Vahedel on vahed vahel

Transsoolisus on filmikunstis siiski veel suhteliselt tume valdkond.

TRISTAN PRIIMÄGI

Transsoolised näitlejad Kitana Kiki Rodriguez (vasakul) ja Mya Taylor (paremal) filmis „Tangerine“.

Kaader filmist

Mõne aja eest sai teatavaks üks üsnagi kurioosne Hollywoodi uudis. Pärast seda, kui „Maatriksi“ („The Matrix“, 1999) ja mitmed teised kassahitid teinud režissööriduo vendade Wachowskite ühest liikmest Larryst sai 2008. aastal ametlikult leegitsevroosa juuksepahmakaga Lana Wachowski, tuli sel nädalal avalikkuse ette ka tema tiimikaaslane ja vend Andy, keda tuntakse nüüdsest Lilly Wachowski nime all. Mõlemad tegid läbi soovahetusoperatsiooni. Vendi Wa­chowskeid võib nüüd ametlikult kutsuda õdedeks Wachowskiteks.

Elule on filmikunstil raske järele jõuda, sest argisüžee ei pruugi nii täpselt järgida stsenaarset harmooniat ja ühest narratiivi. Elu aga pakub transsoolisuse vallas ühe sensatsioonilise sündmuse teise järel. Meenub ka USA kümnevõistluse olümpiavõitja Bruce Jenneri kurdistavat meediakajastust saanud taassünd Caitlyn Jennerina. Filmikunsti reaktsioon järjest kirjunevale ja ambivalentsemale maailmale enda ümber on püüdlik nagu koolipoisi kodutöö, mille tagant ei kuma aga ei tõelist talenti ega ka erilist entusiasmi. Ühe ereda ja ajast ees varase näitena tuleb meelde vaid legendaarse Ed Woodi film „Glen või Glenda“ („Glen or Glenda“, 1953), mida võiks pidada, khm, kui sellist fraasi kasutada, siis Ed Woodi parimaks filmiks, kus ta on oma kohmakal moel üritanud sõnastada oma armastust naiseks kehastumise ja valgete angoorakampsunite vastu.

Läinud aastal räägiti rohkemal või vähemal määral ennekõike kahest transsoolisusega seotud filmist: „Taani tüdrukust“ (Tom Hooper, 2015) ja „Tangerine’ist“ (Sean S. Baker, 2015). Need kaks teeniksid justkui sama eesmärki, aga lähenevad teemale täiesti erinevalt.

„Taani tüdrukule“, mis on autobiograafiline film 1930. aastal teadaolevalt ühe maailma esimese soovahetusoperatsiooni läbi teinud Lili Elbest. Filmis on kaardistatud kunstnik Einar Wegeneri vaevaline eneseleidmise tee naisena. Talle assisteerib rolli eest parima kõrvalosa Oscari saanud Alicia Wikander (tõesti väga veenvas rollis). Film on kaunis, volangidega ja ülitundeline. Ja peab tunnistama, et kogu soovahetusteema on üksnes vabanduseks võtta linti see sentimentaalne draama, mida võiks tinglikult ka seebiooperiks nimetada. Ometi pakub päriselu lähem uurimine lausa erakordseid dramaatilisi võimalusi, mis on siinkohal jäetud kasutamata. Lilit opereerinud legendaarset arsti, seksuoloog Magnus Hirschfeldi ei ole filmis miskipärast üldse. Hirschfeldi kaasamine filmi oleks võimaldanud tuua sisse väga huvitava lisamõõtme. Magnus Hirschfeld oli 1919. aastal filmi „Teistest erinev“ („Anders als die Andern“) kaasstsenarist ja üks peaosaline. Seda, et tegemist polnud mingi nurgataguse ettevõtmisega, tõestab see, et tema ekraanipartneriks oli Conrad Veidt, tummfilmiajastu üks paremini tasustatud saksa näitlejaid, keda võidakse ehk mäletada somnambuul Cesare rollis filmis „Dr Caligari kabinet“ („Das Cabinet des Dr. Caligari“, Robert Wiene, 1920). „Teistest erinev“ oli üks esimesi filme, kus näidati homoseksuaalsust inimlikus, positiivses valguses, rakendades Hirschfeldi „seksuaalse vahesoolisuse“ teooriaid (sexuelle zwischenstufen). Ta määratles 64 võimalikku seksuaalset identiteeti, nende hulgas ka transsoolisuse, märgistades selle enda välja mõeldud sõnaga „transvestiit“. Natside peatselt järgnenud kultuuripuhastuspogrommi käigus säilis filmist vaid üks koopia. Restaureeritud versiooni näidati ka tänavusel Berliini filmifestivalil.

Küsitav on „Taani tüdruku“ suutmatus ühendada elu ja kunsti ka selles küsimuses, kes peaks kehastama Lili Elbet / Einar Wegeneri. Teiste seas kandideeris rollile ka tuntud Briti transnäitleja Rebecca Root, keda teatakse põhiliselt BBC transsoolisuse teemat käsitlevast telesarjast „Poiss kohtab tüdrukut“ („Boy Meets Girl“, 2015). Rootile Elbe rolli ei antud, küll aga astub ta filmis üles ühe üsna anonüümse medõena, kes aitab Elbe operatsioonide kadalipust läbi. Arusaamatu liigutus: sisemine vajadus lisada filmi vähemalt üks päriselt transsooline näitleja? Võib-olla oleksime pääsenud Etoni taustaga Eddie Redmayne’i vasikasilmade ja võbelevate ripsmetega emotsionaalsest väljapressimisest, mis sosistab sulle lausa röökides kõrva „Oscar bait!“. Lisaks sellele, et vaatajal tuleb „Taani tüdrukus“ võidelda nn Zorro-efektiga – kui mees paneb ette napi, silmaaukudega maskikese, siis ei tunne keegi teda justkui ära –, tõestab Hirschfeldi ja Rooti liini kõrvalejätmine soovi rääkida nii lihtsakoeline lugu kui võimalik ning maksimaalselt ära kasutada tõsiasi, et mees (cisgender ehk paiksooline) suudab mängida transsoolist inimest. Edukalt on vastassoolise mängimisega enne hakkama saanud näiteks Felicity Huffman „Transamericas“ (Duncan Tucker, 2005) ja Jaye Davidson „Nutumängus“ („The Crying Game“, Neil Jordan, 1992). Redmayne’i osatäitmine mõjub nende kõrval ausalt öelda burleskina.

Ja üleüldse võiksid transsoolisi rolle mängida need, kes ei pea sellist sellist seksuaalset identiteeti „mängima“, vaid kes selles elavad. Suurepärane positiivne näide on Sean S. Bakeri eelmise aasta indie-hitt „Tangerine“, mille kaht peosalist, transvestiite Sin-Dee’d ja Alexandrat mänginud Kitana Kiki Rodriguez ja Mya Taylor on mõlemad transsoolised näitlejad. Mya Taylorile ennustati meedias rolli eest isegi Kuldgloobuse ja Oscari nominatsiooni. Kas jäi mustanahaline Taylor suuremahulise „valgendamise“ ohvrina nimistust välja või olid lood tema kõrgest tähelennust tugevasti liialdatud, igatahes said ühtaegu suures meedias pildile nii Taylor ise kui ka transsoolisuse teema filmis laiemalt. Huvitav pretsedent jäi meil kahjuks praegu nägemata: kas mehena sündinud, ent nüüd naisena oma elu elav näitleja peaks kandideerima mees- või naisnäitleja kategoorias? Kas filmiakadeemia silmis jääb peale bioloogia või inimese vaba tahe enda identifitseerimisel? Huvitava tõsiasjana torkab silma, et tihti ei ole transsooliste puhul võimalik kergesti leida fakte nende nn eelmise elu kohta, kas või nime. Eelmist mina ei tunnistata arenguetapina, vaid see salatakse maha kui looduse piinlik eksitus. Vana nimi koristatakse hoolikalt kõigist ürikutest ja seda ei mainita avalikult enam iialgi.