Osale! Pärnu kaudu Rakverest Tallinna

Tambet Kaugema

Rahvusvaheline visuaalteatri festival „Treff” on selleks korraks õnnelikult oma otsa leidnud (lõppemise, mitte suremise tähenduses), kuid kindlasti ei ole sellega selleks suveks kõik veel otsas ega läbi. Kaugel sellest – inimesi, kes naudivad teatri vaatamisel mitmekesisust, intensiivsust ja kontsentreeritust, ootab Eesti eri paigus ees õige mitu sõna- või tantsuteatrile pühendatud festivali, millest kolme suurema –
„Baltoscandali”, „Monomaffia” ja Augusti tantsufestivali – programmil tasub põgusalt peatuda.
Kui hakata kronoloogiliselt minema, jõuab esimesena ja õige pea kätte 2. – 5. juulini Rakvere teatrilavadel ja muudes mängupaikades korraldatav „Baltoscandal”, mis pakub Euroopa ja muu maailma otsingulist teatrit ning uuenduslikke suundi etenduskunstides. Kokku näeb 14 lavastust ning nagu ikka, vähese mitmekesisuse üle võiks kurta vaid kuri inimene. Lavastuste hulgast ilmselt mastaapseim ettevõtmine on portugali lavastajate Ana Borralho ja João Galante „Atlas”. Kolm aastat tagasi Lissabonis esietendunud lavastusest, mida on taasloodud maailma paljudes linnades – Helsingist Ljubljanani ja Rio de Janeirost Milanoni –, võtavad Rakveres osa sada eri vanuses ja eri elualalt läänevirulast, kes oma ühiskondlikke seisukohti deklareerides loovad kodumaakonnast kujuteldava kaardi.
Prantsusmaalt pärit Halory Goergeri ja Antoine Defoorti lavastuses „Tärkav” („Germinal”) on sujuvalt kokku segatud teater, performance ja kujutav kunst – black-box’i tühja ruumi 16 ruutmeetril alustavad neli inimest täiesti algusest maailma loomist, mis nii väga ei erinegi, nagu selgub, teatritegemisest. Neli inimest, täpsemalt naist on laval ka maroko koreograafi Bouchra Ouizgueni lavastuses „Madame Plaza”, kus maroko naislaulikud aïta’d esitavad itke, loitse ja laule kaotusest ja keelatud armastusest.
Mais Brüsseli festivalil esietendunud lavastustest kaks jõuab ka Rakverre. Belgia kirjaniku, kunstniku ja teatritegija Benjamin Verdoncki „KÕIKUITAJADPOLEALATIEKSINUD” („NOTALLWHOWANDERARELOST”) on väheste sõnade, paljude trikkide, värvide, geomeetriliste kujundite jm loodud performance, millega luuakse helilist ja visuaalset poeesiat. Rütmil, helidel ja visuaalsel luulel on oluline osa ka rootsi-belgia lavastajate duo Alma Söderbergi ja Hendrik Willekensi lavastuses „Idioodid” („Idioter”), mis kujutab endast mürarikast elektroonilist kontserti. Rootsi-saksa lavakooslusse White On White kuuluvad kaks valget heteroseksuaalset meest, Iggy Malmborg ja Johannes Schmit, kes kehastuvad gay’deks ning võtavad vaatluse alla võimu ja seksuaalsuse suhte lääne ühiskonnas. Lääne-Virumaa keskraamatukogus viib peamiselt Viljandi kultuuriakadeemia tudengitest trupp ellu norra-belgia koreograafi, tantsija ja kunstniku Mette Edvardseni idee põhjal lavastuse „Aeg on uinunud pärastlõunases päikeses” („Time has fallen asleep in the afternoon sunshine”), kus etendajad on oma valikul õppinud igaüks pähe ühe raamatu ja moodustavad nii raamatukogu elavate raamatute osakonna, kust publik saab neid laenutada.
„Kõnelemata lood” kõlab 13. – 16. augustini Pärnus korraldatava teatrifestivali „Monomaffia” seekordne tunnuslause – seda seepärast, et kümnest monolavastusest õige mitme aluseks on esitajate isiklikud lood. Kõige rohkem puudutavad ilmselt Bill Bowersi, David Harrelli ja Robert Softley lavastus (vastavalt: „See läheb ilma ütlemata”, „Väike kartul ja raske koorida” ning „Kui need spasmid oskaks rääkida”), kus nad isiklike läbielamiste kaudu näitavad, kuidas pöörata oma nõrkused tugevuseks: New Yorgi tuntuim miim Bowers kasvas üles gay’na konservatiivses Montana osariigis, unistades ebamehelikust miimi ametist, Harrell sündis ilma parema käeta ning Softley võitleb raske haigusega.
Ajalooliste kuulsuste või nende lähedaste rääkimata lugusid puudutatakse lavastuses „Veel üks Mozart” (Sylvia Milo jutustab loo Mozarti üliandekast, kuid oma aja tõttu tundmatuks jäänud õest) ja „Igatsedes Grace’i – Grace Kelly elu ja siseelu” (Grace Kiley esituses lugu Monaco vürstinna varjatud sisemaailmast). Lavastus „Kurvad laulud Euroopa südamest” on soome teatrimehe Kristian Smedsi kirjutatud monoloog Dostojevski „Kuritöö ja karistuse” põhjal, mis prostituudiks sunnitud Sonja silmade läbi heidab Euroopale karmi pilgu.
21. – 31. augustini Tallinnas 15. korda korraldatava Augusti tantsufestivali ja ilmselt üldse kogu tantsuaasta olulisemaid sündmusi on nüüdisaja ühe tunnustatuma koreograafi, Belgiast pärit Anne Teresa De Keersmaekeri külaskäik Eestisse. Kaasa toob ta nüüdistantsuteatri klassikasse kuuluva, 1982. aastal loodud lavastuse „Faas. Neli liikumist Steve Reichi muusikale”. Festivali kuulsamatest külalistest väärib kindlasti esiletõstmist prantslane Philippe Quesne oma trupiga, kelle lavastust „Suur pauk” etendati „Baltoscandalil” neli aastat tagasi.