Tuttava linna tuled. Jõgeva

TRISTAN PRIIMÄGI

Tartust viis Jõgevale bordoopunane puuistmetega rong, mis jõudis sihtpunkti umbes tunni ajaga. Elu kõige pikem tund. Elasime raudteejaamale üsna lähedal ja on meeles, et me alati jooksime rongi peale, sada pampu ja hing paelaga kaelas. Iga Jõgeva-reis algas ängistusega, kas üldse rongile jõutakse, sest järgmine läks alles õhtul. Neil harvadel kordadel, kui veidi varem kohale sai, võis perroonil külastada kingakarbisuurust asutust nimega „puhvet“ ja vaadata tõtt nõukogude hiilguse apoteoosiga, milleks oli võileib praemunaga. See kulinaarne ime andis lõpliku vastuse filosoofilisele küsimusele, kumb oli enne, kas kana või muna, sest võileivale peale vaadates oli ilmselge: see muna oli enne. Enne kukke ja koitu. Enne meie ajaarvamist. Parim enne.

Mida tänapäeva lapsed ilmselt enam kunagi proovida ei saa, on see, mis tunne on sõita rongiga, pea lahtisest aknast väljas. Levis linnalegend, et kui jäätisepaber aknast välja lasta, siis imeb tsentrifugaaljõud lägase paberi mõnest järgmisest lahtisest aknast sisse. Minust jäi see küll proovimata. Siiamaani natuke kripeldab. Kas keegi proovis?

Kohale jõudes tuli lõigata otse üle raudteesõlme teisele poole (korra saime trahvi ka) ja siis veel jala, mööda mahajäetud veetornist, mis seisab seniajani, aga nüüd on selle tipus üüratu, öösel helendav rist, mis valgustab linna jumaliku paistega. Kas ka jumala öölampi mõjutab elektri hind? Veetorn on ümber sündinud freudistlikuks toruks, mis saavutab oma täie potentsi kindlasti veel siis, kui valmis saavad ehitusplaanil ette nähtud kerajad kõrvalhooned.

Nii et kunagine mõistatus Jõgeva kohta – mis linn see on, kus on kaks Lenini kuju ja ei ühtki kirikut? – on pöördunud vastupidiseks. Tuleb jätkata ilma Leninita. Veetorn ja jumal sobivad aga hästi kokku, vägisi tikub pähe mõte, kas Kristus suutis vett veiniks muuta ka suuremates kogustes korraga.

Jõgevat, seda ilmetut raudteelinna ümbritsevad kõlakad ja kuuldused on palju huvitavamad kui linn ise ning annavad sellele teatud eshatoloogilise vaibi. Hukule määratud Jõgeva, vajumas ühes rütmis Veneetsia ja Peterburiga. Jõgevale kuulub Eesti külmarekord –43,5 °C (1940) ja ta on olnud külmade sündmuste tunnistajaks, kui Jõgeva raudteejaam oli kahe küüditamise keskne logistikasõlm (1941 ja 1949). Raudtee on siit viinud ja siia toonud, Jõgeva Autovedudes laeti autode peale tühjaks tuhandeid vaguneid, nüüd paistab firma küll veel alles olevat, aga endisest hiilgusest pole palju järel. Sama teed on samm-sammult läinud ka muu kohalik tööstus. Jõgeva leivatehas hakkas uuel sajandil tegema ainult saia (!) ja pandi hiljem sootuks kinni. Jõgeva villavabrik läks hingusele 2010. aastal. Küüditamissündmusi Jõgeva raudteejaamas võib aga näha Jüri Sillarti filmis „Äratus“ (1989).

Leivatehasega on seotud helged mälestused, kui pidin jalgrattaga minema vabrikuväravas oleva putka juurde sabasse seisma, et tulikuumad leivad-saiad koju tuua. Koju jõudes olin suurima heameelega nõus kassiga leiba jagama, sest tavaliselt ta keeldus, ja viisakused said sellega vormistatud ilma suuremate kuludeta. Villavabrikus töötas mu vanaema 40 aastat seina­suurustel poolmilitaarse välimusega hiid­masinatel. Otse meie maja tagant metsast jooksis aga läbi villavabriku solgikraav, mille sisusse oli parem mitte süüvida, aga mis mõnel kenal suveõhtul, kui tuul oli õigest suunast, saatis aeda sulneid haisusignaale.

Väljaspool koduaeda pakkus Jõgeva nii looduslikke kui kultuurilisi aja sisustamise võimalusi. Nende hulka kuulus kindlasti kino, kus lapsena saime rohkelt ideoloogilist peenhäälestust. Loomulikult selliste selge sõnumiga filmidega nagu omaaegne Marveli eelkäija, võiks nii öelda, „Tabamatud tasujad“¹ (ingl „Imperceptible Avengers“, aga Vietnamis näiteks hoopis „Những Kẻ Bảo Thủ Không Bao Giờ Bị Bắt“) või seksika pealkirjaga „Leib, kuld ja nagaan“.² Mõlemad rääkisid Vene kodusõjast, kus sai selgeks, et punased on nii ja valged on naa ja teisiti olla ei saa. Aianduslinnakule kohaselt tegid oma ülla etteaste ka lillenimedega rebelid, näiteks Rumeeniast pärit Kollane Roos³ ja prantsuse Tulp Fanfan⁴ – ideoloogiliselt korrektsed närukaelad, töörahva vabadus­võitluse õied, Robin Hoodi pojad. Kui toonasest riiulikirjandusest – nagu ikka maakodudes on sinna riiulitele aastakümnetega kokku loksunud kõige kummalisemat lugemisvara – on kõige hullema lääne ühiskonna kriitikana meelde jäänud väide, et „Saksa FVs on tohutu tööpuudus“ (ega ma ei teadnud, mis see tööpuudus on, aga see kõlas jubedalt!), siis „Kollane Roos“ tutvustas sõna „koolera“, mis kõlas vähemalt sama hirmuäratavalt. Edasi oli juba keeruline otsustada, kas peaks meie Lille tänava majas kartma rohkem tööpuudust või koolerat.

Jõgeva on võib-olla saanud nime sealt läbi voolava Pedja jõe järgi, aga keeleteadlase Valdek Palli arvates tuleneb see hoopis tegusõna käändelisest vormist „jõgev“ – voolav, tulvav. Jõgevaga seotud katkendlike mälestuste jõgi voolab ka minust läbi, tuues kaasa nii õielehti kui rämpsu. Jõgeva-taolised linnad võivad ju kahaneda või areneda, aga seni, kuni need on uue folkloori aineseks uutele inimestele, elab neist väikelinnadest meie kujutelmas nägemus, mis võib kohati olla huvitavam kui linnad ise.

1 „Неуловимые Мстители“, Edmond, Keosajan, 1967.

2 „Хлеб, золото, наган“, Samvel Gasparov, 1981.

3 „Trandafirul galben“, Doru Nastase, 1982.

4 „Fanfan la Tulipe“, Christian-Jaque, 1952.