Tuttava linna tuled – Vesternlik Lihula

KATRIN TEGOVA

Share this...
Share on Facebook
Facebook

„Siin purustasid läänlased ja saarlased 8. augustil 1220. a rootslaste väe.“ Sellise tekstiga mälestuskivi seisab Lihula linnusemäel. Mäel, mis mulle on olnud eelkõige parim suusa- ja kelgumägi ning kuhu minnes veel praegugi meenub kinda külge kleepunud lumetükkide lõngasegune maitse. Minu lapsepõlv möödus Lihulas 1980. aastate lõpus, vahtisin juba siis seda mälestuskivi ja mõtlesin, et huvitav, kuidas võis lahing ümber selle kivi välja näha. Kuidas küll saarlased, läänlased ja rootslased ümber kivi kõik ära mahtusid? Hiljuti küsis mu oma tütar Peedul suvitades, et miks on teel raudteejaama pingile kirjutatud ühe mehe nimi. Seletasin, et see mees oli tähtis linnapea, kes kunagi on elanud ning pink on tema mälestuseks. Laps küsis, et kas linnapea suri siis selle pingi all. Mingi loogika selles ju on.

Lihulasse lähen alati magus-valus värin sees. Nii nagu ikka lapsepõlve­radadele minnakse. Läbisegi on toredad mälestused ja enesepiin. Raputav kogemus igal juhul. Liialdan ehk, aga nüüd hiljuti seal jalutades meenus mulle dokfilm, kus poeg viib oma isa tagasi Auschwitzi, et too saaks talle näidata, kus oli ta koiku, kus söödi, kus piinati, kus vedelesid laibad. See ei tähenda, et mu lapspõlv oleks olnud võrreldav koonduslaagriga, vastupidi, see oli ikka pigem paradiis, ainult et mälestustega on nii, et isegi kui need on enamasti head, siis nendega tegelemine on millegipärast valuline. Mida vanemaks saan, seda paremini mõistan oma vanavanemaid, kel kõigest rääkides pisarad muudkui silma kipuvad. Eks paradiisiski ole vahel keerulisi ja raskeid läbielamisi, kuni väljaheitmiseni.

Armsa koolimaja taga sai vahel peksa. Kohe ikka korralikult ja jalaga kõhtu. Kuri tädi Endla, kes rattaga mööda Lihulat sõitis ja iga lapsega kurjustas. Meenub, kuidas armuvalus oma väljavalitud poisi akna all õhtuti lõputult jalgrattaga tiirutatud sai. Lõpuks, pärast pikki aastaid (nii vähemalt tundus aja kulg siis) sain aru, et tema ei olnud mind siiski välja valinud, arvatavasti ei pannud tähelegi. Tuli noruspäi oma Ristiku tänava kolmekorruselisse pruunide rõdudega majja tagasi lonkida ja patja nutta.

Praegu on Lihula tuntud Matsalu loodusfilmide festivali poolest, seal on väga hea antiigipood ja Tapamaja galerii, iga-aastane kohvikute päev. Peetakse plaani Lihulat uuendada: hiljuti toimus peatänava arhitektuurivõistlus. Võitis töö, kus kõige rohkem arvestatakse Lihula ajalooliste ehitistega, nagu Jaani kõrts, kirikud ja mõis. Peatänav pole aga minu Lihula. Jaani kõrts oli Standardi pood, kus müüdi mänguasju, mõisast vaatasin ma üldse mööda ning ka kirikust on vaid leiged mälestused, võiks isegi öelda, et jääkülmad, sest meenuvad teenistused, kus tuli istuda külmas kirikus ja kuulata jutlust. Varbaid justkui enam polnud ja silmamunad tundusid ka külmunud olevat. Kirikuõpetajal oli aga ilus dogi, koerale mõtlemine aitas jumalateenistuse kuidagi üle elada.

Lihula on reservaat. Heas mõttes. Nagu mägi, mille otsast vaadatakse kiirustavale ja eest tormavale maailmale, või nagu saar, mis ujub omaette, ega pea muud maailma mitte millekski.

Katrin Tegova

Minu Lihula on ikkagi Ristiku tänava majad, teekond kooli, kõiksugu salarajad sõprade juurde, irvakil kanalisatsiooniluugid, „turnikad“ (hiljem selgus, et need on vaibakloppimispuud), 1990. aastate imeehitisena valminud uus kultuuri­maja, kus mu isa töötas, praeguseks „coopistunud“ vana kultuurimaja, kus sai vaadatud „No oota sa!“ multifilme ning komöödiat „Krokodill Dundee“ Paul Hoganiga peaosas. Mõistagi unistasin samuti saada Krokodill Dundeeks.

Vahetult enne, kui seda lugu kirjutama asusin, läksingi taas oma lapsepõlvesõpradega Lihulasse ja kõndisime läbi asula. Püüdsime käia just lapsena käidud radadel, ületada kraave, kolada keldrites, küünitada postkastidesse. Puu otsa ja rõdudele siiski ronima ei hakanud ning rattaga „sohvkamäest“, käed lahti, kuni Pioneeri tänava lõppu, sõitma ka mitte. Tahtsime ellu jääda. Kõndisime ringi ja tundsime end ikka samamoodi – nagu lapsed, kes pelgavad, et äkki jäävad millegagi vahele.

Algklasside koolimaja juures oli üks garaaž, millest koolitundidesse minekul mööduma pidi. Ühele poole oli kirjutatud „poisid“, teisele „tüdrukud“. Tüdrukutele oli tehtud väga kitsas vahekäik, poistele suur ja lai. Tihti vaatasin ringi, ega keegi näe ja läksin ikka poiste poolelt, sest tüdrukute poolel kõrvetasid nõgesed. Nüüd seinal enam diskrimineerimist ei näe, aga vastu maja visatud tušipommi larakad on endiselt alles. Needsamad – nii tuttavad ja armsad. See kinnitab veel kord, et pilk ühele asulale võib olla väga erinev. Kui ei ole mälestusi, siis on need vaid vanad lagunevad hooned, mis rikuvad väikelinna üldilmet.

Palju on nukrat: kui näen, et trepikoda pole pärast minu lahkumist 1990. aastate keskel üldse muutunud (meie trepikojas on ikka veel minu ja sõbranna ema värvitud trepp) isegi uksekellad ja elektrikapid on samad. Keldrikoridoris on endiselt minu krohvi kraabitud nimed: Kati, Kairi, Ave, Tarmo, Vello, Janar … Nagu poleks vahepeal lapsed keldris mänginudki. Aga ega nad vist enam mängigi … Kõige kummastavam oli hetk, kui meile sõitis jalgrattaga vastu kooli kellahelistaja-tädi, kel oli täpselt sama müts, samad prillid ja sama mantel, mis siis, kui koolis käisime. Kõik kolm, mina ja mu seniajani parimad sõbrantsid Ave ja Kairi, vaatasime üksteisele otsa ega suutnud uskuda – aeg on seisma jäänud. Täielikult. Või on tõesti tegemist vaid meile taasloodud reaalsusega, et meis turvatunnet ja mälestusi hoida? Kas pärast meie lahkumist jätkub elu hoopis teisiti? Moodsalt?

Lihula on reservaat. Heas mõttes. Nagu mägi, mille otsast vaadatakse muule, kiirustavale ja eest tormavale maailmale, või siis nagu saar, mis ujub omaette ega pea muud maailma mitte millekski. Uudis uuest peatänavast mõjus mulle seega kahetiselt. Loomulikult tuleb linna arendada, see on hädavajalik, sest kõik laguneb. Ometi on kahju, kui kõik äratuntav ja armas muutub. Minu vaatepunktist on Lihula ju üldse midagi muud kui neile, kes on seal kogu aeg elanud. Suhtun Lihulasse nagu seriaali „Läänemaailm“ tegelased, kes lähevad neile loodud Metsiku Lääne maailma end lõbustama. Vesternlikkust on Lihulas alati omajagu olnud. On räägitud, et kui 1980. aastatel Saaremaale sõideti, siis peatänaval juhtus ikka, et bussijaama juures kakluse käigus lendas keegi juhuslikult kapotile.

Mulle on Lihula õnneliku lapsepõlve maa, selline, mida mu enda lapsed kahjuks Tallinnas sellisena kogeda ei saa. Pole võimalik vabalt mööda autodeta tänavaid joosta, rõdualuseid ja keldreid avastada, kraavipervedel roomata ega soojaveetrassidel tagaajamist mängida, käed klaasvillast kihelemas.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht