Valge rasvane mees kui Colorado mardikas mees

JÜRI EHLVEST

Michael Moore?i dokumentaalfilm ?Bowling for Columbine?, USA 2002. 2003. aastal parima dokumentaalfimi Oscar. 7. juunil näidati Michael Moore?i täispikka dokki Eesti TVs müüdavuse huvides pealkirja all ?Relvastatud Ameerika?, sest keegi ei mäleta enam Colorado osariigis Littletoni linnakese Colombine?i kolledþis 1999. aastal toimunud veresauna ja keeglirada.

Omal ajal Manhattanilt preeria avaruste poole teele asunud ümberasuja ei tohtinud maha unustada tikke, soola ja püssi, rääkimata kaugelt kodust kaasa pandud vaarisa kulduurist, mille ta järgmisel kevadel näljast nõrkevana müüb juudile, et saata koju esimesed ?teenitud? dollarid.

Ilma soola ja püssita poleks enamus Lääne alistajaid niigi kaugele jõudnud. Ja üldse oli Ameerika saagas midagi ilusat. Rocky Mountanis kaikus rohkem kui kord ka kauni lasu kaja. Selle kuulmiseks on Moore?il juba liiga rasvas muidugi kõrvakarvad. Vastik mees, ta pole kohe tõesti mitte mingi Roger. Valge mardikmees. Tüüpiline. Ma ei mäletagi, mis selle tobeda ETV superkangelase Moore?i eesnimi oli, kellelgi polegi vaja seda teada. Nõme kuju.

ETV võib käia kus kurat. Ühte filmi lähed sealt vaatama, ühte, mis on nii üles haibitud ? oh Oscarid, oh väärtdokk, oh mis kõik, uus sõna amidelt, jee ? ja saad sulasitta! Pahatihti juhtub, et mõned geenid ja traditsioonid, mida ameeriklased nimetavad meemideks, kestavad edasi ka siis, kui konkreetsel fenotüübil või kultuuril neid enam vaja pole. Nagu ussjätke, küüned, süüme. Nii poleks ka midagi imelikku, kui selguks, et tänapäeva ameeriklased varuvad tikke ja soola ülearu. Ja hoiavad isaisade kelli perses.

Aga sellest pole filmis ribagi. Mis need relvad just ette jäid? Kuigi pole võimatu, et just liialdamine tikkude ja soolaga, uuridest rääkimata, on põhjustanud nii mõnegi koleda kõngemise. Kuid kindlasti pole need letaliseerijad konkurentsivõimelised moodsamate surmutitega, millest eriti Moore?i kuju taustal vääriks esiletõstmist suhkur. See moodne põrmendus, mille järele esimesed asukad ei osanud limpsatagi, on tänapäeval nii mustade kui valgete ameeriklaste rasvumise (no vt. nt. Moore) ja sellest tuleneva üldriikliku südamejukerduse põhisabotaar. Suhkrutooteid pruugitakse Ameerikas eriti agaralt just öösiti. Neid va 24h shopp?e on ka liiga tihedalt. Vastavad piirangud tõstaksid Ameerika Ühendriigid life expectancy poolest kohe kultuurriikide sekka. Kinnisulatamine või puurimine ei aitaks Boliiviast palju kaugemale.

Üksikpiirangutest veel paremat efekti annaksid aga terviklahendused, no võtame näiteks Hiina! Eeskujuks! Tööle, Moore, kohtumiseni Tiibetis!

Moore?i filmi probleem on: Ameerikas tapetakse liiga palju inimesi. Sellel võib autori meelest olla kolm põhjust: keegel, Marylin Manson, relvad. Moore?i projekti eesmärgiks on tõestada, et süüdi on relvad. See on tema siht, selleks ei hoia ta kokku ei rasvu ega särke.

Eesti Filmi Sihtasutus sellisele limale poleks eraldanud. (Kui nõme ta muidu ka poleks.) Ma ei taha sellega väita, et Ilmar Taska on andekam kui nimetatud Moore. Nendin lihtsalt, et sama kooli mehed, aga tõmbavad pappi välja erinevatest lihtsameelsuskassadest. Aga tase on neil sama. Tõsi, Moore?il pole isegi Kassi. Aa, tal on Heston, ma ei tea, kes konkreetselt homo on.

Kui põhiküsimuses asendada ?põhjus? ?vahendiga?, tase tõuseks. Arvatavasti on neil seal keegi teise ilma veeretatud ka keeglikuulidega, brutaalseks tuleks kvalifitseerida surnuksmaterdamine Mansoniga.

Miks eelistavad ameeriklased laias laastus siiski relvi? Ma tean vastust, ma vastan Moore?i ja kogu tema koolkonna eest: sest nad pole päris lollid. Kriitikud väidavad, et Moore lõikas Hestoni jutust ilusad kohad välja ja sorgeldas järelejäänud fraasid kokku nii, et Hes, va relvasõber, räägiks justkui lollakat juttu.

Moore väidab, et ta omast heast südamest (aga klapid!) jättis kõige ilgemad kohad MTÜ Ameerika Relvasõbrad esimehe Hestoni jutust välja, kuna ta ei tahtnud oma filmis näidata midagi täiesti ebainimlikult võigast selles kohas, kus kaks last kaheteistkümnele pihta said. Mõlemad, nii kriitikud kui Moore, söövad tegelikult sama suhkrupeeti, ainult et üks ühest, teine teisest otsast. Kui nad kokku saavad, kõlab üks matsuv musi ja õhku täidab kahekordne võimas: Ave, Cesar!

Sest mida Heston siis õieti ütleb? Tsiteerigem täpselt: ?Linnapea härra Wellington kirjutas mulle: ärge tulge siia, teid pole siin vaja! Ma vastan linnapeale: see on meie maa. Ameeriklastena on meil vaba voli oma avaral maal reisida, kuhu aga tahame. Ärge tulge siia? Me oleme juba siin!?

Heston on pikliku näoga väherasvane mees, midagi Hesse-laadset, aga tema jutt ei ole sugugi ei loll ega ilge. See pole üldse mitte mingiski mõttes tähelepanuväärne, nagu ka mitte miski muu Moore?i filmis. Ja seda oli kaks tundi! Elu. Surmamõistetule võiksid nad pakkuda sellist elu. Et võid sellel toolil siin vaadata veel ära selle slikerdise või laseme lihtsalt voolu juba paar tundi varem sisse? Ma ei tea, kuidas nad valiksid. Mina teisiti. Kaks tundi elu?

Film ?Bowling for Colombine? on kohutavalt pikk ja valdavalt vinguv öördamine. Puhtfüüsiliselt laialivalguv. Pärast sellist seanssi kärssaksid traadid läbi. Aju, mis on nikastatud sellise vaimupahlaga, niisama lihtsalt enam ei sorgu. Pseudoökoloogilised üleskutsed a la ?Bowling? ja respublikaanide omad ei labasta mitte ainult relva, vaid ka raha. Ja seeläbi tavalise preerialase kogu elu, sest see ei koosne enamjaolt muust kui tööst selle sama raha teenimiseks. Et juudilt kell tagasi osta. Kogu aeg.

Töötav inimene on kohutav. Nii siis, kui ta ei saa oma töö eest tasu nagu Venemaal, või siis, kui saab nagu Ameerikas. Sest esimesel juhul võib ta haarata püssi, teise variandi korral selle osta.

ETV ei peaks mingit sellist tarkust enam kunagi pakkuma ja kui neil muud pole, polegi neid vaja, mingu kelnerite kooli. Teleka ette inimene ei istu mitte selleks, et saada vastu vahtimist, vaid et näha kaugele. Inimese tapmiseks on teised vahendid! Ei saa sellest siis aru, ainsast mõttest, mis ?Bowling?is? oli. See lihtne asi peaks ometi kiiremini kohale jõudma!

Midagi magusat. Eriti öösel. Issand aita!