Valminud on mängufilm teadlasest!

Mängufilmis „Sandra saab tööd“ pole stereotüüpsed mitte ainult (reaal)teadlased, vaid ka kontorinaised, startupper’id, kriminaaluurijad ja tüüpilised lasteaiaemmed.

MARJU RAJU

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Mängufilm „Sandra saab tööd“ (Kopli Kinokompanii, Eesti, 2021, 96 min), režissöör-stsenarist Kaupo Kruusiauk, operaator Sten-Johan Lill, kunstnik Tiiu-Ann Pello, helilooja Alan Olonen, produtsent Anneli Ahven.

Valminud on mängufilm teadlasest! Ei, mitte intervjuu teadlasega ega teadlase kommentaar populaarteaduslikus filmis või eluloofilm kunagi elanud, aga nüüdseks surnud teadlasest, vaid tavaline film tavalisest teadlasest. Või nii võiks vähemalt arvata inimene, kes ühtki teadlast ei tunne. Eesti Noorte Teaduste Akadeemia (ENTA) ühendab eri valdkondade teadlasi ning kogemus selles organisatsioonis näitab selgesti, et ega tüüpilist teadlast olemas ei olegi. Meie seas on lärmakamaid ja jutukamaid tüüpe ning vaiksemaid ja tasakaalukaid. Me kõik elame teadlaseelu ning seetõttu kibelesime filmi vaatama ja oma kogemusega võrdlema. Käesolevasse arvustusse on kokku korjatud ENTA liikmete arvamused, aga kuna kirja panema volitati mind, siis võib-olla on arvustus pisut muusika poole kaldu.

Filmi eriseansil Teadlaste Öö festivali raames tegid filmile sissejuhatuse režissöör ja stsenarist Kaupo Kruusiauk ja ENTA president Maarja Grossberg. Kruusiaugu sõnul oli ta kaua soovinud teadlastest filmi teha ning rõhutas, et kogu filmis näidatav teadus (laborid, katsed, teaduslikud kirjeldused) on tõesed ja teadlastega konsulteeritud. Ka erialalt materjaliteadlane Maarja Grossberg oli filmi valmimisse eksperdina kaasatud ning tegi kriitilisi soovitusi filmi esialgsesse toorversiooni. „Pärast selle esimest vaatamist olin veidi ehmunud, aga lõppversioon meeldib mulle juba väga. Et kõikidest nüanssidest paremini aru saada, võikski filmi vaadata rohkem kui ühe korra,“ sõnas Grossberg.

Suuremaid teemasid, mis meil omavahelistes aruteludes kerkis, oli pea­tegelase Sandra kujutamine liiga stereotüüpsena, rõhutatult autistlike joontega ning teaduse kujutamine vaid keerulise eksperimentaalteaduse nurga alt. Samal ajal juhib film tähelepanu teaduse probleemidele, nt rakendusuuringute võidukäik alusteaduste ees, projektipõhine rahastamine, uurimisteemade trendid, mis ei pruugi kattuda teadlaste endi eelistustega. Paraku on täiesti võimalik, et rahastaja kärbib projekti eelarvet ja see viib teadurite vallandamiseni. Samuti naise tööotsingud, kuhu näpuotsatäis seksuaalset ahistamist on ka nagu muuseas stsenaariumi kirjutatud.

Arvestades, kui palju on filmi jooksul peategelane kaadris üksinda, kui näitlejameisterlikkus on ainult iseenda teha, pole toetavaid kolleege ega teksti, väärib Mari Abeli näitlejatöö nimitegelase Sandrana eriti esile toomist, olles isegi hirmutavalt realistlik.

Kaader filmist

Kui võrrelda filmi peategelast Sandrat ühe viimase aja meeldejäävama teadlaste elu kujutava seriaaliga „Suure Paugu teooria“,1 siis sealne peategelane, teoreetilise füüsika doktor Sheldon Cooper (Jim Parsons) on samuti äratuntavalt autistlike joontega, aga ümbritsetud toetavatest sõpradest, kes teda sellisena aktsepteerivad, ja elu on täis huvitavat tööd, hobisid, meelelahutust, luues uue pildi reaalsusest, kus eri inimtüübid elavad täisväärtuslikku elu kõigi ühiskonna standardite järgi. Sandra puhul on aga kõik värvid justkui meelega maha keeratud, visuaal hall ja vaikne, me näeme üksindust, rõhutatud mittesobimist ja emotsionaalset kohmetust. Näidatakse Sandra püüdeid käituda normikohasemalt (käekotiga kõndimise harjutamine, püüe kohvikus vestlust alustada), aga pigem eesmärgiga vaatajas naerupahvakuid esile kutsuda. Arvestades, kui palju on filmi jooksul peategelane kaadris üksinda, kui näitlejameisterlikkus on ainult iseenda teha, pole toetavaid kolleege ega teksti, väärib Mari Abeli näitlejatöö eriti esile toomist, olles isegi hirmutavalt realistlik.

Hea meel oli kuulda ja tiitritest lugeda, et filmile on komponeeritud originaalmuusika. Kali Briisi (kodanikunimega Alan Olonen) elektrooniline muusika mõjus filmis värskendavalt, olles selgelt üks filmi mittestereotüüpseid komponente. Loogilisem oleks ju sellist traditsioonilist teadusharu nagu füüsika seostada millegi turvalisemaga, näiteks klassikalise orkestrimuusikaga. Tegelikult taustamuusika selle sõna otseses tähenduses filmis hoopiski puudus, tavapäraselt eesti filmile täitis enamiku eetrist ebamugav vaikus. Antud filmi puhul võis see olla kohati ka rohkem õigustatud, kuna ka peategelase abil püüti vaatajas ilmselgelt tekitada väikest ebamugavustunnet, võõristust. Vaikus võimendas seda veelgi.

Filmis kõlanud muusika oli vali ja mõjus miniteoste ettekannetena, kuna seda esitati põhistseenide vahel ja peegeldas püüdlikult filmis vahetult enne näidatud süžeele vastavat emotsiooni. Kali Briis mängis osavalt tämbritega, aga ka meloodia tempo ja liikumisega. Muusikas oli nii kõrva kraapivat, veidi ärritavat kui ka harmoonilist voolavust, just nagu stsenaarium antud hetkel oli dikteerinud. Hiljutises intervjuus2 kirjeldab ta ise filmimuusika loomise protsessi kui „kutset iseenda peole“, mis talle kui ebastabiilsele isikule, kes naudib emotsioonide ja komponeerimise stiilide vaheldumist, ideaalselt sobib. Sobib tõesti, seda oli kuulda! Mis minul saalis istudes siiski kriipima jäi, oli see, et muusikalised vahepalad võtsid küll kokku eelneva, aga ei valmistanud vaatajat ette järgmiseks pöördeks. Dünaamilise pinge ehitamine on tavaliselt filmimuusika üks eesmärke, kuid selles filmis oli hea potentsiaal selles osas hoopis kasutamata jäetud. Mulle oleks filmi vaatamise kogemus kindlasti meeldivam olnud, kui muusika oleks olnud märkamatult ja orgaaniliselt seotud stseenide visuaalse küljega ning liigutuste ja tegevusega sünkroonis. Muusika kasutamises lõiguti ja kuuldavalt valjema helinivooga võib peituda kavatsus peegeldada ka kontrasti kangelanna neuroloogilise eripära ja publiku vahel. Kuigi seda otseselt ei mainitud, jäi filmist mulje, et Sandra on amuusik (inimene, kes neuroloogilisetel põhjustel ei taju muusikahelisid tavapäraselt meeldivana3), sest väljendas korduvalt vastumeelsust muusikaliste tegevuste osas, plaksutas robustselt ja emotsioonitult teistega rütmist väljas ning ka autos sõitis üksinda vaikuses, välja arvatud oma lapsele mängima pandud jäneselaul. Tütar, muuseas, laulis hea meelega ja õigesti kaasa.

Filmis oli ka kaks muusikateose stsenaariumi järgset esitust – eksperimentaalne improvisatoorne duett häälele ja saksofonile füüsikateadlaste uue grandi peo isetegevuskavas kohe filmi algusminutitel ja filmi lõpu poole start-up’i rahva tööpäevalõpu bänd (süntesaator, kitarr ja elektroonilised trummid). Musitseerimise sissetoomine töökeskkonda on muidugi kiiduväärt samm. Selline mõnus ühistegevus aitab kindlasti vähendada läbipõlemise riski ja tekitab parema meeskonnatunde. Ühismusitseerimise sissetoomine loob ka sügavama ühendava silla teaduse ja ettevõtluse vahele, sest mõlemad valdkonnad sisaldavad loomingulisust, mida tuleb siiski doseerida metoodiliselt, eetika ja seaduste piirides. Loovuse ülejäägid on hea mõte suunata mujale, näiteks ühisesse bänditegemisse.

Kui filmile saab stereotüüpsust ette heita, siis võib seda samal ajal lugeda ka filmi tugevuseks.

Stereotüüpselt ei kujuta film mitte ainult (reaal)teadlasi, vaid ka teiste elualade esindajaid: kontsade ja Montoni kleidiga kontorinaised, entusiastliku kutsika tüüpi startupper’id suhtumisega work hard, play hard, läbipõlemistunnuste ja alkoholiprobleemidega kriminaaluurijad, tüüpilised lasteaiaemmed. Seega annab film hea kokkuvõtte meie ühiskonnast, refereerides jämeda joonega karaktereid ja teemasid. Paneb meid vaatama peeglisse, küll veidi kõverasse, aga siiski. Filmieelses tutvustuses sõnas Kaupo Kruusiauk, et „eks stereotüüpe ongi vaja näidata, et oleks mille vastu reaalset elu võrrelda“, ja selles osas tuleb nõustuda. Kui võrdlen oma mätta otsast, on pilt ikka pigem nagu „Suure Paugu teooria“. Õnneks.

Marju Raju on muusikateadlane, Eesti Noorte Teaduste Akadeemia liige.

1 „The Big Bang Theory“, 2007–2019.

2 Merli Vajakas. Kali Briis ehk Alan Olonen: „Olen alati olnud halb showman ja teeskleja, kuid selle kaalub iga kell üles fakt, et minu muusika on ehe.“ Häppening, 20. IX 2021.

https://anditshappening.ee/kali-briis-ehk-alan-olonen-olen-alati-olnud-halb-showman-ja-teeskleja-kuid-selle-kaalub-iga-kell-ules-fakt-et-minu-muusika-on-ehe/

3 Amuusia võib esineda ka ainult muusika teatud tunnuste osas, näiteks osa amuusikuid ei taju erinevaid helikõrgusi, osa ei suuda eristada rütme. Tegemist on seisundiga, mida ei saa muusik­a­õpingutega mõjutada. Amuusia võib olla kaasasündinud või ilmneda näiteks pärast peatraumat või ajuoperatsiooni. Kuna muusikahelisid töödeldakse aju eri piirkondades komponendipõhiselt, selgitab see amuusia variatiivsust.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht