Aga kui meie kass on äkki … venelane?

Mängleva kergusega vahelduvad laval stseenid eri aegadest ning vahetuvad ka näitlejate esitatavad rollid.

JAAK ALLIK

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

R.A.A.A.Mi „Ema, kas meie kass on ka juut?“, autor-lavastaja Julia Aug, kunstnik Polina Gretško (mõlemad Venemaa), valguskunstnik Priidu Adlas, videokunstnik Laura Romanova, heli- ja muusikaline kujundaja Ardo Ran Varres. Mängivad Elina Reinold, Loviise Kapper, Ott Kartau ja Taavi Teplenkov. Esietendus 17. XII 2021 Narva Vabal Laval.

Sõbrad, meie keskel elavad eestlased, kes toetavad Putinit. Meie keskel elavad venelased, kes toetavad Ukrainat. Lepime kokku, et Ukrainat ei ründa venelased, vaid putinistid! Lepime kokku, et Eestis elavad venelased ei ole kollektiivselt süüdi Putini hulluses.“

Indrek Sauli Facebooki seinalt

R.A.A.A.Mi lavastuse „Ema, kas meie kass on ka juut?“ 25. veebruari etendus Tallinna Vabal Laval tekitas kindlasti teistsuguseid mõtteid ja tundeid kui eelmised etendused Narvas ja Tallinnas. Vahepeal oli maailm muutunud ja seetõttu ka selle lavastuse kontekst.

Tuntud Moskva näitleja ja lavastaja Julia Aug, keda eesti vaataja teab nii osatäitmiste kaudu filmides „Seltsimees laps“ ja „Kupee nr 6“, aga kindlasti ka 2019. aasta märtsis R.A.A.A.Mis välja toodud lavastuse „Minu eesti vanaema“ kaudu, sai tõuke vaatlusaluseks lavastuseks ühest Moskvas talle ootamatult näkku heidetud repliigist. Kiitnud olusid ja inimesi oma noorpõlve kodumaal Eestis, rünnati teda teabega, et Eesti kuulutati 1942. aastal esimeseks juudivabaks territooriumiks Saksa Reichis, mis tähendab, et just siin hävitati poole aastaga kõik juudid. See fakt oli Juliale üllatuseks.

Olles (teise) vanaema poolt Valgevenest pärit juut, otsustas ta Eestis toimunud holokausti asjaolusid uurida ning luua selle materjali põhjal oma järgmine lavastus, kus küsimuse kaudu „kas on kerge olla juut?“ otsitaks vastust probleemile, miks inimloomus on niimoodi korraldatud, et me lubame endale suhtuda põlgusega teistsugustesse inimestesse, kui nad on vähemuses.

Töö käigus inimesi küsitledes põrkas autor-lavastaja asjaolule, et tänapäeva Eesti juudid pelgavad nii holokaustist kui ka Eesti juudiküsimusest avameelselt rääkida. „Teie lähete ju ära, aga meie peame sellega siin edasi elama,“ sai ta vastuseks koos otsekoheste soovitustega neid probleeme mitte puudutada. Paralleelselt Julia Augi uuringutega valmis Vabal Laval (2021) dokumentaallavastus „Keegi KGBst“, mille teemaks kujuneski probleem, et intervjueeritavad ei soovi oma kunagisest leivateenistusest rääkida. Ilmnes arusaamatu paradoks, nagu tekitaks Eestis juudina elamine samasugust kõhedust nagu kunagine töö repressiivorganeis.

R.A.A.A.Mi lavastuses „Ema, kas meie kass on ka juut?“ mängivad Taavi Teplenkov, Loviise Kapper, Elina Reinold ja Ott Kartau.

Siim Vahur

Lavastuse küsimus täpsustus: kas on kerge olla juut ja kas seda peab häbenema? Omaenda noorpõlvemälestuste ning kolme holokaustijuhtumi kaudu otsib lavastaja sellele küsimusele vastust ning paneb ka vaatajad selle üle juurdlema. Saame teada, et 1938. aastal kirjutas Inglismaal ilmuv nädalakiri Juudi Kroonika, et just Eesti oli tolle aja Euroopas juutidele kõige õnnelikum paik. Siin polnud antisemitismi ja kehtis koguni juudi kultuuriautonoomia, mille esindaja oli isegi parlamendi ülemkoja liige.

Möödus kolm aastat ning Eesti neljast ja poolest tuhandest juudist küüditati umbes 500 Siberisse, 3000 põgenes sakslaste eest ise Venemaale ja 1000 tapeti poole aastaga (osalt eestlaste poolt). Tänapäeva Poolas saaks sulgudes oleva täpsustuse eest kaela kriminaalasja. Leedus sattus tuntud teatriteadlane ja rahvusvahelise festivali „Life“ kunstiline juht Rūta Vanagaitė, kes uuris leedulaste osavõttu holokaustist, raamatu „Omad. Rännak vaenlasega“ (2016) avaldamise eest ostrakismi alla, temast pöörasid ära sugulased ja sõbrad, osa teose tiraažist hävitati.

Eestis pole holokausti täideviijaid uuritudki. Nõukogude ajal ei soovitud eristada juute hukatud Nõukogude patriootide üldisest massist. Hiljem on natsikütt Efraim Zuroffi uurimiskäigud meie maale leidnud meedias halvakspanu, kusjuures alati on talle meelde tuletatud, et 1940. ja 1941. aastal töötasid Eestis NKVD organites mitmedki juudid.

Sõjajärgseil aastail suhtuti Eestis ankeedi viiendasse paragrahvi (rahvus) mõnevõrra leebemalt kui Nõukogude Liidu suurlinnades ning juutide arv hakkas meil taas kasvama ja jõudis 1959. aastal 5500-ni. Kolmekümne taasiseseisvusaasta jooksul on see langenud 4600-lt umbes 1800-ni. Peale maailma avanemise on põhjus ilmselt ka see, et meie juute häirib praegune ajaloodiskurus, mille kohaselt hitlerlaste tegevust Eestis enam üheselt hukka ei mõisteta.

Küllap just see põhjustaski möödunud suvel juudi kogukonna valulise reaktsiooni, kui Narva tänavaile ilmusid teatrilavastuse „Mein Kampf!“ plakatid ning oli ka põhjus, miks Julia Augile soovitati seda valusat probleemi mitte puudutada. Ta ei rõhutagi oma teoses eestlaste süüd. Ainult lavastuse visuaalse kooda eel saame teada, et meie ette projitseeritud ohvrite timukaiks olid ka nende koolikaaslased, tänavanaabrid, kunagised kolleegid. Seda on muidugi häbi teadvustada, kuid kõik see on kauge ajalugu ja meiega kindlasti midagi sellist enam ei korduks, kui mitte … 24. veebruaril 2022 poleks Venemaa tunginud kallale Ukrainale.

Äkki selgus, et üksteist tulistavad noormehed, kelle esivanemad võitlesid õlg õla kõrval Suures Isamaasõjas (Zelenskõi vanaisa Simon tegi selle sõja algusest lõpuni läbi ning Simoni isa ja kolm onu hukkusid holokaustis). Nende noormeeste vanavanemad käisid kõrvuti matkaradadel ning töötasid ühises malevarühmas. Kaheksa viimast aastat Donbassis rindejoonel vastakuti seisnud noorukid aga õppisid ühes koolis ning tagusid koos vutti.

Muidugi peab Ukraina õiglast kaitse­sõda ja Venemaa on sissetungija, kuid taas selgus, kui lihtne on käsu korras üksteist tapma panna inimesi, kellel isiklikult ei ole teineteise vastu midagi. Kõige lihtsam on seda teha, kui vaadata inimesest üle ja rääkida hoopis rahvusest. Tapke juute või venelasi või ukraina natsionaliste (nagu meeldib öelda Putinil). Peksa hoholle, surm moskaalidele! Just seepärast omandas Julia Augi lavastus 25. veebruaril uue ja väga terava aktuaalsuse.

Eestile, kes on uhke selle üle, et endise sotsialismileeri vangidena on üles ehitatud võib-olla kõige vabam ja arenenum demokraatia, annab praegune aeg unikaalse võimaluse teha murrang integratsioonipoliitikas ning lunastada ajalooline võlg Vene demokraatide ees, mis tekkis 1991. aastal, kui me võidukalt lõpetasime ühise võitluse „meie ja teie vabaduse eest“ ning jätsime nad üksi „suure demokraadi“ Jeltsini ja tema oligarhide kätte. Selleks tuleb just praegu vältida rahvuse kollektiivsel süül põhinevaid otsuseid ning olla empaatiline venelastest kaasmaalaste suhtes, kes kõik saavad õige varsti aru, kui traagilisse seisu on Putin viinud nende ajaloolise kodumaa, ning tunnevad kergendust, et nende lapsi ei ähvarda järjekordne kahurilihaks mobiliseerimine.

Muidugi vajab selle hetke ärakasutamine riigimehelikku tarkust, nagu seda oli Lennart Meril ja Tiit Vähil. Ma ei loodagi, et meil leidub mõni tipp-poliitik, kes julgeb jaatavalt vastata Yana Toomi küsimusele („kas jagub meie poliitilisel eliidil aru, et saata lõpuks see kuradi hall pass prügikasti?“), mille ta oli paigutanud Facebookis foto alla noormehest, kes seisab Pikal tänaval oma kodumaa saatkonna ees plakatiga „Mne stõdno“, mille külge ta oli okastraadiga köitnud oma Vene passi.

Paraku oleme minemas vastupidist teed. Juba 25. veebruaril andis kultuuriministeerium teada, et Venemaa ja Valgevene sportlased ja kunstimeistrid pole Eestisse teretulnud. Paradoksaalselt puudutas see esimesena just Julia Augi, kes juba oma eelmises lavastuses deklareeris, et kui Eestis peaksid korduma Krimmi-laadsed sündmused, siis ta tuleb meiega koos siia võitlema. Nüüd jäeti ära märtsi algul Narva kavandatud Peterburi teatrite festival, kus Aug pidi näitama Donbassi olukorrast (!) kõnelevat lavastust. Seejärel tühistati kõik Venemaa muusikute Eestisse planeeritud kontserdid.

On loomulik, et me ei sõlmi riiklikku kultuurikoostöölepingut ega osale sõdivas agressorriigis toimuvatel üritustel või kõrvuti temaga riikidevahelistel mõõduvõtmistel (Eurovision), kuid kuidas võib taas tekkida idee karistada üksikisikuid rahvuspõhiselt? Poola ja Läti juba tühistasid Venemaa kodanike viisad, seega keelasid neil sissesõidu. Seda arutavat ka Eesti valitsus. Keda karistame – kas neid tuhandeid noori, kes oma vabaduse hinnaga kogunesid Moskva ja Peterburi tänavaile protestima, või neid 6000 Venemaa meditsiinitöötajat, kes ühispöördumises nõudsid Putinilt sõja lõpetamist?

Äkki mõtleksime selle peale, et kui 1968. või 1979. aastal Nõukogude Liidu poolt Tšehhis ja Afganistanis toime pandud sigaduste järel oleks vaba maailm keeranud (KGB suureks rõõmuks!) ukse lukku kõigile Eesti (NSV) kodanikele, kas meie vabadus oleks kiiremini saabunud või hoopis tulemata jäänud? Muutused Venemaal, mida me siin Eestis kõige enam vajame, saavad seal sündida ainult riigisiseselt. Ja selles, et Venemaa on selline, nagu ta on, võib näha ka Eesti liidrite aastatel 1989–1991 ja hiljemgi tehtud vigu. Oleks traagiline, kui me nüüd rahvuspõhiselt käitudes pööraksime Venemaa demokraatlikele jõududele – just neile, kelle auks Bundestag möödunud nädalal püsti seistes aplodeeris – taas selja ja lööksime nende ees ukse kinni.

25. veebruaril ilmus Postimehe venekeelse võrguväljaande teatel ühe Tallinna spordikaupade poe uksele teada­anne, et Venemaa Föderatsiooni kodanikke ei teenindata. Seega ka Julia Augi ja muidugi seda noormeest, kes oma passi ja plakatiga Vene saatkonna ees seisis. Meenus, et kui natsid käskisid Taani juutidel oma riietele kollase tähe kleepida, siis panid Taani kuningas ja kuninganna selle tähe oma mantlile ja läksid linna peale jalutama. Mul tekkis tahtmine seda spordipoodi külastada.

Tulles nüüd Julia Augi lavastuse kui kunstiteose juurde, pean kordama sõnu, mis panin kirja, kui arvustasin tema eelmist teost: „Mängleva kergusega vahelduvad laval stseenid eri aegadest ning vahetuvad ka näitlejate esitatavad rollid. On selgelt tunda, et kõik nad teevad oma tööd selge arusaamaga lavastuse pealisülesandest, ning julgen arvata, et ka armastusega lavastaja vastu.“*

Jah, on harvanähtav, kui kindla käega moodustab lavastaja erisuguses stilistikas teostatud väikestest stseenidest mõjuva terviku. Selle põhjuseks on tõsiasi, et ta teab iga lause, iga lavahetke ja stseeni tähendust väljendada soovitud mõttetervikus. Kolmenädalase prooviperioodiga ja nelja talle varem tundmatu näitlejaga on sellise taseme saavutamine imekspandav. Kõigist näitlejatest eesotsas suurepärase Elina Reinoldiga, kelle kanda on ka autori (Julia) roll, kiirgab lavalt saali mingit kummalist sisemist sära. Oskan seda seletada vaid täpse arusaamaga missioonist, mille nad seda lavastust mängides on enda kanda võtnud. Kunstnik Polina Gretško loodud lavapilt , nagu ka Ardo Ran Varese muusikaline kujundus pole pealetükkivad ning toetavad selgelt lavastajamõtet.

Jääb üle loota, et Julia Augil ikkagi lastakse edaspidi meie riiki siseneda ja ta saaks oma tööd siin jätkata. Esialgu on silmapiiril Tallinna Vene teatri pakutud Jaan Krossi „Keisri hull“. Ning muidugi seda, et meie kultuuriministeerium ei osutunud oraakliks, teatades riiklike kultuurisidemete kolmeaastasest katkestamisest Venemaaga. Ehk toimuvad muutused seal juba oluliselt varem, kui ka meie oma rolli nendes õigesti tunnetame.

* Jaak Allik, Eestimaa patrioodi kurb lugu. – Sirp 5. IV 2019.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht