Vaim ihu suretamas

„Vaalas“ julgetakse ülekaalulisuse probleemi vaadelda märkimisväärse detailsusega, uurides nii inimsuhteid kui ka eraldatust, mis mõjuvad kehale ja vaimule.

HELENA STREIMANN

Mängufilm „Vaal“ („The Whale“, USA 2022, 117 min), režissöör Darren Aronofsky, stsenarist Samuel D. Hunter, operaator Matthew Libatique, helilooja Rob Simonsen. Osades Brendan Fraser, Sadie Sink, Hong Chau, Ty Simpkins jt.

Viimase kahe kuu jooksul on filmiringkondades palju kõneainet andnud peagi kinodes esilinastuv draama „Vaal“. Veneetsia filmifestivalil pälvis Brendan Fraseri kauaoodatud comeback-roll – ülekaaluline ja suhtlemisprobleemidega inglise keele professor Charlie – suurepärase näitlejatöö eest lausa kuue­minutilise aplausi. Öelda, et ootused selle filmi suhtes on erakordselt kõrged, oleks liigne tagasihoidlikkus. Kas film vastab ootustele või on selle ainus tugevus Brendan Fraseri näitlejatöö?

Samuel D. Hunteri 2012. aastal avaldatud samanimelisele näidendile tuginevas filmis „Vaal“ uuritakse keha ja vaimu seoseid selliste teemade kaudu, nagu usk, seksuaalsus, surm, empaatiavõime ja ausus. Film kujutab enesekaemuslikku plahvatust, mis leiab aset Charlie kodu klaustrofoobses atmosfääris. Pärast elukaaslase Alani surma on Charliet haaranud depressioon, mis väljendub ka suutmatuses taastada kontrolli oma söömisharjumuste üle. Nõnda on Charliest saanud liigsöömise vang: see on avaldanud mõju tema tervisele ja muutnud ta peaaegu liikumisvõimetuks. Filmi alguses avastab Charlie, et tal on jäänud elada kõigest üks nädal. Ja kuigi ta annab inglise keele loenguid, teeb ta seda veebi teel, ning ainus, kellega ta vahetult suhtleb, on hooldusõde Liz (Hong Chau). Nii avabki režissöör Darren Aronofsky valusalt avameelse loo kurbusest, kui Charlie püüab viimastel päevadel taastada sidet oma tütre Elliega (Sadie Sink).

Film esitab emotsionaalselt laetud, isegi ebameeldiva küsimuse, kas kellegi hinge või vaimu üle otsustamisel saab ignoreerida tema keha, tema välimust –­ sest just Charlie välimus ja teda ümbritsev keskkond mõjuvad märkimisväärselt eemaletõukavalt. Kuuesajanaelase (272 kg) peategelase kaudu näitab film alasti tõtt liigsöömise ja ülekaalulisuse kohta. Veebisaidi The World Counts andmetel sureb maailmas igal aastal ülekaalulisuse tagajärjel 4,74 miljonit inimest ja aastatel 1975–2016 on ülekaaluliste inimeste arv peaaegu kolmekordistunud, ulatudes 13%ni.¹ Statistikale vaatamata tegeletakse nii popkultuuris kui ka meedias teemaga väga vastumeelselt. „Vaalas“ julgetakse ülekaalulisuse probleemi vaadelda märkimisväärse detailsusega, uurides nii inimsuhteid kui ka eraldatust, mis mõjuvad kehale ja vaimule.

Kuus tundi, mille Brendan Fraser pidi iga päev veetma Oscarile nomineeritud grimmikunstniku Adrien Morot’ga², et kehastuda ümber oma tegelaskujuks, ei olnud sugugi mahavisatud aeg. Kaadrid, mis näitavad Charliet duši all pesemas, diivanilt püsti tõusmas, korteris ringi liikumas, aga ka tegemas ülisuuri pingutusi, mida tähendavad talle isegi kõige lihtsamate ülesanne sooritamine nagu põrandalt telefoni või võtmete võtmine, on uskumatult mõjusad ning näitavad ta kehalisi vaevusi halastamatult. Nende liigutuste määratut saavutust saadab Rob Simonseni sugestiivne meloodia, mis loob bassinootide abil tunde võitlusest, mida Charlie peab pidama ainuüksi selle pärast, et olemas olla. Fraseri liikumiste piinlikult täpne koreograafia tekitab kogu filmi vältel tunde, et kui kunagi oli Charlie mees, siis praegu on ta kõigest midagi ebainimlikku, kõigest mingi olevus. Kõik see moodustab tema lahke, abivalmis ja lepliku iseloomuga terava kontrasti. Charlies kokku saanud intellektuaali vaim ja vaala-sarnane keha panevad aluse pikaajalisele enesehävituslikule tsüklile.

Nagu tema eelmises filmis „Ema!“,³ on režissöör ka nüüd piirdunud terve filmi vältel kõigest ühe võttekohaga. Ehkki tegu on keerulise pähkliga, on see „Vaalas“ igati asjakohane, sest aitab täpselt tunnetada Charlie isoleeritust ja seda, kuidas maailm ta ümber kokku tõmbub. Kogu filmi tegevus on pressitud kokku tema korratusse, räpasesse, süngesse ja hämarasse korterisse. Veelgi enam, vaataja leiab ennast lõksust temaga lausa ühel ja samal diivanil. Diivanile aheldatuna ei ole Charliele jäänud enam midagi muud peale sõnade ja mõtete selle kohta, mis maailmas toimub. Tal puudub võime, vabadus ja tahe liikuda, liikuda läbi elu. Kuna Charlie ei saa elust osa võtta füüsiliselt, on ta sunnitud piirduma online-maailmaga, mis on tema ainus side ühiskonnaga. Liikumatusse mõistetud peategelasel ei jää üle muud kui otsida rahuldust söömisest ja eri tekstide lugemisest. Nende hulgas on piibel ja tema üliõpilaste esseed, eriti paelub teda aga romaani „Moby Dick“ alapealkirjaga „Vaal“ ainetel kirjutatud essee,⁴ mille autor on tema tütar. Peategelase füüsiline suutmatus välise maailma elust osa võtta näitab ilmekalt, kui luupainajalik on olukord, milles ta viibib ja millest on peaaegu võimatu pääseda.

Kuigi Charlie tegelaskuju on mitmetahuline ja Fraseri esituses ka erakordselt hästi välja joonistatud, ei küüni ülejäänud näitlejad samale tasemele. Kui Lizi (Hong Chau) kohta võib öelda, et tegu on hea näitlejatööga, mis tagab tegelaskuju veenvuse ja arusaadavuse, siis Sadie Sink peab pingutama, et panna elama stsenaristil kehvalt väljajoonistatud tütar Ellie kuju: teismeline, kes kõigub põhjendamatute dramaatiliste pursete ja sõna otseses mõttes eemale­tõukavate kavatsuste vahel. Isegi kui ta sobib hästi kehastama stereotüüpset täiskasvanuks saamise Angst’i, jääb Ellie ebaveenvaks, kuni lõpuks võõrdub vaataja temast sootuks. Mõeldud kehastama traumatiseeritud tütart, kes küll käitub kohutavalt, aga soovib head, jääb tegelaskuju lõpuks arusaamatuks ja muutub iseenda paroodiaks. Kui eesmärk on olnud luua tegelaskuju, kes võib väliselt olla ilus, aga sisimas eemaletõukav, siis ei ole filmi tegijad suutnud sellele lõpuni kindlaks jääda. Ehkki filmis püütakse rõhutada, kuidas Charlie mõistab ainsana tütre häid kavatsusi, paneb vaataja selle pigem Charlie optimistliku eluhoiaku arvele, kuid lõpuks jätab see mehest naiivsema mulje, kui ta tegelikult on või olla võiks.

Võltsiks jääb ka Ellie ema Mary (Samantha Morton) tegelaskuju, kelle kaastunnet ega empaatiavõimet ei tee veenvamaks mõnevõrra jäik näitlejatöö. Tema frustratsioon on küll tunnetatav, aga see on ekraanil välja joonistatud pinnapealselt. Kui Charlie ja Mary pärast aastatepikkust suhtlemispausi lõpuks kohtuvad, ei anna kaader edasi nende traagilise mineviku emotsionaalset taaka.

Kõigele vaatamata pakub „Vaal“ unustamatu kogemuse, kuidas on võimalik käsitleda nii keerulisi teemasid, nagu vaimu ja keha seos, empaatiavõime, religioon ja surm, ning kuidas tulla toime katsumusega kujutada ekraanil valusaid, enesehävituslikke äärmusi. Kuigi film on esimene katse käsitleda nii detailselt ülekaalulisust, ei ole see piisav põhjus, et jätta tähelepanuta kõrvalosatäitjate mängu steriilsust.

Ja veel, ülekaalulise Charlie kujutamine naiivse ja tahtejõuetuna kinnistab ideed, et toitumishäiretega inimeste kaaluprobleemid tulenevad puudulikust iseloomust, nad on seega nõrgad ega vääri kaastunnet või abi. Selle asemel et võtta läbimõeldult ette ebapiisava sotsiaalse keskkonna problemaatika, näitab film ülekaalulisi inimesi ühiskonna sellise osana, kellega polegi mõtet vaeva näha. Kas see on ikka õige lähenemisviis, mida valida ülekaalulisuse, aga ka üldisemalt kehaliste puuduste või vaimsete häirete kujutamiseks, jäägu edasise arutelu objektiks.

1 Statistics about Obesity. The World Counts.

2 Brent Furdyk, Brendan Fraser’s Incredible Transformation into ‘The Whale’ Character Captured via Time-Lapse Video. – ET Canada 24. II 2023.

3 „Mother!“, Darren Aronofsky, 2017.

4 Herman Melville, Moby-Dick; or, The Whale. Harper & Brothers, USA 1851.