Armastus lootusetult traagilises maailmas

„Einsteini ja Margarita“ armastusloo taustal aimub sõda ja kogu tsivilisatsiooni hävitada ähvardav tuumaoht.

ENN SIIMER

Temufi „Einstein ja Margarita“, autor Aleksandr Gelman, tõlkija Jaak Allik, lavastaja Peeter Tammearu, kunstnik Jaanus Laagriküll, muusikaline kujundaja Martin Aulis, valguskujundaja Karolin Tamm. Mängivad Triinu Meriste ja Peeter Tammearu. Esietendus 8. VII Olustvere mõisas.

Viljandis olid suvelavastuse „Einstein ja Margarita“ suured plakatid üleval juba õige varakult. Minu pilk libises neist põgusalt üle, kuni silma jäi, et tegemist on Aleksandr Gelmani näidendiga. Oot-oot, kas Gelman on siis viimase paari­kümne aasta jooksul kirjutanud midagi ka peale luuletuste? Uus näidend tekitas huvi, sest olen Gelmani ja tema loomingut hinnanud kõrgelt juba ammustest aegadest, seda tema ärksa ühiskondliku positsiooni tõttu.

Autor, kes tõi pöörde tollasesse nõukogude näitekirjandusse. Nooremad inimesed ei pruugi teada, millise poliitilise tormi tekitas veneaegses stagnatsiooniühiskonnas tema näidend „Ühe koosoleku protokoll“ (lavastas Voldemar Panso Draamateatris 1976), veelgi enam aga sama materjali põhjal tehtud film „Preemia“ (1974), kus peaosas oli unustamatu Jevgeni Leonov. Noortele, kellel vähegi viitsimist, soovitan järele vaadata, kuidas ta, mängides väliselt pehmeloomulist, äpulikku paksukest ja eluvõõrast brigadiri, osutus inimeseks, kelle põhimõtted lasid põhja kogu sotsialistliku majandussüsteemi, olles otsekui prelüüdiks meie IME-le.

See näidend ja film panid (vähemalt toonast noort põlvkonda) uskuma ja lootma, et need ühiskondlikud ideed ja inimlikud väärtused, millest 1968. aastal Prahas tankidega julmalt üle sõideti, elavad siiski. Needsamad ühiskondlikud väärtused vaimustasid noori nii 1980. aastate lõpul Poola Solidaarsuse liikumises kui ka 2013. aastal Kiievi Euromaidanil ja 2020. aastal Valgevene protestides.

Einstein ja Ukraina sõda. Võidakse küsida, kuidas on see kõik seotud Gelmani uue näidendiga, mis käsitleb Albert Einsteini armulugu 1945. aasta sündmuste taustal. Aga täpselt samuti, nagu olid teravate ühiskondlike probleemidega seotud Gelmani 1980. aastate kammerlikud näidendid („Pink“, „Silmast silma kõigiga“ jt). Gelman kohe oskab näha intiimsetes suhetes peegelduvaid ühiskonna vastuolusid.

Ka näidendil „Einstein ja Margarita“ (2019) on otsene ühiskondlik taust, mis seotud sõja ja kogu tsivilisatsiooni hävitada ähvardava tuumaohuga. Siin Einstein mõtleb, kuidas ära hoida tuumakatastroof, ja leiab, et ainuke võimalus on luua Teise maailmasõja võitnud riikide vahel „hirmu tasakaal“, milleks tuleb teha nii, et ka Nõukogude Liidul oleks aatomipomm. Nagu ta ütleb, võiks see pakkuda lahenduse järgmiseks 50–80 aastaks. Edasi? Edasi tuleb juba meie aeg, XXI sajand, kui territooriumilt küll suur, kuid majanduslikult vaevu Itaaliaga võrreldav riik šantažeerib tuumarelvaga kogu ülejäänud maailma. Kes oleks võinud arvata, et 60 aastat pärast Teist maailmasõda tuleb nii palju­lubava perestroika üle elanud Venemaal võimule valitseja, kes tasahilju allutab teadlikult kogu riigi arengu jõustruktuuridele.

Tasakaalustamata hirm. Ent näidendi varjatum väärtus, mis avab endas ka Ukraina sõja valla päästnud põhjuse, seisneb teistsuguses hirmus, mida Einstein küll aimab, aga ei teadvusta – see on inimese halvanud armastus. Einsteini ja Margarita armastuse hävitab teine hirm, mis on tunginud inimeste vahele ning mida iseendas, ehkki tahtmatult, kannab Margarita ja millele oma naiivses lootuses tahab osutada teene ka Einstein. Ehk siis, tsiteerides näidendi tõlkijat ja „maaletoojat“ Jaak Allikut tema Maalehele antud intervjuus: „Armastus on ratsionaalset mõtlemist halvav tunne.“¹

See hirm peitub Nõukogude salaluure üle maailma valgunud ja kõikjal pinda leidnud süsteemis. Einsteini vaevavad süümepiinad seoses sadu tuhandeid süütuid jaapanlasi hävitanud aatomipommi loomisele kaasaaitamisega, kusjuures ta ei mõista, et Nõukogude salaluure ja sellega kaasnev hirmusüsteem võtavad temalt armastuse. Kuid mis maailma saatusele veelgi katastroofilisem – see süsteem osutus Venemaal palju elujõulisemaks kui ükskõik milline majanduslik või poliitiline süsteem ning mürgitab ja valitseb nüüd kogu riiki.

Ukraina sõda ja vene intelligentsi süümepiinad. Võib ka küsida, miks üldse – ja veel nüüd – räägib Gelman just Einsteinist (ja Margaritast)? Miks kirjutas 86aastane autor pärast pikka vaikimist sellise näidendi? Miks tahtis ta avada Einsteini traagilise maailmatunnetuse Ukraina sõja foonil? Näidend on dateeritud küll 2019. aastaga, kuid kirjutama hakkas Gelman seda juba varem, tõenäoliselt pärast Krimmi ja Donbassi sündmusi.

Selles mõttes võib öelda, et Gelman nägi ette katastroofi, mis sai alguse 24. veebruaril 2022. Einsteini süütunne 1945. aastal juhtunu pärast (ja ka mure kogu maailma saatuse üle) viib tahtmatultki mõtte sellele, millele viitas Gelmani poeg Marat Gelman ühes usutluses, et näidendis väljendub Einsteini kaudu isa autoportree. Teisisõnu, tänapäeva vene demokraatliku intelligentsi patukahetsus, et nad ei suutnud ette näha, milleni viib salaluure kui süsteemi valitsemine.

Võib-olla ma poleks seda tausta Gelmani näidendis osanud nii selgelt tähele panna, kui mul poleks praegu tõlkimisel vene autori Tamara Petkevitši väga isiklik romaan, milles räägitakse, kuidas 22aastasele piltilusale ja idealistliku ellusuhtumisega neiule avaneb sõjaaegsetel KGB ülekuulamistel ja vangilaagrites kogu tollase ühiskondliku süsteemi õud ja variserlikkus. Veelgi hirmsam on aga kogeda, kuivõrd tihedalt oli salakuulajate ja pealekaebajate võrk tunginud ka kõige intiimsemate sõpruskondade ja sugulaste eraellu.

Temufi. Aga nüüd ka lavastusest. On väga sümpaatne, et Tammearu ja Allik on oma lavastuse teinud Temufi administreerimisel. On ju teada, et väikestel projektiteatritel on praegu rasked ajad. Teatrikooslus Temufi on viimastel aastatel ikka huvi äratanud. Igal aastal uues kohas: ülemöödunud aastal Pärnu külje all Linnamäe puhkekeskuses „Toomas Nipernaadi“, möödunud aastal „Maakas“ Olustvere pargis, nüüd siis kaheinimesetükk „Einstein ja Margarita“ (originaalpealkiri „Almar“, lühend tegelaste eesnimedest) Olustvere mõisas.

Koht selliseks lavastuseks on igati paslik, väike distants publikuga annab võimaluse jälgida kahe väga hea näitleja nüansi- ja varjundirikast mängu, mis toob esile tegelaste suhete keerukuse ja vastuolulisuse. Ja varjundeid, mida Meriste ja Tammearu mäng esile toob, on piisavalt, et neist vaimustuda. Nagu juba märgitud, ei ole see lihtsalt põgus love story, maailmakuulsa füüsiku ja tema armukese armastuslugu.

Näitlejate mäng. Tammearu Einstein vaimustab oma muutumisega esimese vaatuse üksijäetud vanamehest kirglikuks ja ideedest pakatavaks meheks, kes püüab leida pääseteed huku ähvarduses maailmale. Kui algul on Einstein rusutud ja jõuetu oma unenägude ja süütunde paines, siis teises vaatuses, pärast kohtumist Margaritaga, on ta justkui uuesti ellu ärganud, kuid on sunnitud finaalis tunnistama armastuse fiaskot.

Näitlejate mängust enam huvitatutele tahan viidata noore kriitiku Maarja Moori väga asjatundlikule arvustusele Sakalas.² Nii mõnedki on pidanud Tammearu Einsteini sarnaseks. Mina seda ei arva ja seepärast vaimustasidki mind tema mängus (eriti teises vaatuses) hästi tabatud Einsteinile iseloomulik veidi kühmus kehahoiak, ilmed ja žestid, rääkimata meisterlikult tehtud grimmist ja soengust. Natuke kahju, et kavalehe piltidel pole need ilmed jäädvustunud.

Meriste Margarita on Einsteiniga võrreldes märksa maalähedasem, ratsionaalsem ja, nagu hiljem veendume, ka ettenägelikum, ent see ei takista – ja seda eriti ilmekalt teises vaatuses – olla Einsteini vastu siiras ja vahetu. Suhte traagilisuse pitser varjutab nii seda armastust kui ka ümbritsevat maailma.

1 Margus Mikomägi, Publiku ette jõuab vene dramaturgi näidend Albert Einsteini viimasest armastusest. – Maaleht 28. V 2022.

2 Maarja Moor, Hallides toonides inimlikkuse võrrand. – Sakala 19. VII 2022.