Ajakirjaniku käsitööoskused ja kutsumus

Ärgem defineerigem enam ajakirjanikku tema käsitööoskuste kaudu. Defineerime teda tema kutsumuse alusel.

RAGNE KÕUTS-KLEMM

Ajakirjandushariduse andjate valmisolek uuendusteks on vähene – sellisele järeldusele jõuti Saksamaal tehtud uuringuga.¹ Detailsemalt toodi välja, et puuduvat innovaatiline mõtlemine ja soov teha midagi uutmoodi. Uuringu järgi on muudatustel ees mitmesuguseid takistusi alustades lihtsast vastumeelsusest uuenduste suhtes ning lõpetades vähese koostöö ja läbipaistvusega toimimises.

Paljudes ajakirjanduskoolides üle maailma koolitatakse ajakirjanikke ikka veel osavateks käsitöölisteks, kes valdaksid kõrgel tasemel veebi-, video- ja audiosisu loomise tehnilisi võtteid, aga kes ei pea oskama ülearu detailselt kaasa mõelda sündmuste ja protsesside finessidele. Kui vaadata nt suuremate Saksa ajakirjanduskoolide õppeprogramme, nt väljaande Zeit online-akadeemias, siis neis lubatakse, et õppija saab selgeks, kuidas kirjutada reportaaži, kolumni ja retsensiooni. See on klassikaline ajakirjandusõpe – õpetatakse, kuidas lugu komponeerida ja kuidas seda kirjutada korrektses arusaadavas keeles.

Kas me tõepoolest tunneme ajakirjaniku ära ainult tema käsitööoskustest? Kas ainult lugude komponeerimise meisterlikkus ja tehniliselt osav teostus on kvaliteetse ajakirjanduse aluseks? Kvaliteedi pärast on igal juhul põhjust muret tunda. Ka Eestis. Just veebimeedias tuleb pealevoolava uudisnuppude laviini kaasandena esile vähene toimetajatöö ja piiratud käsitööoskus. Sisust rääkides on raske otsustada, kas peale reporterite teostavad end ajakirjanduses ka suunamudijad ja sisuloojad, pildiallkirjastajad, pealkirjanikud ja nuputreialid.

Mitte ainult sisult nõudlikumad ajakirjanduslikud väljendusvormid, vaid ka käsitööoskuste erosioon sundis 2016. aastal Saksa ajakirjandust õpetavaid koole (nt Kölni, RTLi ja Burda ajakirjanduskool) allkirjastama kvaliteetse ajakirjandusõppe harta.² Osutus vajalikuks leppida kokku minimaalsed standardid, millest allapoole langevat kvaliteeti ei tunnistata. Need avalduvad miinimumnõuetes käsitööoskustele – et kooli lõpetanud ajakirjanik valdaks „käsi­töiselt puhtaid“ töövõtteid, et asuda tööle kolmes meediumis viiest (trüki-, video-, audio-, online- ja ühismeedia). Kuigi, nagu näitab hiljuti tutvustatud uuring kolleeg Marju Himma-Kadakalt, ei ole esmatähtis vorm, vaid vormi sees peab olema ka tummine sisu.³

Tollast Saksa ajakirjanduskoolide hartat võib käsitleda märgilise reaktsioonina lääneriikide ajakirjanduse usaldusväärsuse vähenemisele. Ka Eestis ei ole ajakirjandus usalduse kaotusest puutumata. Just alternatiivmeedia mõjuväljas tegutsevad kaasmaalased tajuvad, et üldauditooriumi ajakirjandus ei vasta tekkivatele küsimustele maailma ja ühiskonnas toimuva kohta. Alternatiivmeedia juurde liigutakse põhjusel, et ajakirjandusest ei leita vastuseid oma küsimustele – ja mitte sugugi info puudumise tõttu. Seega oodatakse ka meil ajakirjanduselt selgitusi ja tõlgendusi, mitte pelka korrektses formaadis info edastamist.

Tõlgendamisoskus peaks kaasnema hariduse ja haritusega. OSKA-uuringutest teame, et kolm neljandikku Eesti ajakirjanikest on kõrgharidusega. Aga teisalt teame ka, et vähem kui pool ajakirjanikest on erialase kõrgharidusega. Käsitööoskusi saab õppida ajakirjanduskoolis. Maailma nüansirikka mõtestamise oskust õpitakse intellektuaalselt laetud keskkonnas, nt ülikoolis. Selleks et osata keerulist maailma seletada, peab ajakirjanik tajuma, millised on ühiskonna suundumused, milliseid riske kannavad endas andmestumine ja digiteerumine, kuidas kujuneb haavatavus ning kuidas ühiskonna toimepidevus, ning lõppeks – „kuidas keedetakse konna“ ehk millised märgid osutavad sallimatuse ja suletuse, s.t ebademokraatlike tendentside tugevnemisele ühiskonnas. Ajakirjaniku tööriistakasti võiks sellepärast kuuluda ka sotsiaalteooria ja süsteemimõtlemine, ajalooalased teadmised ja riigiteaduse alusmõisted, statistika- ja andmepädevus, filosoofia ja loogika, info- ja digikirjaoskus.

Aga nii käsitööoskused kui ka üldine haritus on kasutud, kui sellega ei kaasne arusaam oma rollist ühiskonnas. Seega võiksimegi ajakirjanikku mitteajakirjanikust eristada rollitaju ja kutsumuse järgi. Ajakirjanik on see, kes hoiab toimimas infovahetust ja avalikku arutelu meie ühiselu reeglite üle. Ajakirjanik teenib avalikkust, on avalikkuse hääl ja südametunnistus. Ta ei teeni võimulolijaid. Ta ei teeni isiklikke huve. Samuti mitte meediaorganisatsiooni omi. Ajakirjanik annab kõlapinna ühiskonnas olevatele arvamustele, kuulab ära ja näitab tegelikkuse mitmekesisust. Ajakirjanik kajastab siis, kui muudmoodi ei saa, aga ei tooda tarbetut infomüra. Tal on vastutus. Ta kaalub hoolikalt, millised on tema lugude tagajärjed ja hoidub põhjendamatutest kahjudest nii ühiskonnale kui ka üksikisikule.

Ärme defineeri enam ajakirjanikku tema käsitööoskuste kaudu. Defineerime teda tema kutsumuse alusel. Ja see tähendab, et ajakirjanik ei peagi kaasa jooksma uuega, oma rolli pidevalt uuesti mõtestama. Vastupidi, selline rollikäsitlus on ajatu ja pole üldse paha, kui ajakirjandus teeb kas või sada aastat järjest kõige paremini seda, milleks see on kutsutud – teenib avalikkust ja avalikku hüve.

1 Christopher Buschow, Christian-Mathias Wellbrock, Die Innovationslandschaft des Journalismus in Deutsch­land. Düsseldorf 2020.

2 Charta für Journalistenschulen für Qualitäts-Journalismus 

3 Maarja Merivoo-Parro, Uuring: uudiste noorteni viimiseks peab ajakohastama sisu, mitte vormi. – ERR 7. X 2022.