Armas teatrirahvas, äkki teil on meid ikka natukenegi vaja.

Maris Peters

„Ma ei saa praegu rääkida, ma pean kohe mobiili välja lülitama... Oota, ma helistan sulle tagasi... No vaheajal... Kust mina tean, mis ajal neil see vaheaeg on...”  Tuleb tuttav ette? Ja pärast selgus, et vaheaega polnudki?

Juba pikemat aega vaatan iga järjekordset lavastuse kavalehte üha kasvava nõutusega. Ühelt poolt lähevad need ju üha ilusamaks, paksul (ja ehk ka hästi säilival) paberil, mitme värvi trükis. Mitte nii, et peaaegu koost pudenev pooleks murtud A4 leheke. Katsetatakse kuju ja kujundusega ja ikkagi… midagi nagu jääb puudu… sest hinna osas mööndusi ju ei tehta…

Praeguseks oleme vist üsnagi harjunud sellega, et teatris algab lavastus tavaliselt ühes või teises vormis sissejuhatava osaga à la  lülitage välja oma mobiiltelefonid! Tore on! Üldse ei ole vastu! Kahjuks pole see viisakas suhe siiski mõlemapoolne, sest kui teater mulle omalt poolt visiitkaardina kavalehe ulatab, siis sellele ju üldjuhul ei ole märgitud, mitu tundi etendus kestab, kas sellel on vaheaegasid, mitu neid on ja kaua  kestavad. Ehk siis, et kui juba tulid, siis kannata ära, istu vaikselt ja ära päri liiga palju. Noh, hea küll, mõnel teatril on tõesti kodulehel ka see reake kirjas, kaua etendus kestab. Kui see aga teada on, siis miks seda ka kavalehele trükkida ei võiks? Ei tahaks nagu hästi uskuda, et kavalehed tulevad trükikojast nii hulk aega enne esietendust, et lavastuse pikkust ega vaheaegade arvugi pole teada. Või on see ettevaatus, et äkki vaheajad ei sobigi sinna, kuhu need alguses planeeriti, ja lõpuks tuleb kolme asemel kaks? Olen teatris käinud ka  mujal kui Eestis ja mingi müstilise nõksuga suudavad nemad kavalehtedesse selle pisikese tüki väga olulist infot sisse panna. Ja sellest ka kinni pidada.

Hea küll, lõpuks jõuab see kaua oodatud vaheaeg kätte. Võtaks ja loeks, mida uut ja intrigeerivat on kavalehe koostajad sinna kirjutanud, kellelt on tellitud seekordne pikim ja sisukaim kirjatükk… Aga võta näpust! Pärast kõikide paksude lehekülgede kahekordset kontrollimist, et ega need ikka natuke õhemad ja kogemata kokku kleepunud leheküljed pole, selgub, et lugeda polegi midagi. Vaatad tegelaste nimekirja, mis on kindlasti kaunilt ja erikujuliselt vormistatud, veel kord läbi, uurid  sponsorreklaame ja siis ongi kavaleht kaanest kaaneni läbi töötatud. Mõnes kohas laias maailmas tehakse ka selliseid lihtsalt osatäitjate loendeid, mis on täiesti reklaamivabad ja mida jagatakse tasuta. Neile, kes kavalehte osta ja lugeda ei taha ega viitsi – saavad teada, kes on kes, ja aitab. Ei peaks ju olema eriti suur vaev selline info ka lavastuse koduleheküljele üles panna ja lisada näiteks nupuke, et siit saab prindiversiooni. Noh, et siis laseks selle nimekirja ise välja, teatril ei oleks kulusid kah ja… Ah et kavalehtede hind tõuseks siis veelgi, sest neid ostetaks veel vähem? Küllap ostetaks, kui sinna sellist sisu panna, millel jääv väärtus on. Ma ei tea, kuidas kõigi kavalehtedega, aga arvaksin, et omaaegsed „Antoniuse ja Kleopatra” ning „Mõõt mõõdu vastu” kavalehed sisaldavad midagi, mis on ka tänasel päeval veel kuidagi oluline. Ja sellise kavalehe eest julgeb ka hulk aastaid hiljem antikvariaadihinda maksta. Aga miks ma pean sponsoreerima sponsorreklaamide väljastamist mulle kui vaatajale? Me kõik saame ju aru, et ega neid logosid ja firmamärke ei saa panna näitlejate kostüümidele nagu sportlaste dressidele, aga ikkagi…

Armas teatrirahvas, äkki teil on meid, vaatajaid, ikka natukenegi vaja. Meie tuleme teid ikka vaatama – ka siis, kui etendus on neli või viis tundi pikk. Ega me sellepärast kella vaatama hakka, et kaua see kõik veel kestab. Te oskate ju küll niimoodi teha!!!