Valu poliitilistele punanahkadele

Veiko Märka

Teleseriaal „Alpimaja” (Kalevipojad, 5 osa, à 60 min), režissöör Margus Sikk, stsenarist Indrek Hargla, lavastaja Gerda Kordemets. Osades Ivo Uukkivi, Raivo Rüütel, Kärt Tomingas, Jaanus Rohumaa, Anu Lamp, Laine Mägi, Helena Merzin, Uku Uusberg jpt. ET Vs reedeti kell 20.00. „Alpimaja” on päris meie oma, eesti vestern. Mitte midagi „Hea, paha ja inetu” või „Seitsme vapra” laadis, vaid kohaliku, maavillase, Oskar Lutsu välja töötatud žanri toode. Selline, kus Kentuki Lõvi ajab taga punanahku. Martin Kütt (Ivo Uukkivi) on hämara taustaga üksik hunt. Nagu Joosep Tootski, ei võitle ta mitte ideede, sõprade või iseenda eest, vaid lihtsalt selleks, et võidelda („Mind kutsutakse siis, kui on elu ja surma küsimus”). Ta oskab suurepäraselt skalpeerida, aga miks seda tegevust üldse vaja, pole tema ajju veel jõudnud. Punanahkadeks on sarjas peamiselt poliitikud (vähemalt üks spordiarst näikse samuti asjasse segatud). Viieosalist sarja ei saa vähem kui poole põhjal pädevalt hinnata, aga millegipärast olen kindel, et punanahad saavad veel kõvasti valu ja nii mõnigi paar tuletange on Kentuki Lõvil nende jaoks veel ahjus hõõgumas. Martini olemus öeldi välja juba esimeses seerias, kui peaminister tema tegutsemist „kauboilikuks” nimetas. Vastav kübar rõhutanuks ka Uukkivi muidu üsna argiseks ja ilmetuks jäävat välimust. Vint on igas mõttes üle keeratud. Eriti poliitilisest aspektist kaalub seriaalis üldistus üles konkreetsuse ning fantaasia reaalsuse. Meil pole ega ole ka lähiminevikus olnud valitsuses väikeparteid, kes peaks rahul olema vaid spordiministri portfelliga. Pole ka naispresidenti (või kui ongi, siis pole ta ametilt mitte rahvaluuleteadlane, vaid rulluisutaja). Vaataja saab ammendavalt teada, et poliitika on läbinisti räpane ja küüniliselt omakasule suunatud tegevus – aga seda on igale eestlasele niigi kümneid kordi pähe tambitud. Presidendi roll (Anu Lamp) on siiski leidlikult lahendatud: parem oleks tõesti, kui ta kogu eesti rahvale käpikuid kooks, selle asemel et mõttetuid kampaaniaid välja mõelda.

Ka tippsportlaste kohutavaid piinu (ja surma) näidatakse enneolematult jõhkras ning ebarealistlikus võtmes, kuigi, võiks isegi jõhkramalt. (Olen ise lugenud Ida-Saksa naisujujate peal praktiseeritud meetodist: nad rasestati paar-kolm kuud enne tippvõistlusi, sest rasedus mobiliseerib naise organismi eriti suurteks pingutusteks. Pärast võistlusi tehti loomulikult abort. Millegipärast andvat see täiesti dopinguvaba meetod kõige paremaid tulemusi just ujumises. See väide võib vabalt õige olla, sest just ujumises olid käärid Ida-Saksa naiste ja meeste tulemuste vahel kõige suuremad.) Aga kuna tippsport on meie seriaalides uudne ja küllap ka jätkusuutlik teema, tuleb selle käsitlemist kõrgelt hinnata.

Spordi ja poliitika seosed olid viimati globaalselt esiplaanil 1980. aastail. Aga neis on endiselt palju sarnast. Mõlemad on suunatud edukusele ja edule ning mida lähemal tipule, seda jõhkramalt. (Rohujuure tasemel on ju armsad nii tervisejooksu tegev taadike kui Muhu vallavolikogu istungil lapsele rinda andev volikogu esinaine.) Mõlemas kehastub rahvuse ja riigi prestiiž kõige ilmekamalt. Ka salapärane olümpiarahastu, mille ümber keerleb seriaali intriig, tundub täiesti tõepärane siduv institutsioon. Olemusliku sarnasuse ilusaks võrdpildiks olid „Alpimaja” esimeses osas valimisvõidu puhul pubis juubeldavad parteisõdurid – identsed täpselt samuti käituvate jalgpallifännidega.

Kolmandaks süvitsi käsitletavaks ainevallaks „Alpimajas” on meedia. See on õnnestunud kõige objektiivsemalt, andekamalt ja teravamalt. Kogu talk-show juhi Mihkli rollilahendus Rein Paku poolt oli üksainus lööv karikatuur seda laadi saateformaadi pihta. Aga röntgenoloogilise läbivalgustuse on saanud ka Facebook (millesse kuulumine on partei käsk ja mida tõeline kauboi jälestab) ning trükiajakirjandus Toomase märgilise tähtsusega rolli (Raivo Rüütel) tõttu. Mingis mõttes on ta Martini vanem vend – samasugune üksik hunt ja veelgi fanaatilisem punanahkade vihkaja („Nad kõik valetavad. Ja kui kõik perse läheb, lavastavad sinu süüdi”; „Nad on laste mürgitajad, timukad”, „Mõtle, kelle poolt sa oled?”).

Lisaks pressikonverentsid, intervjuu-lunimised ja säärased laused: „Ma ei saa lasta sind kaamerate ette. Ma ei ole idioot”, „Ega siis näkku ei julge keegi öelda, aga anna ainult internet kätte”, „Meil on sada ajakirjanikku majas, kas sa ei saa aru?”. Kõik see kokku on ilus ja ilmekas meedia- ja PR-õpik.

Sarjal on kaks režissööri: Gerda Kordemets tegeles näitlejatega ja teine Margus Sikk pildiga. See fakt on kvaliteedile suuresti kasuks tulnud. Eriti nähtav on Kordemetsa panus. Nii palju massiivseid ja mõjuvaid osatäitmisi, nagu üksnes kaks esimest osa on pakkunud, ei leidu ka „Kättemaksukontoris”, mis vähemasti leidlikkuse ja vaimukuse osas ainsana selle hooaja kodumaistest TV-sarjadest „Alpimajaga” võrdluse välja kannatab. Lisaks juba mainitud Rüütlile ja Pakule on eriti huvitav jälgida Jaanus Rohumaad, kes on peaminister Roberti rollis saavutanud ühtaegu nii ansipliku kui kuratliku dimensiooni. Väiksema kogukaaluga meistritöödest tasub esile tõsta Uku Uusbergi naeruväärset ja saamatut Laurit. (Sellinegi tegelane pole ju vesternižanrile võõras – meenutage kas või „Surnud meest”.) Mis puutub peakangelasse, siis ilmselt on Martini roll kirjutatudki Ivo Uukkivi isikut silmas pidades ning üllatusest pole esialgu põhjust rääkida – selleks on nii palju ekspluateeritud näitleja seriaali-kuvand juba liiga kinnistunud.

Kõrgelt tuleb hinnata ka lavastaja Siku panust kas või Eesti talvemaastike esteetilisel väärtustamisel. Kauaks jääb meelde Eha (Laine Mägi) nutmaajamine otsesaates, see mõjus eriti kinos teisest reast vaadates.

Üldse jättis „Alpimaja” suurel ekraanil kaugelt tugevama, emotsionaalsema ja režii poolest läbimõelduma mulje kui meie keskmine kinoleviks toodetud mängufilm.

Naiste osa vesternides on teatavasti tühine. Ka „Alpimajas” pole see peaaegu mingis liinis prevaleeriv. Keskse naistegelase Evelini (Kärt Tomingas) lõhkiläinud abielu ja töötava üksikema raske saatuse liin mõjub kõige muu taustal kulunult ja igavalt. See, et mitu võtmeisikut (president, spordiminister, dopinguküttide juht) on sarjas naised, oleks justkui puhtformaalne sookvoodi täitmine autorite poolt. Sedasama võib põhimõtteliselt väita ka nelja dopingupatuse ujuja-olümpiavõitja kohta, ehkki naiste (tütarlaste) tervisele on hormoonpreparaadid kahtlemata hukatuslikuma mõjuga ning sarja sõnum seetõttu löövam. Seni on naistegelastest end ainsana täielikult kehtestanud Mägi, kelle Eha on tõeline „naine minevikuga”.

Meeleolu tabamiselt on Indrek Hargla stsenaarium suurepärane, hoiab põnevuse ja saladuslikkuse kõrval läbivalt satiirilis-humoristlikku joont. Kas või seik, et Eesti naisujujate suurimaks konkurendiks olümpial on brasiillannad. Või Kärdla erahaigla selle hubase väikelinna kohta karjuvalt pompoosse fassaadiga. Või Roberti repliik Evelinile: „Ilma minuta jagaksid sa praegu Räpinas lendlehti”.