Kas ja millal peab ajakirjanikke premeerima?

Valel ajal saadud preemia võib mitmel moel mõjuda ajakirjandusprofessionaalsusele kehvasti.

MARJU HIMMA

Mis tahes valdkonnas teevad preemiad head, kuid neil on mõju kogu valdkonnale ning peale tunnustuse võib preemia määramisel olla ka miinuspool. Ajakirjanduses on preemiate mõju uuritud üksjagu ning tulemuste varal võib tõmmata paralleele muude valdkondadega.

Ajakirjanduspreemiad on omal kombel vorminud ajakirjanduse olemust. See kehtib Eesti puhul nii nagu mujalgi anglo­ameerikalikus ajakirjandusruumis, kuhu meiegi kuulume.

Indiana ülikooli kaasprofessor Gerry Lanosga tõi oma uuringus esile, et mainekas Pulitzeri preemia on saja aasta vältel tugevalt mõjutanud tänapäeva ajakirjanduse norme.¹ Preemia saanud artiklite ja ajakirjanike võtete järgi hakkasid joonduma teisedki.

Näiteks 1920ndatel pälvis The New York World preemia lugude eest, mis olid väga kriitilised Ku Klux Klani suhtes. Pärast seda võtsid sama hoiaku ka teised ajalehed. See on sotsiaalne praktika, kus eeskuju taastoodab praktikat.

2007. aastal pälvis parima olemusloona Eesti pressipreemia Viktoria Ladõnskaja osaluseksperiment „Surra pisarates ja uriiniloigus“. Ladõnskaja paljastas hoolde­kodude õõvastava tegelikkuse, mida väljastpoolt üldjuhul ei nähta. Selleks läks ajakirjanik hooldekodusse tööle ehk tegi osaluseksperimendi, et jõuda infoni, mida ta reporterina ei oleks saanud.

Artikkel tõi mitme aasta vältel osalus­eksperimendina tehtud lugude kasvu. Kasv on kiiduväärt, kuid hakkas ilmuma ka lugusid, mille puhul alati ei olnud põhjendatud sellise töövõtte kasutamine. Näiteks kaupluse kassapidaja töö raskuse mõistmiseks pole tingimata tarvis katsetada kassateenindajana, vaid piisab tema töö jälgimisest ja tava­pärasest reporteritööst.

Ajakirjanike kõhklused

Preemiaid antakse tunnustuseks silmapaistva töö eest. Aga mitte ainult. Saksa ajakirjandusuurijad tahtsid teada saada, kuidas preemiad ajakirjanikke mõjutavad.² Preemiad toovad erialavaldkonnas tuntust ja selle kaudu koguneb sotsiaalset kapitali. Samuti kasvab ajakirjaniku enesekindlus. Ometi kõhklevad ajakirjanikudki preemiate mõjus. Väga palju sõltub sellest, kes on preemia rahastaja ja väljaandja. Näiteks väljastpoolt meediamaja pälvitud või rahvusvaheline tunnustus on tähtsam kui oma organisatsioonist määratu. Mõjutab, kui palju oli konkreetsele preemiale esitatud töid ja nominatsioone, s.t kui suur oli konkurents.

Mõju on sellelgi, kes kuuluvad žüriisse. Näiteks preemiale esitatu mõju saab hinnata mitmeti. Kas sekkumine muutis midagi ühiskonnas ja lahendas valupunkti? Või seisnes mõju selles, kui paljudeni see jõudis, kui suur oli lugejaskond? Lugejate hulgast on kahtlemata kasu lugejaklõpsude ja tellimuste kaudu, kuid muutust ühiskonnas ei pruugi need kaasa tuua.

Ilmselt on ka Eesti pressipreemiate hulgas viimasena kirjeldatud lugusid, ehkki pressipreemiate žüriiliikmena kinnitan, et viimastel aastatel ei ole premeeritute hulka selliseid sattunud.

Liiga varane preemia viib loorberitele puhkama

Noor ajakirjandus ei peaks saama ajakirjanduspreemiaid. See väide ärritab ilmselt paljusid meie valdkonna professionaale. Jätkan mõtet aga seisukohaga, et noor ajakirjandus (ja mitte üksnes noor, vaid kogenematu, ning mitte ainult ajakirjanik, vaid ajakirjandus) vajab sisukat tagasi- ja edasisidet, et kasvada preemiavääriliseks. Valel ajal saadud preemia mõjub mitmel moel ajakirjandusprofessionaalsusele kehvasti.

Sageli pälvivad preemiad lihtsalt uued tegijad. Mõni uus värskena näiv mõte aga ei pruugi tähendada jätku kõrgel tasemel sisule.

Võtame hüpoteetilise olukorra, kus jagatakse teleauhindu. Värske tegija auhinnale napib kandidaate. Auhinna saab saade, mis on eetris olnud ühe hooaja ega ole veel saavutanud täit sisulist küpsust ja mõju ühiskonnas. Aga kuna see saade – mis siis, et lahjavõitu – on esitatud ja teised saated on veel kesisemad, saab ta preemia.

Auhinna pälvivad kõik saate tegijad saatejuhist režissöörideni. Kõik saate­tegijad saavad juurde ka sotsiaalset kapitali, ja seda olenemata nende professionaalsest panusest. Ehkki tegu on hüpoteetilise olukorraga, on see võimalik ka Eestis. Keskpärasuse eest premeerituna läheb mõni neist ajakirjanikest näiteks tegema otse-eetri intervjuud ja esitab kriitilisi, kuid sensatsioonilembeseid, ebaprofessionaalselt sõnastatud küsimusi. Mõistagi järgneb avalikkuses naeru­aluseks sattumine, mis jätab märgi kogu ajakirjandusele.

Sensatsiooni ja kallutatuse premeerimine toob välja veel ühe ohu. Cardiffi ülikooli ajakirjandusteadlane Karin Wahl-Jorgensen on samuti uurinud ajavahemikul 1995–2011 Pulitzeri preemia saanud lugusid.³ Tema uuringust selgus, et hoolimata ajakirjanduse normatiivsest püüdlusest objektiivsuse, neutraalsuse ja tasakaalustatuse poole, olid premeeritud lood enamasti subjektiivse keelekasutusega ning täis hoiakuid. See lõi eeldused sensatsiooniks ja tugevateks emotsioonideks.

Uuring osutab ohule, et selliste lugude auhindamisega luuakse eeldused kallutatud ajakirjandusele ja sensatsiooni paisutamisele.

Tagasi- ja edasiside kui tunnustus

15 aasta jooksul olen õpetanud sadu tulevasi ajakirjanikke. Nende hulgas on praegusi silmapaistvaid saatejuhte, toimetajaid, veebi- ja paberlehe ajakirjanikke ning raadiohääli.

Olen märganud mustrit, et noor ajakirjanik, vahel veel tudeng, pälvib preemia, saab n-ö tsunftilt tunnustuse. Kuid edasi hakkab tulema pressinõukogult juhtumiuuringuid, sageli koos taunivate otsustega.

Kui aastate eest ühe tudengist premeerituga rääkisin, ütles ta, et toimetuses käibib fraas: pressinõukokku kaebamine on tunnustus hea töö eest.

Olen nõus, et konfliktseid teemasid käsitledes on oht sattuda osapoolte rünnaku alla. Samal ajal peab pressinõukokku kaebamise aluseks loos olema ajakirjanduse eetikakoodeksiga vastuollu minevaid aspekte. Professionaalselt tehtud loos neid pole.

Samuti olen märganud, et liiga noorelt premeeritud ajakirjanik ei pälvi enam tunnustust ega ka ajakirjanik tee enam silmapaistvaid lugusid.

Seega eeldab preemiast saadud sotsiaalne kapital ka lisanduvat professionaalsust ja pidevat silmapaistvat sisuloomet. Selleks on noorel ajakirjandusel tarvis pidevat juhendamist, tagasisidet ning edasisidet. Edasiside tähendab konstruktiivseid soovitusi tulevikus tehtavate lugude tarbeks.

1 Gerry Lanosga, The power of the prize: How an emerging prize culture helped shape journalistic practice and professionalism, 1917–1960. – Journalism 2015, 16(7).

2 Daniel Nölleke, Folker Hanusch & Phoebe Maares, The ambivalence of recognition: How awarded journalists assess the value of journalism prizes. – Journalism 2023, 24(7).

3 Karin Wahl-Jorgensen, Subjectivity and story-telling in journalism. – Journalism Studies 2013, 14(3).