Atrist koduteel. pärast ?tõde ja õigust? linnateatris

Mihkel Mutt

 

Maurus ja tema õpilased: Tigapuu ? Mart Toome, Sikk ? Indrek Ojari, Härra Maurus ? Aarne Üksküla, Indrek Paas ? Argo Aadli, Vainukägu ? Andero Ermel ja Lible ? Bert Raudsep. Priit Grepp

Rudolf: Täitsa nagu Tammsaare. Kõik romaani olulised lõimed on rohkem või vähem esile toodud. Koolilaps saab päris kenasti etenduselt eksamile minna. Truudus autorile on etem kui tema najal näiteks manifesti punnitada, et ?mina ja Tammsaare?, kusjuures just mainitud järjekorras.

Irma: Aga miks Nüganen selle üldse võttis? Kas ta põeb juba klassikukompleksi? See tähendab, et iga lavastaja tunneb teatavas arengustaadiumis, et nüüd on tulnud tema aeg klassiku juures oma jalatõstetirts ära teha? Kui midagi uut öelda ei ole, siis võiks oodata, kuni tekib. Vaata, kui kaua Undil läks, enne kui Tammsaare võttis.

Rudolf: Mine nüüd, Unt tegi ?Ma armastasin sakslast? päris poisikesena.

Irma: Ja nii pikk ka veel? Säärast ei mäletagi. Ahjaa, ?Elektra saatus on lein? oli ka. Täitsa tunne, nagu oleks käinud mingil festivalil, kus tuleb päevas kolm etendust vaadata. Tükid on ju nüüd lühikesed, poolteist tundi. Siin oligi kolm vaatust à poolteist.

Rudolf: Aga sa ei saa eitada, et see aeg läks üllatavalt nobedasti, eriti kahes esimeses vaatuses. Ja see on hea teatri tunnus. Kolmandas algasid probleemid.

Irma: Jah, kaks esimest lähevad ühtses stiilis ja tempos. Lõpus aga hakatakse dramaatilisi efekte ja räigeid metafoore panema.

Rudolf: Hakatakse ?Toomingat tegema?.

Irma: Nagu kavatsetaks sellega kohe mingile Venemaa teatrifestivalile sõita. Seal on ikka kombeks võimendada, et aru saadaks ja õudsalt inimlik oleks. Ja miks nad nii palju võõrkeelt räägivad?

Rudolf: Aga Mauruse kool oli ju rahvaste paabel. Muide, rahvuste motiivi on ka vastavate meloodiatega kenasti toonitatud.

Irma: Seda küll, aga juhin su tähelepanu: Tammsaare romaanis ei ole ühtki sõna võõrkeeles, välja arvatud mõni saksakeelne väljend. Küsimus on selles, kas võõrkeeltel on lavastuses ka mingi ülem mõte peale meeldiva etnograafilisuse?

Rudolf: Lugesin kusagilt ammu, nagu kavatseks Nüganen siin multikulturaalsust rõhutada. See on siis euroslängist tõlgituna rahvaste sõpruse teemat. Aga seda ma eriti ei märganud.

Irma: Mind häiris natuke juuditeema rõhutamine. Tammsaarel ei ole seda niisuguses proportsioonis. Maurus võis seda ju siin-seal poetada, see oli ajastu vaimus, aga mitte nii, et ?nüüd lähen siis Riia juutide juurde?.

Rudolf: Mu arvates on Tammsaarel juudi teema hoopis teises tähenduses. Ta nimelt opereerib palju piibliga, eriti Vana Testamendiga. See ju juudi raamat. Ta kutsub ka Indrekut tema tõsiduse pärast iisraeli meheks, aga mitte juudijunniks, nagu teeks Lutsu Oskari lihtsameelsed tegelased. Tammsaare oli rahvuseliselt salliv. Kui ta üldse millelegi ajastulõivu maksab, siis suhtumises poolakatesse. Tegevus toimub ju Vene impeeriumis ning venelaste suhtumine poolakatesse oli teada.

Irma: Aga just seda on siin ümber tehtud. Voitinski?

Rudolf: No näed siis, ise ütled, et pole uut nägemist. Kalju Orro Voitinski pole hiilguse räbalatest koosnev liigutav inimvare, nagu olid Järvet, Haravee või Kiisk, vaid pigem aristo­kraat. Ega sel muidu vist suurt tähtsust pole, ainult kahjuks on Voitinskit üldse vähevõitu, nii et mitmed legendaarsed kohad jäid ära.

Irma: Sa pead kindlasti silmas tema õpetussõnu, et palja naise juures ei tohi mees kunagi mõtlema hakata?

Rudolf: Khm? See, kuidas Orro, alati tehniliselt briljantne, praegu suri, ei tundu loomulik, kuigi on efektne. Ei saa surra, pea püsti, see vajub kuklasse, kõrvale või rinnale.

Irma: Muide, kas sina said kõigest aru ? keele mõttes?

Rudolf: Ma olen ju vene ajal hariduse saanud. Aga kõik noored inimesed ilmselt ei saa. Läti keelest ei saanud üldse, aga seal oli see markeerimisi, sai aru niigi.

Irma: Jah, see oli Andres Raagil mu meelest väga ilus osa. Isegi rahvaste solidaarsuse teemat oli.

Rudolf: Oli. Kui ta pidi koolist ära minema ning mängis ?Puhu tuul ja tõuka paati?, siis võttis silmad märjaks. Samas see teine roll, inglane, ei meeldinud üldse. Miks seda nii anda? See on nagu ameeriklase paroodia vene estraadil. Mina oleksin ainult mõne ?esti või väljendiga inglaslikkust markeerinud.

Irma: Ja ikkagi oleks võinud kogu lavastust natuke kärpida. Näiteks seoses Ramilda surmaga. Mina teinuks nii, et Maurus saab kirja, loeb ja elab vaikides kõik läbi, ja siis nagu muuseas küsib Indrekult, mis kirja tema sai. Me oleksime kõik aru saanud. Aga nüüd ilmub Ramilda mingi kummitusena ja loeb pika kirja kahina ja sahinaga ette.

Rudolf: See võis kuidagi haakuda Indreku valega, et kirja autor õpib elektrotehnikat. Nali. Aga tõepoolest, sajandivahetusel olid mesmerism ja vaimude väljakutsumine moeasjad.

Irma: Ja siis episood Jürkaga. Milleks see?

Rudolf: Aga see on ju inimlikult mõistetav. Kui näitleja on õhtu otsa lavastusega seotud, on ju tarvis talle ka kordki üks oma stseen anda. Sisuliselt oli see muidugi lõdvalt seotud. Muide, ma pean ütlema, et mul tekib kuidagi kummaline tunne kunagise Noorsooteatri vana kaardiväge praegu laval vaadata. Aga nad on ju vahvad: Ago Roo, Kalev Tammin, Andres Ots. Seekord eriti Helene Vannari.

Irma: Seekord säras rohkem ikka keskmine seltskond. Eriti Simmul Slopa?evi ja Allan Noormetsa Molotovina.

Rudolf: Ma ei pea võimatuks, et Indrek tõesti sihukest issanda loomaeda või tüüpide galeriid nähes kiirelt areneb.

Irma: Ainult Tigapuu ei olnud päris Tigapuu. Ta oli karupoeg Puhh või siis Astrid Lindgreni lasteraamatu illustratsioon.

Rudolf: Jah, see ei ole naistes-käija. Minu arvates on Mart Toome Toots. Alati on oht, et Mauruse kool muutub Paunvere klassitoaks.

Irma: Aga Indrek mulle meeldis. Tal oli niisugune mõtlik nägu.

Rudolf: Jah. Argo Aadli ei pea teesklema või näitlema, et on niisugune lihtsameelne ja sümpaatne ?tere-tere?, see tähendab siis maakas, vaid ta ongi sihuke. Sobiks filmitüpaa?iks. Lavastus ongi filmilik. Hirmus palju joostakse. Aga kuidas sa muidu saad järgmist kaadrit kiiremalt sisse lõigata!

Irma: Ikkagi on see tormamine vahel kole. Koppadi-koppadi muudkui käis.

Rudolf: Õnneks teab Nüganen päris täpselt, millal on õige aeg jälle kopata. Vana hunt tunneb rütmi.

Irma: Ramilda-neiu tundub vahel väga kehkvel, hüppab ja keksib hästi tragilt tulevase tiisikeri kohta.

Rudolf: Jah, vahel see mõjus, aga seoses temaga oli lavastuses ka natuke Hollywoodi tehtud. Paisutusi ja romantikat, pealiskaudselt nagu ?Armunud Shakespeare?i?.

Irma: Ja punast värvi läks neil palju. Küll Timuski peahaava, Ramilda taskurätti. Jürka nina alla.

Rudolf: Aga Maurus oli vägev. Ei kujuta ette, kes Eesti teatris praegu seda võiks paremini teha. Üksküla roll jääb pikaks ajaks mõõdupuuks.

Irma: Eriti meeldisid mulle need tema sõnatud ?estid, millega ta pooleldi kõrvalt mingit vandeseltslaslikkust taotles.

Rudolf: Vaat ma tahtsingi küsida ? kas see topeltmäng sinule ka midagi ütleb?

Irma: Ikka ütleb, miks sa küsid?

Rudolf: Et kas see neile, kes pole mitukümmend aastat oma teadlikust elust nõukaajal veetnud, äkki hiina keel ei tundu? Olen alati mõelnud, kui kaua on võimalik mingit ühiskonda puhtalt fantaasia abil tunnetada. Hea küll, praegu on vene aeg veel lähedal, pealegi on maailmas küllalt diktatuure. Aga kas kauges helges tulevikus on see mõistetav? Sa ei vasta? Eesti inimene peaks julgemalt endale tunnistama, et kogu tema sada viiskümmend-aastat enam-vähem teadlikku eksisteerimist ? kui kaks iseseisvusaega välja jätta ? on olnud üksainus ?Mauruse tegemine?. Iseäranis nõukogude aeg. Maurus on Eesti okupatsiooniaegne ?meie aja kangelane? ja püstitaksin talle Toompea nõlvale monumendi. Just tulevase vabadussamba vastu, sest kõvad tegijad mõlemad. Imelik, miks Mauruse kooli vene ajal suhteliselt nii harva mängiti? Seda oleks pidanud kogu aeg tegema, sest see oleks siis pakkunud hingepidet. Isegi kooli nääripidudel. Kõik tuli ju tuttav ette. Mäletad, Indrek käib Timuskilt raamatuid laenamas. Ja kui ta ?vanale? selle kohta luiskab, et käib seal saksa keelt õppimas, siis kostab too, et saksa keelt oskavad meil teisedki. See on sama kui kogenud kirjandusajakirja toimetaja ütleb noorpoeedile, et ?luuleta kõigest muust, aga ära torgi võimu?. Maurus on kui hea partorg, kes tahab noorkirjanik Indrekule head. Aga ühel päeval peab hea partorg ütlema, et kallis mees, ?ma ei suuda sind enam Moskva või keskkomitee eest kaitsta. Ma pean su välja viskama, et teised eesti kirjanikud saaksid kirjutada ja eesti kultuuri jätkata?. Ei, see ei ole siiski päris nii! Vaata, on tunnuslik, et säärane käitumine muutus vahel nii loomuomaseks, et sebiti ka siis, kui ohtu polnud. Sest pane tähele, Mauruse kooli ei käi keegi inspekteerimas, et kuidas seal ikka riigitruudusega lood on. Maurus viskab Indreku välja omaalgatuslikult ?igaks juhuks?. See ongi see kurikuulus perestrahhovka või ennetav kaitse.

Irma: Kogu ?Tões ja õiguses? on ainult üks koputaja ? ja see on vaese Kristi isa?

Rudolf: Ilmselt just see, et Maurus aina sebib ja kavaldab ning iseendale vastu räägib, andiski näiteks Ivar Põllule Sirbis põhjuse oletada, et ta on nagu mingi rähklev deemon, peaaegu de­struktiivne jõud. Aga nii see siiski ei ole, Mauruse rahvuslus on lavastuses minu meelest päris selgelt esile toodud. Kuigi muidugi on üks oluline nüanss. Ära on jäetud klassikaline episood, kus Maurus jookseb Indrekule järele ja annab talle viis rubla, öeldes, et kui Maurus oleks noorem,

tuleks ehk temagi kaasa.

Irma: Kriitikud on lavastuse suhteliselt neutraalselt vastu võtnud. Selles mõttes, et võinuks arvata, oo, Linnateater, oo, Tammsaare, oo, Nüganen! Nüüd jääb kõlama, et võimas rühm mängib värvikalt, aga peamõte, ülem eesmärk on puudu.

Rudolf: Mina saan aru küll, miks selle kohta on suhteliselt palju kriitilisi sõnavõtte. See teatrilaad on täiesti arusaadav, järelikult ka kaitsetu. Selle suhtes on kerge olla üleolev. Kriitika väärtusskaala on paigast ära. Palju on jama, mida kiidetakse omamehelikkusest või siis selleks, et näidata, kui tark ma olen, tunnen geeniuse ära! Minu jaoks oli see parim Mauruse kool, mida mäletan.

Irma: Mulle hakkas see saunaskäik vastu. Miks need mehed kõik sihukesed seakered on? Vanasti olid näitlejad ikka füüsiliselt vormis.

Rudolf: Äkki see on kontseptsioon? Nad on ju vene intellektuaalid, ütleme, boheemlasharitlased, kellele on tähtsad igavikulised probleemid. Keha on nende silmis teisejärguline ja selle eest hoolekandmine madal. Võib-olla Nüganen käskis näitlejatel ajutiselt oma treenitud keha unarusse jätta?

Kaasa kõndis