Pilveatlas, mille sisse on hea ära kaduda

OTT KARULIN

„Baltoscandal” häirib ka üksi palju rohkem   Kui üks skulptuur Rakvere Vallimäel häirib paljusid inimesi, siis „Kilomeeter skulptuuri” häirib rohkem. „Baltoscandal” on ikka püüdnud kaasata festivalimelusse ka kohalikke: aastate eest korraldati õhtuseid kontserte, mille külastatavus oli kordades suurem kui festivalietendustel; kuraator Priit Raud on ikka toonud programmi lavastusi, mida on võimalik esitada linnaruumis või kuhu vajatakse vabatahtlikke.

Selleaastane kaasamislavastus oli Ana Borralho ja João Galante „Atlas Rakvere”, kus sada virumaalast neile kõige olulisema öeldud said: „Kui üks õpilane, kes tahab saada näitlejaks, häirib paljusid inimesi, siis kaks õpilast, kes tahavad saada näitlejaks, häirib rohkem. Kui kaks raamatukoguhoidjat … jne” Kahjuks ei suudetud meelitada lavale piisavalt laia läbilõiget ühiskonnast, mistõttu jäi portugallaste lavastuskontseptsioon täiel määral realiseerimata. Ehk on ka eestlased poliitiliselt liiga väheaktiivsed, et tõepoolest kõik südamelt ära rääkida.

Festival linnaruumis

Linnaruumi kaasamisega kultuurietendusse tegeles ka „Kilomeeter skulptuuri”. Hea, et korraldajad ei lasknud end Vallimäe mastaapsusel hirmutada ega täitnud kogu maastikku taiestega – nii sai iga teos prominentselt esitletud. (Tõsi, festivali kolmandaks päevaks oli Tomi ja Vesa Humalisto õhupalliskulptuurist „Peenike punane joon” järel vaid mõni meeter punast nööri ja kummiräbalad.)

„Baltoscandalil” nähtuga haakus ehk enim Gundega Evelona „Pilv”, mille sisse sai end muu maailma eest ära peita viimasega kontakti kaotamata ning mis tuule ja su enda keha mõjul justkui kõnelema hakkas – ideaalis võinuks sarnast emotsiooni tekitada „Atlas Rakvere”.

Näituse suurimaks elamuseks sai aga Flo Kasearu maastikumaal „Tsunami”, mis algselt on mõeldud peitma räpast vaadet kunstniku tagaaias, kuid mis Rakvere Kolmainu kirikus, äärmuslikult teistsuguses kontekstis altarit peaaegu muu maailma eest peites tekitas hetkega esteetilise täiuse tunde. Samasugust emotsiooni on „Baltoscandalilgi” korduvalt tuntud, kuid ikka pigem teatrisaalides kui telgikontsertidel. Eks nad ühiselt häirivadki rohkem.