Tuttava linna tuled – Ootuse vaikus

OLESJA KATŠANOVSKAJA-MÜND

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Olen ikka mõelnud Jõhvi kontserdimajast kui inimesest, omaette isiksusest. Kohtusin temaga 1990ndate alguses, kui Nõukogude Liit hakkas lagunema ja kontserdimaja oli veel kultuuripalee Oktoober. Tema oli 12aastane ja mina kuueaastane. Ma kasvasin ja arenesin koos selle paleega. Oli tajutav, et ees seisavad muutused, uus aeg nii meie kui ka kogu riigi elus. Siis ma veel ei teadnud, et minust saab kultuuritöötaja.

Kultuuripalee ja mina, me saime sõpradeks tantsu kaudu. Me kohtusime tavaliselt õhtuti kord või paar nädalas, kui isa mu paleesse balletitundi viis. Meie liikumine ja seda saatev muusika teisenesid just nii, nagu arenesid ajalugu muutvad poliitilised ja tektoonilised sündmused. Me kohanesime muutustega. Liikumise abil proovisime leida uusi kooseksisteerimise viise.

Algupärases balletis väljendub autoritaarne ideoloogia. Hierarhia valitseb nii laval kui ka saalis auditooriumi seas, see väljendub balletikorpuse sõjaväelises sünkroonsuses ja tantsijate viimases kummarduses kuningliku looži poole. Minu balletiõpingud vältasid vaid kaks aastat, sest kui Eestist oli taas saanud iseseisev riik, läks mu õpetaja Soome tööle. Mõnda aega ma paleega ei kohtunud.

1990ndate lõpus, kui olin 14aastane ja palee juba 20aastane, läbisime üheskoos suureks kasvamise ja täiskasvanuks saamise keerulise protsessi. Me mõlemad pidime õppima, mida tähendab olla iseseisev. Eesti Vabariigi valitsus paleed enam ei rahastanud ja et kuidagigi toime tulla, avati palee hilisõhtul noortele ja underground-muusika austajatele.

Diskod ja peod. Me armastasime teineteist taas. Mina lugesin nädalaid ja päevi, mis olid jäänud meie igakuiste kohtumisteni, et saaksin sukelduda neoonvalgustite ja vilkurite atmosfääri. Ma kütsin Prodigy rütmis tantsupõrandal ja lasksin oma impulsid valla, et liikuda ilma igasuguse kontrollita. Palee madalatest lagedest sai minu füüsiline eneseväljendusvõimalus, kastikujulises ruumis tundsin, et olen kaitstud välise kriitika ja balletistandardite eest. Nii kohtusin paleega kahe aasta jooksul. Viimati nägime teineteist 2001. aasta suvel gümnaasiumi pidulikul lõpuüritusel.

See on minu viisteist aastat kestnud arengulugu, mis oli seotud mu kodulinna Jõhviga ja sõprusega tollal väga edukalt tegutsenud kultuuripaleega Oktoober. Just see paik vastutas linna kultuurielu mitmekesisuse eest.

Kultuuripalee või kontserdimaja, millena tuntakse seda praegu, saatus teenida selle paikkonna rahvast määrati juba XIV sajandil. Kultuuripalee oli pärinud sotsiaalse staatuse: tema suguvõsale olid kuulunud aadlimõis, kool ja kasiino, Eesti sõjaväeosa staap ja kaitsekompleks ning haigla. Selle paikkonna aadlijuured andsid õiguse teda paleeks nimetada.

Kultuuripalee ehitati kunagise mõisa varemetele 1978. aastal. Tema sünni taga oli põlevkivi kaevandamise suurettevõte Eesti Põlevkivi. Linnarahvale oli see igati tähtis sündmus.

Majanduslik rikkus ja õitseng tagavad ka mitmekesise kultuurielu, mis aga kannatab, kui majanduses on tagasi­lööke. Jõhvi on Ida-Virumaa maakonna halduskeskus. Ma kasvasin seal üles.

Jõhvi oli edukas linn, kuid 1990ndatest hakkas elanikkond järk-järgult kokku sulama: vanema elanikkonna protsent suurenes ning statistika järgi kasvas ka noorte väljavool. Põlevkivitööstus on andnud pikka aega linnale kultuurikonteksti. Jõhvi elanikud on osanud oma tööd hinnata ja selle eest võidelda. Aga nad on osanud ka kultuuri nautida ja lõbutseda. Kultuuriüritused toimusid kultuuripalees. Selle paiga ajalugu äratas minus huvi uurida üksikisikute saatust ja rolli poliitiliste muutuste keerises. 2017. aastal tantsisin jälle koos kultuuripaleega, nüüd Jõhvi kontserdimajaga, oma kunstiprojektis ja performance’is „Reekviem Oktoobrile“ („Requiem for October“).

Praegu kipub põlevkivi tootmise lõpetamisega linna senine toimimismehhanism kaduma, sellega koos variseb varemeteks ka paljude elu. Jõhvil seisab ees väärtuste ümberhindamise ja uue identiteedi otsimise järjekordne pöördepunkt.

Ma käin selles linnas tihti, sest mu vanemad elavad seal. Kuid nüüd, kui sinna jõuan, ei taju ma enam muusika- ja rütmitunnet, vaid ainult vaikust, ootuse vaikust. Olen mures linna tuleviku pärast ja tahaksin loota, et Jõhvi tõuseb põlevkivi tootmise tuhast.

Olesja Katšanovskaja-Münd tantsis taas koos kultuuripaleega, nüüd Jõhvi kontserdi­majaga, 2017. aastal oma kunstiprojektis „Reekviem Oktoobrile“ („Requiem for October“).

Videostillid

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht