Armastuskiri nukuteatrile

Helle Laasi jutt nukuteatri köögipoolest laiendab silmaringi: nukk ei ole talle tuim rekvisiit, nukk on partner.

MARIS JOHANNES

Näitleja Helle Laasi 80. sünnipäevaks on tema lavapartner Kaja Kann kinni püüdnud mälestuste pilve: Helle räägib oma elust ja Kaja kuulab, küsib, kirjutab üles. Kas nii see käis? Kohati on tekst kujunditihe, pole mingit märki suulisest kõnepruugist. Kas need lõigud on Helle Laasi enda kirjutatud mõttepette õnnehetked? Tihe tekst vaheldub dialoogilise sõnasuminaga, kus mõttest olulisem on suhtlemisakt.

Läbiv motiiv on üksiku vana naise igapäevatoimetused. On päevi, kui ei tahagi kellegagi suhelda, ei taha bussis teiste kõrval istuda. Samas kisub ikka ja jälle teatri poole, sest seal on sinu inimesed, kuigi teatris sul sõpru ei ole. Parimates lõikudes meenutab see lugu Mats Traadi „Kohviubade“ Salme kulgemisi, ainult Helle Laas peab oma sisemonoloogi linnaolustikus. Sööb teatripuhvetis suppi, ise kummargil ja küürus kui tigu oma koja varjus, et keegi ei näeks, teisal põrnitseb kübarapoe vitriini, et ei peaks tuttavat ära tundma. Siis aga sekkub bussisõnelusse, sest hing ei kannata lollust välja. See argimaailm on ausalt kirja pandud. Loed ja aimad, kuidas üks inimene käreduse varju oma õrna kõhualuse peidab.

Kui Mats Traadi Salme on meeles veidra ja armsa vanainimesena, kelle kinnisidee oli osta külapoest kohviube, siis Helle Laasi maailma keskpunktis on nukuteater. Nukuteatri vanaemana tuleb tal üle elada, et tema koduteatrist saab Noorsooteater. Seda fakti mainib näitleja vaid korra ja sordiini all. Kui ollakse kogu elu nukuteatrit teinud ja ühel päeval jääb sellest järele nukumuuseum, läheb meel kibedaks. Nukku ei tohi kaotada, ütleb Helle. Aga küsimus on ju ainult sõnastuses, vastab noor juht. Kaob sõna, kaob ka nukk. Nimi on seotud paiga vaimuga. Uljas alustaja ei pruugi seda tajuda. Aga noored on andekad ja Laasile meeldib nendega laval koos olla, olgu või sõnatult kiiktoolis kui ennemuistne eideke kasetohust karbikesega ahju taga.

Helle Laasi maailma keskpunktis on nukuteater.

Tiina Kõrtsini / Õhtuleht / Scanpix

Järgmisel hetkel on näitleja irooniline ja terav: „Tõttan mõtlevate intellektuaalide koosolekule. Keerasin lokid pähe, et keegi ei paneks tähele mu kokku­kuivanud aju. Kuulan, aga ei kuule. Ju on asi kõrvades“. Moodsad inimesed oma visiooni ja missiooniga, hoidke piip ja prillid! Helle Laas ütleb, et temal visiooni pole, tal on ainult missioon – ta teab, kuidas lastele teatrit teha.

Ta on uhkusega nukukas. Paneb lausa raamatu pealkirjaks „Nukukas Helle Laas“. On see nukunäitleja sünonüüm? Üks mees siinsamas teatris jällegi rõhutab, et tema pole mingi nukukas, tema on näitleja. „Nukukas“ oleks seega justkui midagi alaväärset. On see vanade olijate salasekt? Või tähendab see hoopis nukulavastust? Või kõlbab see slängisõna korraga nii teatrit, lavastust kui ka tema tegijat tähistama? See jääb siseringi teada.

Nukud on mu orjastanud. Olen nukuori, kirjutab Helle Laas. Nautisin kirjeldusi, kuidas asjad ta käes elama hakkavad: kuidas ta teatripuhvetis nagu muuseas mänguhiirele elu sisse puhub või oma karvase skunksiga loomaia töötajaid ehmatab, nii et nood hakkavad mänguasja elusolendiks pidama.

Samuti saab teada, mis toimub nukuteatri sirmi taga. Pole kunagi mõelnud sellele, et nukku võib olla raske hoida või on konstruktsioonis viga ja ta ei allu näitlejale. Olen näinud nukus ikka ainult kunstniku fantaasiapurtsatust, kes või mis saab näitlejalt hääle. Tõsi, siis kui näitleja ja nukk mõlemad mu silma all ennast elavaks mängivad, on hoopis teine tera, näed suhteid ja sulandumisi.

Helle Laasi jutt nukuteatri köögipoolest avardab silmaringi: nukk ei ole talle tuim rekvisiit, nukk on partner. Mis saab nukust siis, kui mäng on lõppenud? Kuidas teda hoida, kellele ta kuulub? Hea, et nüüd on olemas nukumuuseum. Seda kõike lugedes hakkan tajuma, et Helle Laasi raamat on ülistuslaul nukule, justkui kiri poistele ja tüdrukutele, et ärgu nad lammutagu nukuteatrit veel.

Päris raju on näitleja suhe lastest publikuga. Ei kujuta ette, kas praegusel hellal ajal võib lapsi verbaalselt nii jõuliselt teatrisaalis korrale kutsuda, nagu seda kirjeldab Helle Laas. Eks mällu ole jäänud ka kõige ekstreemsemad juhtumid, mis jutu sisse voolavad. Olla üksi laval koos oma nukumaaga, vastas laste hulk kui üks metsik džungliloom – see olukord nõuab lõvitaltsutaja närvi.

Kaja Kannul on nii kirjutamis- kui ka esinemiskogemus, aga alati on ta ise olnud oma lugude keskmes. Paaril korral on sisetunne teda alt vedanud ja ta on pannud liiga palju ennast Helle Laasi raamatusse. Tema üleelamine seoses Karusooga on kultuurilooliselt lõbus seik, aga teemaväline. Teisel puhul on küsitav pikk tsitaat Kaja oma tekstist. Ikka võib ja tulebki lavastust dokumenteerida, aga selle asemel oleks tahtnud lugeda Helle Laasi rolli kirjeldust koos tema tekstinäitega. Küsitav on ka isikuregister iga peatüki lõpus. Kellele selgitada, kes on Panso või Karusoo? Iseasi, kui tegu on avalikkusele vähe tuntud inimestega.

Raamatus on ilusaid kultuuriloolisi detaile nagu Helle Laasi teatritee algus, seiklused Ugalas, lastejuttude kirjutamise algus Heljo Männi õhutusel. Emotsionaalselt laetud on mälestused Venemaa ringreisidelt. Nukuteatri Käpik lugu on armas, aga langeb raamatu stiilist välja. Helle Laas on siin jäetud kõrvaltvaatajaks. Olupildid ENSV töölisnoorte spordielust jäävad kesiseks ega toeta tervikut. Kuna kronoloogilisest teljest oli loobutud, esitab see kaasautorile-toimetajale tugevama vorminõude, et tuul mälestuste ja kujutluste pilve laiali ei puhuks. Aga üks mis selge: Helle Laasi maailma on põnev tundma õppida.