Võim ja sugu – Kes saab endale lubada erialast tööd?

PIRET KARRO

Eelmisel reedel andis kultuuriministeerium teada, et loovisikute loometoetuse eelarve on selleks aastaks ammendunud. See 584eurone pooleaastane kuutoetus oli peaaegu tuhandele inimesele õlekõrs, millest pandeemia põhjustatud töö- ja sissetulekukaotuse lainetes kinni haarata. Pressiteadet lugedes kangastus mulle päästepaat, kuhu olin viimasel minutil sisse saanud. Suvel, kui mu taotlus sai positiivse vastuse, istusin parasjagu sõprade seltsis ja tundsin, et jään ellu. Sinnani olin jõudnud tänu eelmisele õlekõrrele, kulka eriolukorra kriisitoetusele, ning tolle kohani olin end vinnanud eelmise ühekordse sissetuleku najal. Olin vaene, kuna päevatöö asemel õppisin parasjagu välismaal ning mul ei olnud oma varasemast ametist (kultuuri­lehe toimetaja!) kogunenud mingeid sääste. Loomevaldkondade töötajad, kellel puudub regulaarne sissetulek, teavad liigagi hästi, mis tunne see on: kuigi teed kogu aeg tööd, on kuust kuusse vaja lahendada küsimus, kust saada üüriraha ja tatart. See rikub tervist, eriti vaimset.

Kolisin pärast magistritöö kaitsmist Ungarist tagasi Eestisse – ärev nagu suslik ja alaliselt unetu –, aga miinimumpalk tiksus. See pani mõtlema loometoetuse formaadi peale. Sisuliselt on tegu töötutoetusega loovisikule, et ta saaks oma loome­tööd jätkata. Selle saaja ei pea seejuures mingit konkreetset tulemust toetus­perioodi lõpuks ette näitama ega kuluaruannet esitama. Seega pakub toetus ajutist kaitset ka neile loojatele, kellel küll on ette näidata taotlemiseks vajalik teoste nimekiri, mida on viimase kolme aasta jooksul teinud, kuid kes on näiteks vaimse tervise tõttu kaotanud töövõime ega avalda need kuus kuud mitte midagi. Kuuesaja euroga kuus toetataksegi töötu loovisiku loometegevust nii, et ta saab katta oma baas­vajadused (toit, üür, ravimid) ehk ellu jääda. Eks see olegi loometöö eeldus.

Kuna kultuurivaldkonnas on töö­tasud väikesed ja lepingud ei taga tihtipeale täielikku sotsiaalkaitset, oli loometoetuse taotlustingimuste lõdvendamine kindlasti ajutine päästepaat ka neile, kes ei kaotanud pandeemia tõttu tööd, vaid olidki töötanud juba aastaid ilma haigekassa ja igakuise sissetulekuta. Vaesus on Eestis olnud alati probleem, loomevaldkondades taastoodavad seda oma mehhanismid. Praxise analüütiku Kaupo Kopli sõnul on nüüdisajal vaesus võtnud nälja ja kodutuse asemel uue näo ning väljendub üha rohkem hoopis sellistes tegurites nagu „ebavõrdsus, ääremaalisus, üksindus, võimaluste puudus ja ebakindlus“.1 Tema sõnul tuleks tegeliku toimetuleku hulka arvata ka turvatunne, kaasatus ja osalemine ühiskonnaelus. Koppel ütleb, et kuna kirjanikele, koorijuhtidele, kunstnikele ja teistele loomevaldkonna töötajatele ei ole tagatud püsivat sotsiaalset kaitset, julgeb üha vähem inimesi sellise eriala valida.

Soolisus on oluline vaatenurk leidmaks üles vaesust ja majanduslikku ebavõrdsust. Üks mu soouuringute kolleeg teatas Tšehhist, et pandeemia tõttu on suletud peaaegu kõik koolid ja lapsed peavad jääma koju. Sealses meedias tuntakse muret, mida teha, kui õed (enamasti naised) ei saa enam haiglates nakatunute eest hoolitseda, kuna peavad jääma oma lastega koju. Lahenduseks pakutakse näiteks, et haiglatesse võiks tuua lapsehoidjad õdede lapsi valvama, kuni nemad tööd teevad. Õdede ühing pakkus välja, et lapsehoidjad võiksid olla näiteks põetamist õppivad tudengid. Mu kolleeg juhtis tähelepanu, et nendes aruteludes ei ole kordagi kõlanud variant, et koju laste eest hoolitsema võiksid jääda meditsiinitöötajate mehed. Ta rõhutab, et koolide sulgemise tõttu koju jäänud laste järele vaatamises nähakse ikka ja jälle naiste ja riigi, aga mitte ebavõrdse soolistatud tööjaotuse probleemi.

Eeldus, et just naised on need, kes hoolitsevad laste, eakate ja teiste pere tuge vajavate liikmete eest, põhjustab palgalõhe ja on naiste suhtelise vaesuse taga. Barbi Pilvre toob hiljuti Sirbis ilmunud palgalõhe-teemalises vestlusringis (2. X) välja, et üks põhjusi, miks on tippjuhtide seas vähem naisi kui mehi, on see, et naised ei saa tihtipeale täita suure vastutusega kaasas käiva ameti nõudmisi: olla ööpäev läbi kättesaadav, teha lühikese etteteatamisega reise jne, kuna peavad vastutama ülalpeetavate eest. Hoolitsuskoormuseta naised on aga sama paindlikud töötajad kui mehed. Kadri Aavik lisab, et ettevõtete toimimise aluseks on igapäevatoimetused (hommikune pudrukeetmine, laste riidesse­panek ja koolisaatmine, kodu koristamine jne) – töötaja elumündi teine pool – ning enamasti eeldatakse, et selle töö teeb ära naine. Seega saaks majanduslikku ebavõrdsust tasandada sellega, kui hoolitsuskoormus jagataks võrdsemalt ning muutuksid soopõhised eeldused, sealhulgas mehi puudutavad. „Peaksime liikuma hoolivama maskuliinsuse ideaali poole ning see peaks alguse saama juba varajases sotsialiseerimisprotsessis kodus, lasteaias, koolis,“ ütleb Aavik.2

Hoolivama ideaali poole võiks liikuda ka mitte ainult soopõhiselt, vaid laiemas plaanis. Eestis saadab vaesuseteemalisi arutelusid tihti ninakirtsutus: vaesed on ise süüdi, ei ole piisavalt töökad, ei oska raha lugeda. Selle jutuga pigistatakse silm kinni ega nähta vaesuse struktuurseid põhjusi. Kas ei võiks olla ühiskonna ideaal selline suhtumine, mis seab sooritussurve ja edukultuse asemel esikohale üksteise eest hoolitsemise, vaimse tervise ning võimaluse olla enda vastu leebe? Ehk võiks selleni viia midagi loometoetusesarnast, mille puhul on põhivajadused kaetud ning inimestel on võimalik oma erialaga tegeleda?

1 Kaupo Koppel, Eesti vaesus on võtnud uue näo. – Praxis.ee, 9. III 2020. Vt http://www.praxis.ee/kajastused/kaupo-koppel-eesti-vaesus-on-votnud-uue-nao/

2 Kadri Aavik vestlusringis „Kuidas kaotada palgalõhe?“. Vestlusringi juhib Barbi Pilvre. –Sirp 2. X 2020.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht