võiksid panna ta Arthuri loo usaldusväärsuses kahtlema. Aga paistab, et see ei loe, sest enamik näib tahtvat uskuda ja Arthuri kannatustele kaasa elada. Nad ihkavad kogeda empaatiat.

Aga kuidas siis ikkagi jääb mässuohuga, mille empaatia kurikaela suhtes võib kaasa tuua? Kas tõesti vabastab see, et näeme kahe tunni vältel suurelt ekraanilt, kuidas n-ö underdog jõuab punktist a punkti b, ja teeme temaga selle teekonna mõttes kaasa, meid tahte ja moraalsuse lõa otsast ning teeb meist elajad? Või nagu küsis kolumnist Dan Brooks:23„Kes on need inimesed, kes lähevad sel nädalavahetusel kobarkinno ja saavad lõpuks teada, et võivad valida vägivalla?“

Enamasti suudavad inimesed oma impulsse siiski kontrollida ning eristada head ja kurja, halba ja väga halba. Enamasti teame, et empaatia teise vastu või kaastunde otsimine teistes ei tohiks pimestada kainet mõistust. Selles ulatuses, kus olukord on meie kontrolli all, sõltub valik meie tahtest ja selle eest tuleb ka vastutada. Nii ei tea minagi nimetada kedagi, kes oleks kinost väljudes klounimaski ette pannud ja kontrollimatult laamendama asunud.

Loodan, et vaatajad, kelle empaatianupu režissöör kaheks tunniks põhja vajutas, adusid, et kuigi meile näidati Arthuri esimest kolmikmõrva enesekaitsena, selgitas ta seda ise nii: „Nad olid kohutavad, nad ei pidanud viisi.“ Pisut hiljem heitis Jokker „kohutavaks olemist“ ette ka saatejuht Murrayle, kes vastas: „Sa ei tea minust mitte vähimatki!“ Jokker Murray loost ei hoolinud ja lasi ta maha. Kas tema kurb elusaatus suutis tekitada sellist empaatiat, et need motiivid ja otsused muutusid kellegi jaoks õigustatuks? Vaevalt.

Meil kõigil on oma lood ja meil kõigil on valikud, üht- ja teistpidi. Ei ole inimest ilma loota. Keegi pole selles mõttes teisest enamat väärt ega enamaks õigustatud. Empaatiat on väärt needki, kelle lugusid me ei tea. Kõigist lugudest tuleb lugu pidada. Isegi kui lugu ei kaalu (meie arvates!) üles tegu, jääb inimene ikkagi inimeseks, olgu „a puppet, a pauper, a pirate, a poet, a pawn24 või kuningas ise.

Ometi ei ütle „Jokker“ selleski küsimuses midagi jahmatavalt uut. Aga mida ta siis üldse ütleb?

Kuhu on nahkhiir maetud?

Üks asi vajab vaidlemist. Ei taha nõustuda nendega, kes ütlevad, et ses filmis pole Jokkeril nahkhiirt, kellega võidelda (Boyce25), et seos Batmani mütoloogiaga on pingutatud (Liimets) ning Arthur sündis siia ilma Jokkeriks ja midagi ei muutu, kui jätta ära seos Batmani-maailmaga (Novod). Minu meelest ilmneb filmi tegelik väärtus just Batmani-loo kontekstis. Need kaks on teineteisest lahutamatud.

Jokkerit ei ole Batmanita, ta on tema esimene vaenlane ja ühtlasi see, kellega nad teineteist kunagi tappa ei suuda. „Pimeduse rüütlis“ tunnistab Jokker Batmanile, et ta ei soovi teda tappa, sest nad on Batmaniga üks tervik: „Mis ma sinuta peale hakkaksin!“ „Tapvas naljas“ eitab Batman soovi oma igivaenlast Jokkerit tappa ja mõtiskleb: „Ma ei tea, mis see oli, mis su elu nii paigast käänas. Kes teab – ehk olen ka ise olnud selles seisus?“

Jokker ja Batman on ühe mündi kaks külge (kes tunneb DC universumit, see teab, kui ohtlikud on mündid, mille kahel küljel on sama pilt). Seda kaksik­olemust on käsitlenud mitmed Batmani-koomiksid. Ühes DC alternatiivuniversumis26 saab Bruce Wayne’i (meie Batmani alter ego) surma järel hoopis tema emast Jokker ja isast – Thomas Wayne’ist – Batman, kes kumbki üritab nõnda leinaga toime tulla.

Ka Bruce kui Batman ja selle filmi Jokker pärinevad piltlikult samast paigast: mõlemad üritavad isakuju otsides tulla toime lapsepõlvetrauma ja orvuks jäämisega. Noor Bruce Wayne, kes kaotab siingi – Arthuri kujutluses nende ühise – isa, markeerib teist võimalust ehk tulevikku positiivse kangelasena. Muidugi võib võrdluse kahtluse alla seada, öeldes, et Bruce oli rikas ja Arthur vaene, aga jõukuse aspekt on vähem tähtis, kui tundub. Algab ju „Pimeduse rüütelgi“ esmalt noore ja neimahimulise, relvastatud ja mõrva plaaniva Bruce’iga, kes ei erine kuigivõrd Arthur Fleckist. Selleks et temast saaks Batman, tuleb tal teha valikuid ja eneseohverdusi.

Usun, et kui tahta näha „Jokkeris“ mingit lahendust, tuleb vaadata Jokkerit just dialoogis Batmaniga. (Sümboolse) Batmani-mõõtme unustamine oleks sellele filmile suur õnnetus, sest siis poleks asi tõesti kaugel Priimäe kokkuvõttest: „Emotsionaalselt üheplaaniline. Peksa-peksa-peksa. Oo: püstol, lahe!“2

Kaadrites Fleckist, kügelemas klounide riietusruumis, selgroog kumeras, või tema luidrast tantsivast kehast heiastub nahkhiir. Arthuris peituvad nii kangelaslik Batman kui ka hävitav Jokker. Nii nagu igaühes meist. Ledgeri Jokker täheldas: „Tapmine tähendab valiku tegemist.“ „Tapvas naljas“ sõnastab Jokker oma kreedona: „Piisab ainult ühest halvast päevast!“ Nii ei paista Jokkeri kaoseloogika enam sugugi kaootiline. Tema perspektiivist oleme kõik sel mänguväljal võrdsed. Meie enda tahtest, sageli ainsast kriitilisest otsusest (ühest halvast päevast) sõltub, kas oleme – samm paremale! – Batman või – samm vasakule! – Jokker.

1 Andrei Liimets, „Jokker“ – vägivaldne, vastik, vastuoluline ja vajalik. – ERR 8. X 2019; https://kultuur.err.ee/989770/arvustus-jokker-vagivaldne-vastik-vastuoluline-ja-vajalik

2 Mihhail Hodorkovski, Vangis. Ajakirjade Kirjastus, 2015.

3 Raul Ranne intervjuu Lavly Perlinguga. – Postimees 1. XI 2019; https://leht.postimees.ee/6815515/lavly-perling-inimeseks-olemist-ei-tohi-kunagi-unustada

4 Raiko Puust, Palju kõneainet pakkuv kvaliteetfilm „Jokker“ pole tavapärane koomiksifilm. –

kinoveeb.delfi 5. X 2019.

5 Tuuli Põhjakas, Kinospurt: Naeratades kaose poole. – 8. X 2019; https://www.muurileht.ee/kinospurt-naeratades-kaose-poole/

6 Liina Ristoja, Mõrvar sinus eneses. – Postimees 13. X 2019;

https://kinoportaal.postimees.ee/6800361/jokkeri-arvustus-morvar-sinus-eneses

7 Maria Rozbaum, Nali on vaataja silmades: Jokker tungib hinge! – Õhtuleht 4. X 2019; https://naisteleht.ohtuleht.ee/979093/nali-on-vaataja-silmades-jokker-tungib-hinge

8 Ra Ragnar Novod, „Jokker“ on vägivaldne, vastik ja rõve film, aga mida te siis ootasite? – Delfi kinoveeb 12. X 2019.

9 Andrei Liimets, „Jokker“ – vägivaldne, vastik, vastuoluline ja vajalik. – ERR 8. X 2019.

10 Oto Tuul, Kes kardab Jokkerit? 12. X 2019; https://objektiiv.ee/kes-kardab-jokkerit/

11 Tõnu Karjatse, Arthur Fleckil ei õnnestu miski enne, kui ta saab enda kätte tulirelva. – Eesti Ekspress 9. X 2019.

12 Mart Rauna Filmiblogi 4. X 2019; https://martraun.wordpress.com/2019/10/04/joker-jokker-2019/

13 Teleintervjuu Tristan Priimäega. – ETV, Aktuaalne Kaamera 7. X 2019; OP 17. X 2019.

14 Marina Richter, Hulluseäri. Tlk Tristan Priimägi. – Sirp 20. IX 2019.

15 „Taksojuht“ („Taxi Driver“). USA 1976, režissöör Martin Scorsese.

16 „Maja, mille Jack ehitas“ („The House That Jack Built“, Taani-Prantsusmaa-Saksamaa-Rootsi 2018, 155 min). Režissöör Lars von Trier.

17 Heili Sepp, Kui rõlge film, kui rõve inimene. – Sirp 2. XI 2018.

18 Alan Moore, Brian Bolland, „Batman: The Killing Joke“ 1988, DC Comics.

19 Kättesaadav https://nofilmschool.com/download-2020-oscar-screenplays

20 „Pimeduse rüütel“ („The Dark Knight“). USA, 2008. Režissöör Christopher Nolan.

21 Sille-Kadri Simer, Väga häirivat ja mõtlemapanevat „Jokkerit“ ei tasu kinodes mitu korda vaadata. – kinoveeb.delfi 15. X 2019.

22 ‘Joker’ ending explained: Director Todd Phillips on fan theories and open questions. – Los Angeles Times 4. X 2019;

https://www.latimes.com/entertainment-arts/movies/story/2019-10-04/joker-ending-explained-todd-phillips

23 Dan Brooks, What’s the Panic Over ‘Joker’ Really About? – The New York Times 2. X 2019.

24 „Marionett, kehvik, piraat, poeet, ettur“ – sõnad ballaadis „Send in the Clowns” („Saatke klounid sisse“) Stephen Sondheimi 1973. a muusikalist „A Little Night Music“ („Väike öömuusika“), aga ka filmi „Jokker“ heliribalt.

25 Lawrence Boyce, Miks nii tõsine? – Eesti Ekspress 2. X 2019.

26 Flashpoint Vol 2; Flashpoint: Batman – Knight of Vengeance 1–3. 2011, DC Comics.

27 Teleintervjuu Tristan Priimäega. – ETV OP 17. X 2019.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht