VVV:Surma rammus hõng

Vaapo Vaher

Mõned aastad tagasi palus Komsomolskaja Pravda oma lugejail nimetada XX sajandi kauneim ekraani naine. Tulemus oli jahmatav, kõige rohkem hääli kogus Elina Bõstritskaja. Kunagine kirglik komsomolka ja hilisem punaparteilane lõi pika puuga Marilyn Monroe?d ja Brigitte Bardot?d ja muid läänelikke seksuaalseid tühisusi, jättes selja taha ka kodumaised iluideaalid Anastassia Vertinskaja, Alla Larionova ja Ljudmila Hitjajeva. Lehelugeja eelistus oli seda ootamatum, et Bõstritskaja isiklik armuelu ei pakkunud midagi pikantset, ei lisanud intiimselt erutavaid jooni ta näitlejaportreele. Vaid üksainus väliselt lineaarne abielu. Tähendab, rahva emotsioonides elas ikka veel Bõstritskaja meistriroll filmist ?Vaikne Don?, kirglik, vulgaarselt võluv kasakanaine Aksinja, tunnetelt tuline ja hingelt põhjatu.

Bõstritskaja on veendunud, et ta natuuri modelleeris sõda. Tõepoolest, kolmeteistkümnene Kiievi juuditüdruk oli nädal pärast sõja puhkemist jooksnud sõjaväehospidali ja nõudnud, et teda kuidagi kodumaa kaitsel rakendataks. Komissar oli esiotsa nõutu, ent siis võttis plika ametisse, et lugegu või haavatuile ajalehti ja kirju ette. Elina õppis aga peagi laboranditöö selgeks, võttis analüüse ja sagis oigavate, mädaste ning sandistunud soldatite vahel varahommikust hilisööni. Siis tuli pikk ja paaniline taandumine. Haavatuist koormatud loomavagunid kihutasid tagala poole ja ehkki vagunite katustele olid võõbatud suured punast värvi ristid, ei seganud need rahumärgid Saksa lendureid sadistliku mõnuga sanitaarronge pommitamast. Vähemalt paar korda päevas tungisid sportlikust kirest haaratud lennukid haigerongile kallale kui kullid, siis tuli vähegi liikuvail inimestel pageda steppi ja piielda eemalt, kuis plahvatasid ja põlesid vagunid. Pärast pommisaju lõppu loobiti hukkunute laibad vagunikatustele ja surmasõit jätkus. Seejärel jõuti tagalalinnadesse, kus peatuti pikemalt. Haavatuid, invaliidistunud noori mehi, kuhjus palateisse sedavõrd ohtralt, et meedikud ja Elina-taolised vabatahtlikud olid rakkes kuni minestamiseni. Sellest ajast jäi Bõstritskaja meeltesse igaveseks surma rammusalt võigas hõng. Tüdruku andumus oli otsatu, sageli tuli ohverdada omaenda verd. Kord toodi vastse partiiga hospidali nooruke ülimalt raskes seisus soldatipoiss, ränga verekaotusega. Elina oli varmalt valmis doonoriks hakkama, nad pandi lamama kõrvuti laudadele, nende veenid ühendati ja tüdruku kosutav elumahl vulksus poisi kustuvasse kehasse. Verd läks tarvis palju, Elina ohverdas ligi 500 grammi ja ta niigi kurnatud organism taastus visalt. Tal tuli endal lamama jääda ja keegi õdedest lausus möödudes, et poisi nimi olevat Vasja Hart?enko.

See lugu polnuks miski erand, kui ei kaasnenuks pisikest järellugu. Nimelt kujunesid mõnikord medõe ja haavatu vahel lähedasemad suhted, mõne abivajaja eest tuli hoolitseda personaalselt ja siis ei lõppenud nende tutvus nädalaga. Kui haavatu viidi üle naaberhospidali, kus hoiti paranevaid, juba kõndivaid patsiente, leidis õde mahti lipsata sõdurit külastama ja võsa vilus leidis aset näljaseid suguakte. Elina oli hingelt laps ega aimanud nende külastuste erootilisi tagamaid, tema ruttas Vasja Hart?enkot väisama siirast huvist poisi tervise vastu. Vaska muutus aga tüdrukut nähes miskipärast tigedaks: ?Mis, kurat, sind siia tõi!? Elina ei mõistnud poisi raevu ja kõneles sellest kogenud kaasõdedele, need vahetasid omavahel muigvel pilke, üks aga lausus: ?Hüva poisi otsa sattusid, näe, hoiab sind??

Tõepoolest, Elina Bõstritskaja siseilma voolis sõda. Tema sirgemeelsus ja otsekäitumine pärineb neist karmidest aastatest. Elina pilkas armetult kõrgametnikku, kui see teda, juba tuntud ja ahvatlevat näitlejannat, oma kabinetis ühemõtteliselt käperdama kippus. Kui ta külastas 1962. aastal Leningradis hotellitoas Mihhail ?olohhovi ja leidis selle eest joobnuna ning mitmepäevasest lakkumisest paistes näoga, röögatas ta klassikule: ?Te tapate endas kirjanik ?olohhovi!? . Kui rahva lemmik Igor Iljinski hakkas lavale tooma ?Madame Bovaryd? ja üritas pearolli sokutada omaenda naist, näitlejatar Jeremejevat, viskas Elina Ilijinskile teravalt: ?Kuidas te kujutate Jeremejevat selles rollis ette ? tema figuuriga??

Muidugi, SSSRi kukkumisega hindas ka Bõstritskaja mõndagi siin ilmas ümber. Ent kui kinoleksikoni koostamisel tegi toimetaja talle tasase ettepaneku, et jätame teie kunagise komparteisse kuulumise teatmeraamatust välja, keeldus näitlejanna järsult. Sest, kuidas saab oma elust midagi ? välja jätta.