Vanaduse vabadus ja võimalus uuemas eesti filmis

Kuna ühiskond ootab vanemas eas mehelt vähem, leidub vanemaealiste tegelastega eesti filmides rohkem vabadust mõelda, kes tegelikult tahetakse olla ja mida järelejäänud ajaga teha.

TEET TEINEMAA

Mõeldes vanaduse² kujutamisele viimase 30 aasta eesti mängufilmis, meenub paljudele ehk „Vana mees tahab koju“³, siis on tükk tühja maad ning „Taarkast“⁴ edasi tuleb teema sisse justkui paisu tagant. Saan siinkohal vaid oletada, et teema selline esinemine filmis väljendab suhtumise muutumist vanadusse ja igas vanuses inimeste suuremat väärtustamist. Seega pakub pisut enam kui kümne aasta eesti filmikunst kultuurigerontoloogia vaatenurgast ohtralt väärt materjali. Kuidas siis vanadust meie filmis kujutatakse ja miks sel teemal üldse pikemalt peatuda?

Vanaduse ja elukaare uurijate seas on aktsepteeritud arusaam, et eal on peale bioloogilise ka sotsiokultuuriline mõõde ehk ühiskonnas valitsevad normid ja ootused suunavad inimest käituma „eale vastavalt“. Nagu ütleb mu kolleeg Rüdiger Kunow: „Vananemiseks läheb vaja kaht“. Teisisõnu, keegi peegeldab inimesele tagasi, et nii küll enam ei sobi käituda või et sa näed oma ea kohta hea välja, mis osutab, et teise silmis on „parim enne“ juba ületatud ning midagi jäädavalt möödas. Ent „teist“ ei pea antud kontekstis mõistma ainult teise inimesena, vaid ka film võib kajastada eaga seotud ootusi ja võimalusi. Seega on oluline, kas filmid kinnitavad või lükkavad ümber ea ja vanadusega seotud stereotüüpe.

Vanadus Hollywoodi ekraanil ja selle taga

Vanaduse kujutamine ja selle seotus žanriga on pidevas muutumises. Uurijad on Ameerika Ühendriikide filmikunsti põhjal seda veenvalt illustreerinud.⁵ Kui filmi algusaastail kasutati vanadust ekraanil tihti naljategemiseks (sarnaselt Jackassi „Vastiku vanaisaga“⁶ kostümeeritakse noorem inimene vanaks, kes üllatab siis publikut oma ootamatu vitaalsusega), siis 1920ndatest edasi mõisteti, et vanem publik on filmitööstusele samuti tänuväärne tuluallikas ning teemavalikul hakati arvestama laiema sihtgrupiga. Tõenäoliselt ei ole ka praegu vanemate (pea)tegelastega filmide ja seriaalide hulk vastavuses samas vanuses inimeste kaaluga ühiskonnas (võrdluses näiteks lastele suunatud animatsioonidega), kuid pakutav valik on vananeva ühiskonna tõttu siiski üha laiem ja mitmekesisem. Olgu öeldud, et riigi toetusega eesti filmis on eakamad tegelased üldjuhul pigem kunstilise kui kaubandusliku kaalutuse tulemus.

Vanaduse ja filmi suhe ei avaldu aga ainult ekraanil ega põhine publiku tähelepanu püüdmisel, vaid väljendub ka selles, kes osaleb filmide tootmises. Kuigi statistikale toetudes on väidetud, et vanemad näitlejad kipuvad ekraanilt kaduma soost sõltumata, avaldab vananemine üldjuhul siiski suuremat negatiivset mõju naisnäitlejate karjäärile.⁷ Ilmeka kujutluspildi naiste n-ö kiiremast vananemisest pakub Sally Fieldi ja Tom Hanksi koostöö. Kui 1988. aasta „Püandis“⁸ olid nad tegelaskujudena romantiliselt seotud, siis 1994. aasta „Forrest Gumpis“⁹ mängib Field Hanksi ema. Näitlejate tegelikku vanust arvesse võttes pidanuks Fieldi kehastatud tegelane emaks saama umbes üheksa-aastaselt. Samuti on mehed ekraanil tihti kõrge eani energilised ja aktiivsed, kuigi ei ela enamasti nii kaua kui naised.

Antonio Banderas on hämmeldunult öelnud oma toonase elukaaslase Melanie Griffithi kohta, kellel ei õnnestunud enam vanuse tõttu inspireerivaid rolle hankida, et tema näitlemisoskus ei ole ju kehvemaks jäänud. Sally Chivers toob oma raamatus, kust toodud näide pärineb, veenvalt välja, et meesnäitlejad (nt Paul Newman, Jack Nicholson jt) saavad tihti otsustada oma karjääri lõpetamise üle, kuid naisnäitlejate eest langetatakse otsus pigem filmitööstuse varjatud jõujoontest lähtudes.¹⁰

Ida-Euroopa meestegelase olukord ja tühimik teadmistes

Vananemist ja vanadust on erialakirjanduses tihti käsitletud kas sootult – justkui oleks see kogemus ühes oma rõõmude ja muredega kõigil ühesugune – või siis naiste vaatenurgast.¹¹ Eelneva jutu valguses on huvi naiste elutee eripära vastu kindlasti õigustatud, ent mitmed autorid on viimasel ajal näidanud, et vananemine ei ole meestele tingimata väiksem mure.¹² Samuti on välja toodud, et alguses paistsid vananemise käsitlused silma binaarsusega: naised on vastandatud meestele või noored vanadele. Tegelikult algab küpsemine-vananemine, nagu tõdesid viimases Metsaülikoolis ka mitmed tunnustatud arstid ja terviseuurijad, ema kõhus ning paljud tervisenäitajad on põhjustatud vanemate käitumisest (nt isa alkoholi liigtarbimine eostamise eel või ema rasedusaegne suitsetamine).

Vanaduse uurimisele, ja see laieneb ka selle teema käsitlemisele filmis, on ette heidetud, et vaadatakse mööda eluõhtust ning keskendutakse pigem justkui igavesti kestvale kuldsele keskeale.¹³ Kriitikute hinnangul lähtuvad uurijad nii toimides enese teadmata ühiskonnas valitsevast väärtushinnangust, selle asemel et uurida sellise vanadusekäsitluse allikaid. Pimetähni ilmekas näide on peaaegu programmiliselt mõjuv John Rowe ja Robert Kahni teos „Edukas vananemine“¹⁴, mille kitsaskohtadele on üksjagu tähelepanu juhitud. On välja toodud, et keskea pikendamine sõltub suurel määral sotsiaalmajanduslikust olukorrast, mida muuta ei pruugi olla täielikult indiviidi võimuses, ning ka erivajaduste tõttu võidakse kiiremini vananeda. Ida-Euroopa mehed, kes paistavad muu Euroopa eakaaslastega võrreldes silma oma lühema tervena elatud elu poolest, on sellise loogika kohaselt eriti „ebaedukad“. Põhjusi on siin mitmeid, kuid kui riskikäitumine välja jätta, siis tõuseb Eesti meeste puhul esile rahulolematus ja tähenduslike sotsiaalsete kontaktide vähesus vanas eas.¹⁵

Eelnevat arvesse võttes ei tule üllatusena, et nõukogudejärgsele perioodile keskenduvates filmiuurimustes on palju juttu maskuliinsuse kriisist, mis väljendub põlvkondade konflikti kujutamises ja tihti melodraama žanri vahendusel. Huvi on põhjendatud, kuna sooaspektile on pööratud meie regiooni filmikunstis vähe tähelepanu, kuigi arusaam, mida tähendab olla naine või mees, on viimastel aastakümnetel teinud läbi suure muutuse. Esiteks ei ole üht õiget viisi olla mees ning arusaadavalt läheb näiteks hegemooniline maskuliinsus ehk ühiskonnas valdav tõelise mehe ideaal (muide, enamikule meestest saavutamatu) vastuollu marginaliseeritud, nt homoseksuaalsete, erivajadustega, vanade vms meeste maskuliinsusega.¹⁶ Teiseks on viimasel ajal avalikus debatis tähelepanu pööratud meie regiooni võimalikule marginaliseerimisele läänes mõiste „nõukogudejärgne“ jätkuva kasutamise tõttu ning retooriliselt küsitud: on siis kohane viidata Suurbritanniale kui kunagisele Rooma kolooniale? Samuti hõlmab mõiste „nõukogudejärgne“ suurt geograafilist ja ajalist erinevust: paljud eestlased ei saa uhkustada põhjalike teadmistega Kõrgõz­stanist, mitmed ei ole käinud Leedus või Gruusias, ning elu oli 1994. aastal teine kui 2014. aastal. Seetõttu tundub oluline pöörata tähelepanu regiooni filmikunsti võimalikele sarnasustele ja erinevustele.

Eesti film kui vanaduse kujutamise rikkalik varasalv

On huvitav, et Ida-Euroopa maskuliinsuse kriisi väljendumist põlvkondade konfliktis on tihti uuritud ilma vanadusele otsest tähelepanu pööramata, seda ka juhul, kui räägitakse erinevusest vanaisade ja lastelaste vahel.¹⁷ Maskuliinsuse kriisi mõiste suhtes on aga üles kutsutud ka kriitilisusele ja hiljuti tõdes Sean Redmond suisa, et valge mehe parem positsioon mitmes vallas säilib osaliselt just tänu maskuliinsuse „kriisi“ pidevalt nähtaval hoidmisele.¹⁸ Siiski esineb põlvkondade vahel erimeelsusi küllaga ka meie filmis. Nii „Rainis“ (isa nimi on kõnekas Kalju) kui ka filmis „Vee peal“¹⁹, kus keskmes (järel)nõu­kogude teema, esineb tugev isafiguur, kelle võimu piire noorem põlvkond kompab. Justkui triloogia kolmas film ehk sarnase teemaga samal ajal linastunud „Hüvasti, NSVL“²⁰ paistab seevastu silma rõõmsameelse „tõelise“ mehelikkuse ootuste trotsimisega.

Omaette nähtus on Andres Maimiku, Katrin Tegova ja Rain Tolgi koostöös sündinud filmid, kus on süstemaatiliselt sooga seotud ootusi küsimuse alla seatud ning tihti käsitletud ka vananemist. Mainin siinkohal vaid, et „Minu näoga onu“²¹ võõrandunud (vana) isa ilmumine ootamatult poja ellu (meie piirkonnas väga levinud teema) ja eriti seetõttu tekkiv armukolmnurk on intrigeeriv rõhuasetus ka rahvusvahelises plaanis.²² Eraldi väärib mainimist, et Kadri Kõusaare krimifilmi sugemetega „Emas“ (2016), kus on peaosas küll vaevalt keskealine Tiina Mälberg, ja Rasmus Merivoo õudusfilmis „Kratt“ (2020) – mõlemad suurepärased filmid – on kujutatud naise eaga toimetulemist kardinaalselt teises žanris, mitte melodraamana, nagu on meil valdavalt käsitletud meeste vananemist. Enne selliste näideteni jõudmist olgu üle korratud ka asjaolu, et vananemise üle ei mõtiskleta vaid pensioniealiste tegelastega filmides, vaid puhtal kujul ka näiteks „Klassikokkutulekus“²³, kus tegelased püüavad selgusele jõuda, milline rong on juba läinud ja millisele jõuab veel järele joosta.

Kui „Elavates piltides“²⁴ on nagu „Taarkaski“ vananemine vahend, et rääkida ühiskonna probleemidest ja muutumisest, siis vanadusele otsesemat tähelepanu pööravate filmidena tõusevad eelmainitud filmide ning „Kormoranide“ ja „Eestlanna Pariisis“²⁵ kõrval esile „Üks mu sõber“, „Mandariinid“ ja „Rohelised kassid“²⁶. Viimane film, nagu paljud teised mainitud, väärib eraldi artiklit ja saan siin paraku vaid viidata ühele peagi ilmuvale peatükile.²⁷ Kahes esimeses lähestikku linastunud filmis on keskmes (meeste) üksteisest hoolimine vanemas eas.²⁸ See on muljetavaldav rõhuasetus mitmel põhjusel. Vanemas eas võivad inimesed vajada rohkem hoolt, aga võivad ka tõenäolisemalt sattuda kellegi eest hoolitsema. Hoolitsemine, mida tihti peetakse naiste pärusmaaks (lapsekandmise ja rinnaga toitmise kõrval ei ole palju bioloogilisi põhjusi, miks peavad just naised haiglas või kodus lähedase mähkmeid vahetama, eriti arvestades, kui raske on täiskasvanu keha), on mainitud filmides just meeste ülesanne.

Hoolivas mehelikkuses (nt seoses oma lastega) on nähtud üht alternatiivset mudelit domineerivamatele. Ent filmides „Üks mu sõber“ ja „Mandariinid“ on sugulussidemetele toetuvast hoolest edasi liigutud ning see eristab need filmid teistest ka rahvusvahelises plaanis. Meestevahelise hoole näitena meenub lugejale ehk prantslaste südantsoojendav „1+1“²⁹, kuid selles filmis tegi Driss (Omar Sy) oma tööd, kuigi meeste sõprus arenes siiraks.

„Üks mu sõber“ on seevastu keerulisem näide, kuna Sass (Aleksander Eelmaa) on küll Eestis tavatult meessoost hooldaja, kuid tema sõprus Matiga (Aarne Üksküla) ja hoolitsemine tema eest jätkub ka väljaspool raviasutust. Mati seevastu hoolib väga oma voodihaigest naisest ja tütrepojast, kuid muutub Sassi hoole all homofoobiliseks. Seeläbi illustreerib film mehe elu keerukust ning seda, et oma lähedaste eest hoolitsemine ei pruugi hõlpsalt laieneda pereringist väljapoole.

„Mandariinides“ ravib seevastu Abhaasia diasporaas elav Ivo (Lembit Ulfsak) terveks vastaspooltel sõdivad noored mehed, kes satuvad haavatuna tema katuse alla. Mehed kannavad tema riideid, söövad tema toitu, saavad ravimeid, neid peab aitama kõndimisel ja nad vaidlevad Ivo toidulauas nagu teismelised. Film näitab taas, et sellist käitumist aktsepteerime laste puhul, kelle sarnaseks on mehed vigastuste tõttu muutunud, kuid mitte tingimata täiskasvanute juures. Kõrvalmärkusena olgu öeldud, et nagu „Mandariinide“ mehed on ka Mati filmis „Üks mu sõber“ trauma tagajärjel abituks jäänud. See ilmestab kunstilisi pingutusi, mida filmitegijad peavad ette võtma selleks, et sugulus­väline meestevaheline hool tunduks vaatajatele veenev ega murraks immersiooni (suspension of disbelief). Hoole puhul on oluline seda eristada perekonna toitja rollist ja nii näitab Ivo üles skeptilisust tšetšeen Ahmedi (Giorgi Nakašidze) väite suhtes, et ta võitleb oma lastele elatise teenimise nimel. Filmi lõpus, kui Ivo matab grusiin Nika (Miša Meskhi) oma grusiinide poolt tapetud poja kõrvale, saab Ahmed aru, et surnud isana ta lastele kasu ei too ja sõidab peagi tagasi koju oma pere eest hoolt kandma.

Kokkuvõtvalt võib öelda, et kuna ühiskond ootab vanemas eas mehelt vähem, leidub vanemaealiste tegelastega eesti filmides rohkem vabadust mõelda, kes tegelikult tahetakse olla ja mida järelejäänud ajaga teha.³⁰ Seega pakub vanadus filmis mõtteruumi, et uurida kunstiliste vahendite abil ühiskonna hoiakuid ning pakkuda välja, kuidas olla inimesena hoolivam.

1 Artikkel toetub uurimistööle „Soolistatud vananemine. Maskuliinsused ja vananemine Euroopa praegusaegses kirjanduses ja filmikunstis“ (grandi hoidja Marge Unt).

2 Vanaduse määratlemine on gerontoloogia üks alusküsimusi. Siinkohal pööran tähelepanu peamiselt pensioniealistele tegelaskujudele (u 65 ja vanemad).

3 „Vana mees tahab koju“, Tõnis Kask, 1991.

4 „Taarka“, Ain Mäeots, 2008.

5 Timothy Shary, Nancy McVittie, Fade to Gray: Aging in American Cinema. University of Texas Press, Austin 2016.

6 „Bad Grandpa“, Jeff Tremaine, 2013.

7 Shary illustreeris vanemate meeste kadumist ekraanilt 2021. aastal ettekandes „Silver Screen“ konverentsil NUI Galways.

8 „Punchline“, David Seltzer, 1988.

9 „Forrest Gump“, Robert Zemeckis, 1994.

10 Sally Chivers, The Silvering Screen: Old Age and Disability in Cinema. University of Toronto Press, Toronto 2011.

11 Nt teedrajavad teosed nagu Simone de Beauvoir’ „The Coming of Age“ (1970), Susan Sontagi „The Double Standard of Aging“ (1972), Betty Friedani „The Fountain of Age“ (1993) ja „The Feminine Mystique“ (1963).

12 Vt nt Josep M. Armengol, Aging as emasculation? Rethinking aging masculinities in contemporary U.S. fiction. – Critique: Studies in Contemporary Fiction, 2017, 59:3, lk 355–367.

13 Vt nt Benjamin Saxton ja Thomas Cole. No Country for Old Men: a search for masculinity in later life. – International Journal of Ageing and Later Life 2012, nr 7 (2), lk  97–116.

14 John Rowe, Robert Kahn. Successful Aging, 1987.

15 Vt nt Marge Undi, Margus Viigimaa ja Margus Punabi vastavasisulist teadustööd.

16 R. W. Connell, James W. Messerschmidt. Hegemonic Masculinity: Rethinking the Concept, – Gender and Society, Kd 19, nr 6 (dets 2005), lk 829–859.

17 Zsolt Györi, Hajnal Király (toim), Postsocialist Mobilities: Studies in Eastern European Cinema. Cambridge Scholars Publishing, 2021.

18 Diane Negra, Yvonne Tasker, Neoliberal Frames and Genres of Inequality: Recession-era Chick Flicks and Male-centred Corporate Melodramas. – European Journal of Cultural Studies 2013, 16.3, lk 344–361. Redmond mainis seda oma peaesinemisele järgnenud küsimuste-vastuste voorus „Emerging femininities and masculinities 2022“ konverentsil.

19 „Rain“, Janno Jürgens, 2020; „Vee peal“, Peeter Simm, 2020.

20 „Hüvasti, NSVL“, Lauri Randla, 2020.

21 „Minu näoga onu“, Andres Maimik, Katrin Maimik, 2017.

22 Helena Goscilo, Yana Hashamova (toim), Cine­paternity: Fathers and Sons in Soviet and Post-Soviet Film. Indiana University Press, 2010.

23 „Klassikokkutulek“, René Vilbre, 2016; „Klassikokkutulek 2. Pulmad ja matused“, René Vilbre, 2018; „Klassikokkutulek 3. Ristiisad“, René Vilbre, 2019.

24 „Elavad pildid“, Hardi Volmer, 2013.

25 „Kormoranid ehk Nahkpükse ei pesta“, Andres Maimik, Rain Tolk, 2011; „Eestlanna Pariisis“, Ilmar Raag, 2012.

26 „Üks mu sõber“, Mart Kivastik, 2011; „Mandariinid“, Zaza Urušadze, 2013; „Rohelised kassid“, Andres Puustusmaa, 2017.

27 Teet Teinemaa, Aging Male Melodrama and Post-Soviet Generational Conflict in Contemporary Estonian Cinema. Rmt: Aging Masculinities in Contemporary Film: Silver Screens. Toim Tony Tracy ja Michaela Schrage-Früh. Routledge, London [ilmumas].

28 Oleme Marge Undiga teemal peatunud artiklis „Contradictions of hegemonic masculinity and the (hopeful) potential of old age and caring masculinity in Estonian society and in films A Friend of Mine (2011) and Tangerines (2013)“ väljaandes Journal of Aging Studies.

29 „Intouchables“, Olivier Nakache, Éric Toledano, 2011.

30 Natuke teise nurga alt on sellised näited ka muidu meie filmis tavatult vabameelsena mõjuvad fantaasia­hõnguline ménage à trois „Kormoranide“ lõpus või Aleksander Eelmaa tegelaskuju ümberriietumine (cross-dressing) filmis „Üks mu sõber“.