Vali elu!

Kumbki film, ei „Lootus“ ega „Piimahambad“, ei ole surmast ega vähist. Mõlemad on tegelikult armastuslood.

MART NOORKÕIV

Mängufilm „Piimahambad“ („Babyteeth“, Austraalia 2019, 118 min), režissöör Shannon Murphy, stsenarist Rita Kalnejais, operaator Andrew Commis, helilooja Amanda Brown. Põhineb Rita Kalnejaisi samanimelisel näidendil. Osades Eliza Scanlen, Toby Wallace, Ben Mendelsohn, Essie Davis jt.

Mängufilm „Lootus“ („Håp“, Norra-Rootsi 2019, 126 min), režissöör-stsenarist Maria Sødahl, operaator Manuel Alberto Claro. Osades Andrea Bræin Hovig, Stellan Skarsgård jt.

Aasta 2020 on hoidnud surma uudis­meedia veergudel ja inimeste mõtetes sagedamini kui mõnel muul aastal. Elu haprus tuletab ennast globaalse pandeemia ajal iga päev meelde, kui isegi ostukeskuses või kinos käik võib olla eluohtlik. Kui jätta kõrvale nakkusohuga kaasnenud positiivsem pool, nagu massiline kodus leivaküpsetamine ja kasvuhoonete ehitusbuum, siis võiks arvata, et tihe kokkupuude surmavõimalusega paneb ühiskonna kuidagi oma väärtushinnanguid ümber mõtestama. Seda, kuidas surmaga silmitsi seismine muudab inimese vaadet elule ja suhetele, on kujutatud kahes kardinaalselt erineva lähenemise ja vaatepunktiga hiljuti kinodesse jõudnud filmis. Mõlema teose peategelased võitlevad ravimatus staadiumis vähiga, kuid teevad seda erinevas eluetapis.

Teemakäsituse spektri ühes otsas on põhjamaine „Lootus“, režissöör Maria Sødahli autobiograafiline draama keskealisest Anjast (Andrea Bræin Hovig). Tollel avastatakse otse enne jõulupühi ajukasvaja, mis jätab halvemal juhul talle elada vaid kolm kuud. See sunnib Anjat ümber hindama elatud elu ning elukaaslase Tomasega (Stellan Skarsgård) pikka aega kestnud suhte, millele võiks panna ehk diagnoosi „bergmanlik“. Aastatega on intiimsuse ja usalduse erosioon teinud oma töö ning Anja šokeeriv haigus paneb nad mõlemad selle reaalsusega silmitsi seisma.

„Varem, kui oma elu kirjeldasin, polnud mälestused kunagi järjekorras. Ma ei mäletanud kunagi aastaid. Aga nüüd, kui näen lõppu, on kogu elu kronoloogiliselt järjestatud.“ Nii kirjeldab Anja ühel hetkel Tomasele oma perspektiivi muutumist. Lootusetuna näiv diagnoos ja kangetest ravimitest põhjustatud rängad meeleolumuutused lõhuvad naise sotsiaalse alalhoiuinstinkti ning ta prahvatab halastamatu otsekohesusega välja seni välja ütlemata tunded. Põhjala mehena ei oska Tomas mõistagi nende avalduste peale midagi kosta. Parim, mis ta teha saab, on kuulata, panna tähele ning olla naise kõrval, tulgu, mis tuleb. „Sa ei pea mind armastama, sest ma suren, aga ma pean teadma, et aitad mind,“ on Anja konkreetne.

Anja haigus paneb tohutu koorma ka suhetele lastega. Selleteemaliste filmide puhul harva esineva põhjalikkusega on Sødahl kujutanud Anja ja Tomase kimbatust, kuidas sellest lastele rääkida, eriti seetõttu, et lapsed on täiesti erineval arenguastmel. Iga laps vajaks individuaalset lähenemist, kuid seda on erakordse vaimse ja füüsilise pinge all kannatavatel vanematel äärmiselt raske pakkuda. Üks arstidest soovitab anda lastele alati 10% rohkem lootust, kui endal on. Selliseks psühholoogiliseks köietantsuks pole valmis ükski vanem. Kuna on pühad, siis on vanematel peaaegu võimatu leida nõustajat, kes aitaks neid lastega suhtlemisel. Määratult raskemaks teeb olukorra ka fakt, et tegemist on kärgperega ning peale nende oma laste on Tomasel ka lapsi eelnevast suhtest. Anja ülestunnistus, et ta on rohkem mures oma lihaste laste pärast, on teema, millest vähestes filmides on söandatud nii otsekoheselt rääkida.

Siinne kirjeldus kõlab ülimalt raskemeelselt, sest seda „Lootus“ ka on. Leidub helgemaidki hetki, kuid film mõjuks ebasiiralt, kui selliseid teemasid oleks püütud kuidagi pehmendada. Sø­dahl on öelnud, et film peegeldab tema kogemust ilma mingi enesetsensuurita. Vastasel korral poleks olnud mõtet seda üldse teha. Suurim muutus päris eluga võrreldes on siin, et filmi­tegijate paarist (Sødahli mees on režissöör Hans Petter Moland) on saanud filmis teatri­inimesed: Tomas on lavastaja ning Anja koreograaf. Põhiline märksõna ongi siin „ausus“: kõiki meditsiinitöötajaid kehastavad näiteks päris arstid. Stiililt napp ja läbitunnetatult silmapaistmatu Sødahl jätab lava vabaks ja laseb näitlejatel oma tööd teha. Andrea Bræin Hovig mängib Anjat sundimatu traagikaga kui ema ja naist, kes püüab surmakuulutuse kiuste säilitada oma elu ja pere üle mingisugusegi kontrolli niikaua kui vähegi võimalik. Stellan Skarsgård mängib töönarkomaanist emotsionaalselt kammitsetud meest ootuspärase veenvusega. Kuigi „Lootus“ algab haigusfilmina, on Sødahl selle filmi edenedes üha rohkem keskendunud kahe inimese lähenemisele, kui aega enam ei ole ja kaduvik hingab kuklasse.

Teatritaustaga Shannon Murphy räägib oma mängufilmidebüüdis „Piimahambad“ surmava haiguse mõjust lähisuhetele hoopis teistsuguse peategelase kaudu. Võib väita, et Eliza Scanleni mängitud Milla on veel traagilisem tegelane kui Anja, sest tema puhul saabub lõpp just siis, kui kõik peaks alles algama. Läti juurtega Austraalia näitekirjaniku Rita Kalnejaise 2012. aastal Sydneys esietendunud samanimelisel näidendil põhinev lugu algab erinevalt „Lootusest“ in medias res, kui diagnoos on juba kindel. Kuna „Piimahammastes“ on lähenetud sellele teemale pisut isevärki moel, siis on vaatajat säästetud Milla haiguse kliinilisest osast. Vanemate (Essie Davis ja Ben Mendelsohn) üha rohkem murenev fassaad ja Milla välimuse muutumine osutab selgelt, et haigus areneb kiiresti ja lõpp on lähedal. Hollywoodis populaarse surevate teismeliste romantilise draama (à la „Süü on tähtedel“¹) pungimas Austraalia versioonis ei ole piirdutud ainult romantika ja pisarakiskumisega, vaid film on paljuski ka ootamatult naljakas ja sootuks teises registris kui „Lootuse“ teemakäsitlus. Kui Sødahli film on vaoshoitud ja dokumentalistlik, siis „Piimahammastes“ pole stiliseeritust peljatud, vaid on krutitud värve, muusikat ja kaameratööd mõnuga kaugemale puhtast naturalismist.

Totaalselt erinev lähenemine on muidugi seletatav Milla eakohase elukogemusega: film elab ja hingab teismelise tüdruku kaleidoskoopiliste tundevirvenduste rütmis. Milla mustvalge maailm lülitub värvifilmiks hetkel, kui ta kohtub perroonil rongi oodates Mosesega (eelmisel aastal Veneetsias parima noore näitleja auhinna võitnud Toby Wallace), iga lapsevanema hirmsaima luupainajaga. Tüdrukust tunduvalt vanem töötu, karjääriväljavaadeteta täis tätoveeritud narkodiiler ei sisenda Milla vanematesse just sümpaatiat tütre esimese armastuse vastu. Isegi pärast seda, kui Moses tungib keset ööd nende majja sisse ja ähvardab noaga Milla ema, on tüdruk kangekaelne oma veendumuses, et just see poiss on see õige. Tõtt-öelda pole ka enam aega paremat kandidaati otsida. Antud olukord on ilmekas näide filmitegijate rabavast võimest üllatada igas stseenis. Piir komöödia ja tragöödia vahel on nähtamatu stseenist stseeni ning võib iga hetk muutuda. Murphy ja Kalnejais kasutavad iseenesest süžeeliine, mida on varem küllaga nähtud (hea tüdruk ja paha poiss), kuid puhuvad klišeedele sellise toore elu sisse, et barjäärid kunsti- ja elutõe vahel hajuvad.

„Piimahammaste“ esimese armastuse loo kõrval pühendatakse omajagu aega ka Milla vanematele, kes näevad kõvasti vaeva, et mitte tütre ees koost laguneda. Ben Mendelsohni pereisa Henry on küll ametilt psühhiaater, kuid on samamoodi nagu Stellan Skarsgård nõutu oma tunnete väljendamisel. Essie Davise Anna püüab pigem asju välja öelda ning toetab ka rohkem Mosese liitumist nende perega, nähes, kui õnnelikuks see tütre teeb. Milla vanemate abielu võtab võrratult kokku nende esimene stseen Henry kabinetis, kus näiline psühhiaatri-patsiendi suhe osutub kaasade omavaheliseks eravestluseks. Fakt, et parim võimalus oma mehega asju arutada on panna tema juures aeg kinni, räägib nende kooselu kohta kõik. Koduseinte vahel on Henry strateegia naist rahustitega piisavalt vaigistada, et valusaid emotsioone eemal hoida. Mendel­sohn on siin oma parimas vormis, kaugel Hollywoodi stampkurjamitest. Tema ja Davise mängitud okkaline, kuid lõppkokkuvõttes toetav suhe talumatus olukorras, mille üle neil puudub kontroll, täiendab liigutavalt Tomase ja Anja läbielamisi „Lootuses“.

Eliza Scanlen, kes alustas oma näitleja­karjääri nagu suurem osa austraallasi ikka sarjas „Kodus ja võõrsil“,² on surevate teismeliste mängimisel vaieldamatu turuliider: „Väikesed naised“,³ HBO minisari „Teravad esemed“,⁴ ja nüüd „Piima­hambad“. Milla tegelaskuju elab lühikese ajaga läbi tohutult vastuolulise tundeprisma ning Scanleni võime vaatajat igal ajahetkel Millaga samal lainel hoida on tema erakordse ande seni parim tõestus. Nagu „Väikeste naiste“ Beth Marchigi on lähenev surm sundinud Millat ülekohtuselt kiiresti suureks kasvama ja andnud talle elutarkuse, mida tema aastad ei tohiks veel mahutada. Just tema on see, kes lohutab oma vanemaid, mitte vastupidi, sest nemad ju peavad kuidagi pärast edasi elama. Ja kuigi Toby Wallace’i roll on sihilikult antipaatne, koorub ka siit pikapeale luust ja lihast noor inimene, kes on võimeline oma käitumismustritest teise inimese nimel välja murdma. Tema pendeldamine läbinähtava omakasupüüdlikkuse ning siira empaatia vahel lisab filmile tugeva dramaatilise pinge. Moses ei vasta kellegi arusaamale esimesest armastajast, kuid Millale, kelle elu kulgeb ainult siin ja praegu, ilma tulevikuta, tähendab ta kõike. Ja Milla vanematele annab just Moses viimase võimaluse näha oma last tõeliselt õnnelikuna. Koos moodustavad nad võrratult isevärki peremudeli.

„Piimahambad“ mõjub värskena, sest see film ei lase nagu Millagi end surmal defineerida. Kokkuvõttes pole kumbki kõnealune film surmast ega vähist. Mõlemad on tegelikult armastuslood. „Lootuse“ armastus on küpse, aastakümneid kestnud kooselu muredest ja rõõmudest varjutatud keeruline rägastik. „Piimahammaste“ armastus on naiivne, kogu keha ja mõistust haarav tunne, mis on läbinisti kogemuslik, mitte ratsionaalne. Filmide igakülgselt erinev visuaal ning maneer peegeldavad seda vahet – ja mõlemad lähenemised on omas maailmas ainuõiged.

Igati paslik on vaadata veel lisaks Michael Haneke „Armastust“,⁵ et katta kõik vanusegrupid. Kui mitte varem, siis meenub „Armastus“ kindlasti „Piimahammaste“ lõpupoole, kui mängu tuleb padi. Kõik need filmid näitavad armastuse eri tahke lõplikus tuleproovis, kuid väga erineva elukogemusega tegelaste kaudu. Nagu ütleb Milla lätlasest viiuliõpetaja Gidon: „Põrgusse need pisikesed jumalad su peas!“. Trafaretne soovitus elada iga päev, nagu oleks see su viimane, on nendes filmides tähendusrikas. Surm võib olla inimese võimsaim motivaator, kuid valik tuleks teha juba varem, et mitte liiga hilja peale jääda. Vali elu!

1 „The Fault in Our Stars“, Josh Boone, 2014.

2 „Home and Away“, 1988–…

3 „Little Women“, Greta Gerwig, 2019.

4 „Sharp Objects“, 2018.

5 „Amour“, Michael Haneke, 2012.