Uut filmide keskkonnakäsitluses

Berliini filmifestivali keskkonnateemalistes filmides on välditud hea ja halva võitlust ning ühekülgseid manitsusi ja toodud loodus, loomad ja inimese loodu kokku nii, nagu see elus ongi.

SAARA MILDEBERG

Berliini rahvusvaheline filmifestival 15. – 25. II 2024.

19. veebruaril, samal päeval, kui Tallinna linnaruumi ilmus Rebeca Parbuse ja Estookini düstoopiliste vaadetega sari „Hetk“, esilinastus „Berlinale“ põhivõistlusprogrammis dokumentalist Viktor Kossakovski pooleteisttunnine visuaalne mõtisklus „Arhitektoon“¹, mille juhatasid sisse droonikaadrid purustatud väikelinnadest. Lõhkirebitud korterelamud, tornitippude järgi äratuntavad õigeusu kirikud, kirgas ja lopsakas kevadine loodus, ei ühtegi inimest, ent inimese kohalolu tema loodus ja lõhutus on ometi nähtav. Kossakovski arhitektoonid, märkimisväärsed ehituskunstiteosed, on antiiksed templid, mille varemeid kõrvutatakse 2023. aasta Türgi-Süüria maavärinas hävinud hoonete varemetega, ning ringjalt kureeritud elurikkus arhitekt Michele De Lucchi hoovis. Need kaadrid vahelduvad liikuvate piltidega võimsatest karjääriseintest, dünaamilistest maalihetest ja sellest, kuidas väikesed kallurid viivad kivi kivi haaval mägesid laiali. Kõik see koos seest õõnsaks tegeva muusikaga meenutab legendaarset „Koyaanisqatsit“²: „Arhitektoon“ kulgeb sama suurejooneliselt ning loo moraal on jäetud vaataja hooleks. Alles epiloogis esitatakse küsimus: miks ehitame koledaid maju, kui oskame ka paremini? „Arhitektuuri kaudu mõtestatakse elu- ja käitumisviise, seda, mida teeme planeedi eest hoolitsemiseks ja mida selle hävitamiseks,“ tõdeb De Lucchi, aga tunnistab, et pilvelõhkujate rajamine ei ole tallegi võõras. Tema viimane korrusmaja on samuti „lihtsalt üks neist hoonetest, mida teevad kõik – tähenduseta“.

„Arhitektooni“ epi- ja proloogi sõnumeid kõrvutades on korraga kohutav ja lohutav mõelda, et laastav sõda puhastab linna ja maa vigade paranduseks³. Väide on sama ohtlik kui öelda looduskaitsjale, et lageraiet on metsa uuendamiseks vaja. Asi ei ole väite tõesuses, vaid selles, et kummalgi juhul ei ole tegemist altruistliku loodushoiu, vaid era- ja ärihuvidega. Möödunud aasta „Berlinalel“ vallandunud Vene-Ukraina sõja teemalise dokfilmilaviini mõjuväljas esmapilgul lausa üllatab, et režissöör Roman Bondartšuki „Kohtumiste“ („Encounters“) programmis linastunud mängufilm „Toimetus“⁴ tegeleb rõhutatult ajaga enne ja põgusalt ka pärast Vene täiemõõdulist sissetungi Ukrainasse ning saab alguse kahe loodusloomuuseumi töötaja kogemata pealt nähtud metsasüütamisest, mispeale üks neist jäljetult kaob ja teine lugu avalikustama tõttab. „Toimetuse“ peamine võlu on satiiris väikelinna korrumpeerunud meediamaja pihta, aga inimese suhe loodusega on selles läbiv liin. Algab see metsatulekahjudest kuus kuud enne sõda ja jõuab demineeritud aasale mändide istutamiseni kuus kuud pärast sõja lõppu, vahepeal tuuakse vürtsika paradoksina mängu ka illegaalse metsaraie taga oleva poliitiku rajatud ökoküla koos seda asustava sektiga.

Teine tänavuse „Berlinale“ tähelepanuväärne absurdifilm oli ameeriklastest vendade David ja Nathan Zellneri sürreaalne tragikomöödia „Jeti päikeseloojang“⁵. Ühest küljest on Põhja-Ameerika metsades ja puisniitudel tegutseva neljaliikmelise lumeinimesepere tegemisi vahendava filmi näol tegemist suure naljaga, eriti kui teada, et üht mõmisevatest ja urisevatest hallikarvalistest humanoididest mängib ka muidu sotsiaalselt saamatuid tegelasi kehastav Jesse Eisenberg. Film võtab siiski rabavalt tõsise tooni, kui ilmnevad esimesed märgid, et sümpaatsed ahvinimesed ei ole selles metsas üksi. Kui esimese lumeinimese, end kevadel käärinud põldmarjadest purju õginud ja kärbseseenega maiustanud kiimas alfaisase surmaga on kerge leppida – ta tõi selle endale ise kaela, kui metsas redutavat puumat torkima läks –, siis edasine tõestab, et kaastunnet, naeru ja nuttu annab esile kutsuda ka nii, et sõnu ei ole vaja. Vaatajale esitatakse kibe küsimus: kui sarnane peab teine elusolend meiega olema, et tema ees end süüdi tunda?

Antropomorfismiga mängitakse ka Dominikaani Vabariigi, Namiibia, Saksa- ja Prantsusmaa koostootmisprojektis „Pepe“⁶. See oli põhivõistlusprogrammis ning räägib faktidesse loominguliselt suhtudes loo esimesest ja ainsast Lõuna-Ameerikasse toodud jõehobust, kes omandas pärast Pablo Escobari isiklikust loomaaiast džunglisse põgenemist müütilise koletise maine. Kasutatud on mustvalget arhiivimaterjali ja värvilist fiktsiooni, droonivõtteid ja jutustajahääli, mis kuuluvad väidetavalt Pepele. Kahetunnine film ei lähe oma eksperimentaalsuses tüütuks, vaid hinge jääb tunne, et tahaks neil eksootilistel jõgedel natuke kauem viibida ja kuulata, kuidas jõehobu hispaania, afrikaani ja mbukušu keeles oma elulugu vestab ja filosofeerib. Dominikaanlasest režissööri Nelson Carlos De Los Santos Ariast premeeriti selle kummalise ja kütkestava linateose eest parima režissööri Hõbekaruga.

Muidugi ei ole inimese ja loomade puhul esile kerkivad eetilised kurioosumid pelgalt mõistujuttude pärusmaa ja kannatlikumale kinokülastajale pakuti „Foorumi“ programmis vaadata ka peaaegu kolmetunnine sissevaade Zürichi loomaaia igapäevaellu. Romuald Karmakeri aastatel 2018–2020 üles filmitud „Nähtamatu loomaaed“⁷ purustab mitmed illusioonid, mis võivad külastajate seas valitseda tehiskeskkonnas võimaliku või võimatu looduse ja loomuliku kohta. Kui kõigile on tuttavad vihmametsadest imporditud floora, betoonist valatud maastikud ja stoilised alligaatorid, kelle puhul ei või peale vaadates kindel olla, kas pole ehk tegu topisega, siis on üksikuks jäänud Chapmani sebra hukkamine, verelaskmine, nülgimine ja lõvide ette viskamine ilmselt enamikule vaatajatele uus ja šokeeriv, nii nagu ka loomaspetsialistide põhjendus: polügaamselt elava liigi isendile, kellele märasid lihtsalt ei leidu, oleks üksi elamine veel hullem saatus. Iseasi, kuidas pärast seda filmi loomaaedadesse suhtuda, kuid Zürichi loomaaiale, selle asukatele ja töötajatele, tuleb au anda, et nad sellel vahetul ja julmalt ausal loomadokil sündida lubasid.

Mõnikord piisab suure sõnumi edastamiseks aga ka lühifilmist. Õrn, jarõna­ilolikus stiilis joonisfilm „Kawauso“⁸ viib noore neiu jalutuskäigule koos kutsikanäoga kawauso, jaapani folklooris mütologiseeritud saarmaga, kellest arvatakse, et ta suri välja juba 12 aasta eest. Tüdruk üritab saarmaga kõnelda, kuid iga kord, kui ta suu avab, kaob maailmast hääl täiesti. Jalutuskäigu taustal hakkab taevast sadama igasugust kola: kõigepealt tarbeesemeid, siis sõjamasinaid, mis langevad väljakannatamatu ladina saatel paksu kihina maa peale. Saarmas lahkub ja filmi lõpetab hüvastijätulaul: „Kui me oleksime sinuga natukene varem sõpradeks saanud, oleksin saanud su kodu kaitsta. Anna andeks. Sind ei ole enam siin.“

Et millestki hoolida, tuleb seda enne tundma õppida. On igati tervitatav, et keskkonnateemad filmides on arenenud suurtest hea ja halva võitluse narratiividest ja ühekülgsetest manitsustest intersektsionaalsete ja rahvusvaheliste käsitlusteni, mis toovad looduse, loomad ja inimese loodu kokku, nii nagu need elus ongi, ja loovad platvormi mitmekülgseteks aruteludeks.

1 „Architecton“, Viktor Kossakovski, 2024.

2 „Koyaanisqatsi“, Godfrey Reggio, 1982.

3 Sellist mõttekäiku on Kahhovka veehoidla katastroofi näitel Sirbis tutvustanud ka Jaanus Terasmaa. Jaanus Terasmaa, Kas Kahhovka veehoidla tühjenemine süvendab probleemi või annab uue võimaluse? – Sirp 21.VII 2023. https://sirp.ee/s1-artiklid/c21-teadus/kas-kahhovka-veehoidla-tuhjenemine-suvendab-probleemi-voi-annab-uue-voimaluse/

4 „Редакціяa“, Roman Bondartšuk, 2024.

5 „Sasquatch Sunset“, David & Nathan Zellner, 2024.

6 „Pepe“, Nelson Carlos De Los Santos Arias, 2024.

7 „Der unsichtbare Zoo“, Romuald Karmaker, 2024.

8 „Kawauso“, Akihito Izuhara, 2023