Armastusavaldus haua taha

Mihkel Mutt

Kuidas näitas Krjukov ajastule tema enda kuju, hoidis peeglit inimloomuse ees?

Pille-Riin Purje, Krjukov. Rolliportreed ja mälestuskillud. Eesti Teatriliit, Tallinn 2004. 631 lk.

Pille-Riin Purjel on oma suur tees, mille järgi ta raamatu üles ehitanud: ei olnud kahte Krjukovit, üks enne ja teine pärast (haltuuritsemist ja viinaga lõpparve tegemist), vastavalt siis levi ja süva. Ja sellepärast ta käsitleb tema rolle läbisegi, mitte ajatelge mööda. Ent ons see põhjendatud? Esiteks võib kindlasti väita, et Krjukov kuulus nende väheste hulka, kes viina päevapealt maha jättes jäävad enam-vähem samasuguseks kui enne (?jäävad inimesteks?, nagu öeldakse). Nii et kui vaadata tema loometeele marsi teatrikriitiku silme läbi, siis vaevalt oskaks too Krjukovi osadest välja lugeda, et ta ühel hetkel enam ei napsitanud. Et mõnel perioodil tehakse rohkem haltuurat kui teisel, pole järjekindel alus loomekäigu liigenduseks, ja see, mis oli kellegi tegelik panus teatrilukku, selgub tihti takkajärele.

Mis puudutab üldse kunstniku muutumisi, siis on vahe teoste loojatel kitsamalt ning interpretatsioonikunstnikel. Näitlemine kuulub viimaste hulka. Kui näiteks kirjanikul või heliloojal tuleb loometeel ette murranguid, mil pöördutakse kardinaalselt teistsuguste põhiprintsiipide poole, siis kuidas oleks sama võimalik pillimängus või näitlemises? Kuidas sa hakkad ühel hetkel trompetit sada kaheksakümmend kraadi teistmoodi mängima? Näitleja puhul oleks võimalik rääkida suurtest muutustest juhul, kui eksisteeriksid erinevad näitlemiskoolkonnad. Aga kuna meil on enamik ?tulnud? Pansost ja tema õpetajatest (kõige lähemal alternatiivsele mängulaadile olid Hermaküla trupid), siis kujutab eesti näitleja karjäär endast ikka tasapisi küpsemist ? hetkeni, mil teatri?argooni järgi ?nägu on ette joodud, aga mälu hakkab nõrgenema?.

Rangelt võttes saab karjääri jagunemisest mitmeks etapiks kõnelda nende puhul, kes on vahetanud ?anrit, nagu näiteks Velda Otsus ja Ago-Endrik Kerge, või ka Ants Eskola, kes ju operetiga alustas. Aga Krjukovi puhul midagi sihukest pole. Nii et Pille-Riin Purje väide, et oli üks Krjukov, mitte kaks, tundub sissemurdmisena lahtisest uksest.

 

Väikse tüdruku ja suure kunstniku mütologiseeritud suhtekirjeldus?

Kaartide segilöömine ei anna sünteesi kõrgemal tasandil, vaid hägustab pilti. Sest kuigi teater pole ajaleht ja Krjukov ise oli üsna apoliitiline inimene, oleks siiski olnud põnevam jälgida tema kahtekümmet aastat teatris, kui mõttes oleks saanud kõrval kerida ajaloosündmuste jada. Me vähemasti võiksime kujutleda, mis toimus ühe või teise esietenduse ajal eesti ühiskonnas, kultuuris või teatris laiemalt. Nii oleks mingigi telg. Praegu eksisteerib telg eeskätt autori intuitsioonis.

Paradoksaalselt on see raamat ühelt poolt väga faktirohke ja detailne, teiselt väga intiimne ja tundeline. Tunnistan, et esimesed leheküljed lõid pahviks ja tekkis mõte, et mina küll ei suuda edasi lugeda. See oli ikka tõeline armuavaldus haua taha, väikse tüdruku ja suure kunstniku mütologiseeritud suhtekirjeldus. Kahtlemata on see suhe ajendiks, miks raamat üldse sündinud, teisalt on see vajutanud raamatule oma pitseri. Õnneks muutub narratiiv peagi asjalikumaks, ehkki ?tagasilangusi? esineb siin-seal edaspidigi.

423. leheküljel iseloomustab autor ennast kui kriitikut, kel on nõrk sotsiaalne närv ja kes on kehv üldistaja, sukeldudes rohkem detailidesse, ja kui viimastest tekib terviktähendusi, siis pigem intuitiivselt. Ja et sellepärast ?ongi näitleja rolliportree mu lemmik?anr?.

Sotsiaalne närv on tõesti nõrgavõitu, ega Purje muidu tunneks muret (lk 365), et V. Kingissepa 80. sünnipäeval ei näidatudki filmi ?Saja aasta pärast mais? ekraanidel. Kindlasti on paljudes negatiivsetes tegelastes varjul tormiline siseelu, mille kujutamine pakuks näitlejale suuri võimalusi, aga ilmas on paraku veel muidki põhimõtteid peale puhtesteetiliste.

Rolliportree on kahtlemata vajalik ?anr ja on halb, et praegusel kiir- ja lühiarvustuste ajastul seda peaaegu ei harrastata. (Ja kui ka harrastataks, siis kes avaldaks peale TMK, ?Teatrielu? ja vahest ka Sirbi?) Ent teiselt poolt oleks hirmus tüütu, kui see ?anr domineerima hakkaks. Nii nagu kõnealuses raamatus, mille kolm põhilist lõime ongi rollikirjeldused, mitmesugused meenutused ja väljavõtted omaaegsetest retsensioonidest.

Etenduste üleskirjutustel on dokumenteeriv väärtus ka pärast audiovisuaalsete salvestusvahendite leiutamist. Samas muutub inimeste keelekasutus koos ajaga. Kriitik, kes midagi üles tähendab, kasutab oma ajastu keelt ja koos sellega ka tunnetuskategooriaid. See kehtib eriti näitleja n-ö realistliku rolli kirjelduse kohta. Mingeid lavastusnippe saab sõnaliselt suhteliselt kergesti vahendada. Aga mida osatäitja läbi elab ? jumaluke, kas kriitiku nõder sulg suudab seda adekvaatselt kirjeldada? Ma ei ütle, et Purje oleks halb kirjeldaja. Aga kahtlen, kas Krjukovi fännklubisse mittekuuluja neid kirjeldusi kaua lugeda jaksab.

Autor on Krjukovi tööde juurde toonud väljavõtteid omaaegsetest retsensioonidest. Paraku on need kergesti aeguv kaup, mida, kui mõne suurvaimu kirjutatu välja arvata, on hiljem tüütu lugeda.

 

Kriuks, Jura, Jüri, Jürka!

Kolmest lõimest parim on meenutused. Raamatuga tegeledes hakkasin peagi otsima ridu, kus keegi kolmas Krjukovi kohta midagi elusat ütleb. Kõigepealt on väga huvitav, kuidas osa küsitletuist nimetab Krjukovit Kriuksiks, osa Juraks, osa Jüriks. Hermaküla ütleb koguni Jürka, kuigi see tundub lausa ilmvõimata. Mis Jürka tema oli!!! Kui väga üldistada, siis paistab, et Kriuks on pärit lavaka-aegadest ja elumere-perioodist, ?sügavamana? muutus ta üha rohkem kellele Jüriks, kellele Juraks. (Viimase puhul tuleb lisaks asjaosalise vene juurtele arvestada teatavat äraspidisnobismi, millest johtuvalt mõnedes ringkondades oli ja on praegugi sporaadiliselt levinud komme kasutada eesti nimede venepäraseid kujusid.)

Inimlikus plaanis on ligimese eraelu meile ikka huvitav. Ses mõttes on raamatus tänuväärseid lehekülgi Krjukovi lapsepõlvest ja konsiajast. Loeme, kuidas ta telekat vaatas, öösel mune praadis, kogus jokkereid, armastas d?ässi, oli väga ebapraktiline, kuidas tal looduses kiiresti igav hakkas, kuidas armus jne. Et ta ei saanud mõne rolli mängimise järel hommikuni und. Alati on õpetlik lugeda hea kunstniku enda sõnu sellest, kuidas ta loob.

Tavaettekujutuse järgi koosneb näitleja elu sellest, mis on laval või linal, lisaks mingitest naljakatest või pikantsetest seikadest. Niisugune pärl on näiteks A.-E. Kerge jutustatud episood ideoloogiasekretäride nõupidamiselt, kus kanti ette olematu luuletaja Demidovi luuletus. On fantastilisi tähelepanekuid, nagu Ita Everilt meesnäitlejate lõhnade suhtes (lk.469-70).

Kuigi ka meenutuste puhul võiks natuke norida. On küsitletud kolleege näitlejaid ja lavastajaid ning pereliikmeid. Muidugi tulevad just nemad arvamuse avaldajatena esimeses järjekorras. Aga kas pole see ring ikkagi natuke kitsas? Sest mis see näitleja ja lavastaja vahekordki muud on kui üks paraabielu ? ses mõttes, kui sügavaid kihte see mõlema osapoole psühholoogias riivab? Praegu on teiste kunstialade esindajaid ainult pool (üks kahendik kirjanik Mati Undist). Iseäranis varasemast eluperioodist on temast kindlasti värvikaid muljeid ka omaaegsel Ku-Ku seltskonnal. Näiteks tuleb allakirjutanul liigutus peale, kui mõtlen, kuidas Jura kunagi ammu Ku-Kus (me ei olnud siis veel tuttavad) pressis läbi hammaste põlglikult ?Krrrr-iiitik!?. Ja kuidas sattusime kord kaaslannaga ühte lauda ajal, mil ta äsja oli leidnud ühe oma elu suurtest armastustest. Ta rääkis sellest niisuguse õhinaga ja avameelselt, et seda kõike kuulda pani meid natuke ebalema, aga mis seal salata, tegi vist kadedaks ka.

 

Krjukovile hakkas pühaduseoreool ümber tulema

Et ta pärast leebeks muutus, selles on kõik üksmeelel. Oli see äkki ealine iseärasus? Ei usu. Mulle tundub, et Krjukovile hakkas pühaduseoreool ümber tulema. Mitte et ta oleks ise pühaks hakanud, aga see tuli kusagil kõrvalt ? ja oli seetõttu ehtne. Kui ta jalutas mõnikord hommikuti akadeemia raamatukogu juures vastu, et suunduda koduteatrisse, siis ta naeratas alati kuidagi väga iseäralikult. Purje kahetseb, et ta ei jõudnud mängida Hamletit ega Indrekut. Minu arvates kaotasime ka suurepärase Kristuse osatäitja.

Jura saatus paneb mõtlema. Ma ei pea silmas haigust, mis oli õnnetu loos saatuse loteriil. Aga ma ei väsi kordamast Viivi Luike, et kunstnik peab laskma endale juhtuda. Ja mis seal salata, joodikul juhtub vahel rohkem kui kainel, sest ta satub pöörastesse olukordadesse. Kunstnik loob iseendaga, iseenda pealt. Nii ta peabki iseennast kulutama. See ei ole garantii, et sünniks hea looming, aga see on üks eeldusi. Võib-olla on joodikueaga samamoodi, nagu vanasti oli noortel jõukatel meestel aastase ümbermaailmareisiga? See oli enesestmõistetav asi, mis tuli läbi teha, sest see kuulus hariduse ja täiskasvanuks saamise juurde. Arvan, et ka enamikule kunstnikele tuleb kasuks, kui neil on sihuke aeg, mil nad reisivad või ulaelu elavad, sest niiviisi õpitakse tundma maailma viise. Sellest pagasist võib aastakümneid ammutada. Ja pole erilist põhjust tagantjärele selle pihta tuld ja tõrva sülitada. Ehk liialdatud, ent väga läbinägelikud on Panso sõnad, et polnud igavamat inimest kui Endel Pärn pärast joomise mahajätmist.

 

Raamat upub lootusetult detailidesse

Krjukovit ja Kibuspuud on alati paari pandud, nii nagu jäädakse panema Nõmmikut ja Abelit. Siinkohal ühinen raamatu autoriga. Kibuspuu oli erakordselt mõistev ja avatud inimene, laia suundumusega. Kuigi mõlemad olid ürgandekad, näitlejad jumala armust, oli Krjukov ainuüksi teatri päralt. Kipsi puhul jäi vahel tunne, et ta ajab alateadlikult ka mingit muud asja ja teater on selle vahend. Või võtaks selle kokku nii: kui Kibuspuu oleks hiljemalt 40. eluaastaks kindlasti hakanud lavastajana kätt proovima, siis Krjukov poleks selle järele vajadust tundnud, nagu pole tundnud paljud suured näitlejad.

Raamatule on eelnenud tohutu töö. Kes veel eesti kriitikutest võiks endale etteheiteid teha, et ta sai mõnda etendust ainult neli korda vaadata (?Maskeraadi? kohta lk 514)? Kes veel peaks mõne näitleja kohta aastaid päevikut? Aga kokkuvõttes upub raamat detailidesse lootusetult ära.

Keegi ei kahtle, et Krjukov oli väga hea näitleja (milleks keskpärasest raamatut kirjutada?), aga kui võtta kokku kõik need hinnangud, mis ta kohta 611 leheküljel öeldakse, siis jääb tunne, et tegemist oli üliinimesega. Kisub üheülbaliseks. Miks ma pean lugema saja esimest korda, et ta oli hea partner ja töötas ansamblis? Või et ta oli aristokraatlik ja teatrile pühendunud? Kui kirjutada ainult positiivselt, on kõik tasalülitatud. Seda enam et, kordan, see narratiiv on väga immanentne. Ma ei arva, et käsitlus peaks olema padusotsiaalne või haarduma mingitesse üldisematesse kultuurilistesse struktuuridesse, aga mingeid vihjeid oleks võinud ju olla. Sest kui võtta vana Williami sõnadega, siis: kuidas näitas Krjukov ajastule tema enda kuju, hoidis peeglit inimloomuse ees? Ma võin seda siit-sealt aimata juhuslikult sisse sopsatanud kildudest, nagu ?tere tulemast teeneliste halli perre?, aga üldiselt jääb see tumedaks maaks. Praegu võib jääda mulje, et nad elasidki seal teatris nagu klaasi all. Ja kriitik koos nendega.

Leheküljel 575 ütleb autor, et on lootusetult subjektiivne, kuna Krjukovi varasemad rollid olid tema jaoks väga sündmuslikud ja ta enda vaimustusvõime jäägitu. Ja kui raamatus midagi kästaks korrigeerida, siis ta vastaks nagu Giordano Bruno paavstile: ?Ma ei võta mitte midagi tagasi. Ma ei kirjuta mitte midagi ümber.? Ma ei tea, kas toimetaja Reet Neimar seda nõudis. Kui nõudis, aga tulutult, on asi muidugi lootusetu. Kui ei nõudnud, siis on tulemus tema kaasvastutada. Aga ega me ei hakka rikkalikult illustreeritud ja paksu raamatu kokku pannud Pille-Riin Purjet tuleriidale saatma!