Avatud meel ja kivist kannikad

Tambet Kaugema

2. – 8. septembrini Tartus korraldatava teatrifestivali „Draama” tänavune kuraator on kujutav ja lavastuskunstnik Iir Hermeliin, kes koos loomenõukoguga (sinna kuuluvad lavastaja Aare Toikka, kunstnik Kristel Maamägi, dramaturg Siret Paju ning teatriteoreetikud Ott Karulin ja Kristiina Garancis) pani kokku festivali programmi pealkirjaga „Ruumimaagia”. „Draama” tänavune kuraator Iir Hermeliin: „Festival võiks olla koht, kus näidata pigem piire kompavat ja õnnestunult riskinud teatrit, mitte tublit keskmist”.

Neljandat aastat kasutab festival „Draama” taas kuraatoriteenust. Tundub see ka sulle meie oludes kõige mõistlikum süsteem? On kuraatorikesksusel ka nõrku külgi?

Põhimõte, et teatrid valisid ise lavastusi, mida „Draamale” saata, ilmselgelt lõpuks enam ei toiminud. Ka see põhimõte, et žürii valib välja ägedamad lavastused ja paneb need siis pingeritta, on iganenud. Kunstivaldkonnas on üldse veider ja kohatu korraldada võistlusi. Võistluse asemel tundub võrdlus loomulikum ja loogilisem. Žürii asemel võib muidugi olla ka mingi laiapõhjaline otsustav kogu, kuid arvata võib, et see oleks liiga demokraatlik ja tulemus tõenäoliselt liiga keskmine. Festival võiks olla ikkagi koht, kus näidata pigem piire kompavat ja õnnestunult riskinud teatrit, mitte tublit keskmist. Seega, kuraatorisüsteem tundub praegu küll parim.

Kuraatoripõhise süsteemi tugevus ja ühtlasi nõrkus on selle subjektiivsus. Midagi pole parata, festival on kuraatori nägu ja kui see nägu ei meeldi, pean silmas ikka tema loomingulist nägu, kuraatori juuksevärvil ei ole tähtsust, siis ei meeldi ka kogu festival. Kuid ega kõigile ei saagi meeldida. Konks on selleski, kust leida kuraator, kes pole „abielus” ühegi teatriga, kellel pole isiklikult pistmist ühegi teatriinstitutsiooniga ja kes saaks lubada endale luksust võtta küllaltki vaba aasta, et käia väga palju teatris. Niikuinii käin ma teatriprofessionaalina palju teatris, ent kuraatoriaastal on seal veedetud iga vähegi vaba õhtu.

Oli sul kuraatoriametit vastu võttes kõhklusi ja kahtlusi?

Kõhklusi ja kahtlusi oli palju. On suur au, vastutus ja rõõm saada selline pakkumine, aga see on ka hirmutav. Kindlasti on paljud seisnud ujumisriietes paadisillal ja vaadanud mustavat vett, mis on soe, mõnus ja piisavalt sügav, et „peakat” hüpata, kuid hüppe hetkel on ikkagi veidike kõhe, aga seejuures kutsuv. Täpselt samasugune pea ees tundmatusse hüppamine oli ka kuraatorirolli vastuvõtmine. Uue mängu võlu võitis siiski kõik kahtlused.

Põhjusi keeldumiseks olnuks mitu. Esimene, neist ilmselt kaalukaim, on ajakirjanduse liigne tähelepanu minu isikule. Kunstnikuna ei tunne ma ennast eriti mugavalt, kui pean kõva selge häälega subjektiivseid seisukohti tõena välja hõikama. Mitte et ma kardaks ja häbeneks, lihtsalt see pole kunstnikule loomuomane: meie toimetame tavaliselt hämaruses, mitte rambivalguses. Ometi otsustasin, et tahan tutvustada kunstniku pilku teatrile, näidata, kuidas meie teatrit näeme. Kõhklusi tekitas ka küsimus, kas mul ikka on piisavalt aega, et vaadata kõiki lavastusi õiglaselt ja süvenemisega. Pidin nii mõnegi teatritöö ära ütlema, et see aeg leida.

Kui pakkumise võludest rääkida, siis üks neist oli kindlasti võimalus haakida lavastustest, mis mulle tõepoolest meeldivad, kokku vägev festival, nädal aega kestev terviklavastus. Köitis ka see, et sain eesti teatri hetkeseisust põhjaliku ülevaate ning ühtlasi heita kõrvalpilgu kunstniku – ja seega iseenda – rollile selles süsteemis. Kuraatoriaasta tõi õpetliku kogemuse sõnastada oma vaatenurk teatrile – kunstnikud teevad seda harva, nad pigem visualiseerivad. Ahvatles võimalus panna sõpradest-teatriinimestest kokku oma „unistuste meeskond”, loomenõukogu, kellega sai läbi aasta kord nädalas kohtutud, vaieldud, arutatud ja nähtut analüüsitud. Sellist erialast süvitsiminekut ei kohta just tihti. Takkajärele võin kinnitada: kuraatoriametist loobumine olnuks lausrumalus.

2010. aastal nimetas kuraator Madis Kolk festivaliprogrammi valitu mööndusteta teatriks, aasta hiljem Priit Raud allkirjaga teatriks, mullu tõstis Anu Lamp fookusesse näitleja. Mida tähendab seekordne „Ruumimaagia”?

Minu igapäevane töö on luua fiktsionaalseid maailmu. Enamasti inimesed asju väga täpselt ei vaatle, neile piisab teadmisest, et tint on sinine, päike kollane, lumi valge ja pori pruun. Kujutava kunsti õpingud aga treenivad vaatama asju vahetult ja otse, ilma eelteadmiste, eelarvamuste või mõistuslike filtriteta. Harjusin tajuma igas joones, vormis, ruumis ja tegevuses maagilist teist plaani.

Kunstnikuna olen kogu elu loonud ruume. Algajana toitnud ja väärtustanud kõige rohkem silma. Nüüd, kogenumana, on saanud oluliseks aga kõigi meelte ja kunstiliikide sünergia. Nüüd tean, et ruum muutub maagiliseks, kui silmad hakkavad kuulma, kõrvad nägema ning sõna ja visuaal ühinevad äkiliseks harmooniaks. Ruumimaagia pole silmapette eesmärgil loodud illusoorne lava. See mõiste tähistab isehingavat makromaailma, kus valitsevad oma mängureeglid. See on nihkes reaalsusega ruum, kus võib juhtuda kõike ja mis ei allu tingimata füüsikareeglitele. Ruumimaagia teatris on lavastuse eriline omaruum, see miski, mis tekib teatrisaali lavastaja, kunstniku, helilooja, valguskunstniku, näitlejate ja teiste loojate õnnestunud koostöös.

Festivali programmi koostades pidid küllap ära vaatama kümneid ja kümneid lavastusi ning veetma palju aega pimedas teatrisaalis. Milline pilt sulle eesti teatrist avanes? Millised on siinse teatri peamised hädad?

Muidugi vaatasime loomenõukoguga väga palju teatrit, see oli tõsine teatrimaraton. Omavahel viskasime nalja, et järgmisele kuraatorile tuleb soovida avatud meelt ja kivist kannikaid. Oluline oli vaadata ära suurem osa siin ja praegu tehtavast teatrist, mitte valida žanri järgi või teatri põhjal või oma eelarvamuste ja meeldimiste kohaselt. Pilt pidi saama võimalikult avatud ja lai.

Tõelise eestlasena oleks muidugi praegu mõnus vinguda ja teha igast sääsest elevant, rääkida, et jube palju on probleeme. Aga ma ei näinud, et olukord oleks halb. Vastupidi, nägin rõõmsalt kihilist paljusust. Vana hea sõnakeskse näitlejateatri kõrvale on tulnud valdkondadeülest ja -vahelist aistinguteatrit. Rõõmustavalt palju on kompleksivaba žanrite vahetamist. Tajusin ka seda, et hakkab kaduma natuke lapsik kõrge ja madala žanri vastandamine – sõnum ja idee on ju tähtsad, mitte žanr. Vaadakem või Cabaret Rhizome’i, VAT-teatri ja Von Krahli teatri tegemisi, kus osavalt žongleeritakse kohati kitši ja kergete võttestikega, aga tulemus on sügav.

Eks on hädasidki. Tean, et teatrites on krooniline rahahäda, aeg on tõesti keeruline. Õnneks ei paista see rahapuudus lavalt välja. Teatri WCs võib teiseks vaheajaks lõppeda vedelseep ja tualettpaber, aga laval seda vaesust veel ei näe. Tehniline meeskond on enamasti pühendunud ja täpne, näitlejad andekad ja loomingulised, neil on säde silmis, kunstnikud pakuvad vaadata üllatavaid ja paljukihilisi ruume, mida on loo käigus mõnus lahti koorida. Silma hakkas vaid see, et meie teatris kummitab lavastajate puudus, see on tõsine probleem. Plakatitel korduvad ikka ühed ja samad nimed, kusjuures sama lavastaja kahe uuslavastuse esietenduse vahele jääb tihtipeale vaid napp kaks kuud. Nendel vähestel, kes lavastavad, on mehine ülekoormus, kiiresti jooksmine on saanud eesmärgiks. Lavastused tulevad ruttu lavale ja lahkuvad sealt ka sama ruttu: see on nagu uss, mis ennast sabast sööb. Kui lavastusse ei panda piisavalt loomingulist energiat, sest ei ole mõtet, niikuinii läheb varsti mängukavast maha, siis lähebki, sest seal pole loomingulist energiat, mis publiku saali tooks. Niisugust leiget teatrit nägin selle aasta jooksul kahetsusväärselt palju, igatsen teatrisse rohkem kompromissitust.

Tõesti ei tea, kus on meie noored lavastajad, ja ka välislavastajaid satub Eesti sõnateatrisse harva. Võib-olla oleks abiks, kui tuua Soomest või Lätist noori ärksaid lavastajaid lavastama. Kuraatoril on õigus kutsuda festivalile viis väliskülalist-eksperti. Mina kutsusin neli lavastajat ja ühe kunstniku, kõik Euroopa eri riikidest. Seda ikka lootuses, et ehk tuleb keegi neist siia kunagi tagasi ka lavastama. Piire tuleb rohkem laiali sikutada, teha meie teater avatumaks. Värskeid tuuli tooks seegi, kui eesti lavastajad-kunstnikud käiksid rohkem välismaal lavastamas.

Kuidas langetasid otsuse, milline lavastus pääseb festivalile ja milline mitte? Kas mõni lavastus jäi ka õige napilt välja ja nüüd on sellest kahju?

Põhiprogrammi „kuldne kaheksa” sai valitud üsna kergelt, kõik settis aja jooksul ise välja. Selge see, et ükski inimene ei jõua ära vaadata kõiki uuslavastusi. Jagasime loomenõukogu liikmetega lavastused ära, mida keegi vaatab, pärast vaatamist arutasime need ühiselt läbi, soovitasime üksteisele, mida tuleb ka teistel kindlasti vaatama minna. Kui mais sai teatriaasta läbi, oli ka tervik näha ja need kaheksa koorusid nagu iseenesest välja. Ei olnud raske valida ja ka üle ei jäänud midagi.

Tõsi, Vanemuise „Maria Stuarda” kõrvale lootsime kutsuda festivalile ka Estonia „Fausti”, see oleks olnud siis põhiprogrammi üheksas lavastus, aga ajaliselt kahjuks Estonial ei klappinud. Selle aasta „Draamal” on ka kõrvalprogramm „Särts!”, kuhu koondasime ülejäänud lavastused, mis meil loomenõukogus kõigil silmad särama panid. Kahju, et napilt jäi teostamata kõrvalprogrammi „Suured utoopiad” idee: tahtsime, et ühe päeva jooksul kantaks kronoloogilises järjekorras ette Tom Stoppardi triloogia „Utoopia rannik” kõik kolm osa. Eesti Draamateatri ja Tallinna Linnateatri lavastust oleks etendatud, kolmas osa, mida Ugalas ja Vanemuises praegu ühiselt ette valmistatakse, oleks aga tulnud lugemisele. Sellesse kõrvalprogrammi sobitunuks kenasti veel ka Tõnu Õnnepalu „Sajand” Ugalast – sealt, kus „Utoopia” viimane osa lõpeb, „Sajand” just algabki. Kahjuks oli selle idee teostamine tehniliselt liiga keeruline.

Kas saad põhiprogrammi valitud kaheksat lavastust põgusalt iseloomustada?

Ruumimaagia on nende kaheksa ühisnimetaja, neis kõigis on see suur tervik olemas. Ja ükski neist pole lohakas kuuldemäng või üksnes vormi pärast tehtud lavastus.

Eesti Draamateatri „Kolm õde” (lavastaja Hendrik Toompere jr, kunstnik Ervin Õunapuu, videokunstnik Taavi Varm) on loodud erilise vormilise täpsuse, stiilsuse ja mängulustiga, see on teadlikult lohakas ja tundlik lavalugu. Teatri NO99 „Suur õgimine” (lavastaja Lauri Lagle, kunstnik Laura Kõiv) on performance’i-teater, kus loodud lõikavalt kristalne ja kompromissitu, ere ja habras maailm. R.A.A.A.Mi „Tühermaa” (lavastaja Marat Gatsalov, kunstnik Oksana Peretruhhina) on heas mõttes kõige hämaram atmosfääri- või aistinguteater, kus satud ihuüksinda saali koos oma sisemonoloogiga. Pärnu Endla „Hamlet Anderson” (lavastaja ja kunstnik Andres Noormets, videokunstnikud Taavi Varm, Maarja Noormets ja Kristo Viiding) on väga elus ja žanriülene tervik eripalgelistest kunstivaldkondadest: dokumentaalkunst, akrobaatika, rokkpantomiim, sõnateater, klassikaline tüvitekst – ehe autoriteatri näide. Vene teatri „Koera süda” (lavastaja Natalia Lapina, kunstnik Rosita Raud): kolmemõõtmeline teater, ruumiline simultaanlavastus, mille keskmes on võimas visuaalne kujund. VAT-teatri „Faust” (lavastaja Aare Toikka, helilooja ja kunstnik Kaspar Jancis) on siinsel teatrimaastikul harukordse vormiga lavastus, mis ei toetu sõnale ega tüvitekstile, vaid hoopis tummfilmi esteetikale; stiilne, napp ja üllatav lavastus, taskuformaadis visuaalne vaatemäng. Vanemuise „Maria Stuarda” (lavastaja Roman Hovenbitzer, muusikajuht Mihkel Kütson, kunstnik Roy Spahn, valguskunstnik Palle Palme) puhul kerkib esile loomingulise meeskonna – lavastaja, kunstniku, valguskunstniku ja muusikalise juhi – filigraanne koostöö, mille tulemuseks on väga värske vormiga ooper. Seekordne „must hobune”, teatri Piip ja Tuut „Bistro Beyond” (lavastaja Linnea Happonen, kunstnik Kristel Maamägi) on viimase kahe aasta ilmselt kõige erilisem ja kontrastsem lavalugu, omanäoline sulam füüsilisest, objekti- ja nukuteatrist, mis on valatud üle musta huumori kastmega – väga keskeuroopalik teater.

 

Kaheksa väljavalitu hulgas on mõneti üllatuslikult ka üks ooperilavastus, Vanemuise „Maria Stuarda”. Kas siin võib näha ka väikest vastuhakku üldlevinud arusaamale, et teatrist rääkides räägitakse meil enamasti ikka vaid sõnateatrist?

Vastuhakk kõlab liiga revolutsiooniliselt, pigem on see meeldetuletus, et teater ei ole üksnes sõnateater. Nagu manifesteerib läti lavastaja Alvis Hermanis: sõna on vaid üks dramaturgiline element, kusjuures neist kõige brutaalsem, palju nüansirikkamad on muusika, pilt, žest.

Kas on õige oletada, et lavastuskunstnikuna vaatad sa lavastusi mõnevõrra teistsuguse pilguga kui näiteks näitlejad-lavastajad, kriitikud või tavapublik?

Kõik – nii publik kui ka näitlejad-lavastajad-kriitikud – tulevad teatrisse ikka ühel eesmärgil: saama elamust, seda miskit, mida kogeme oma meeltega ja mida on sõnadega raske kirjeldada. Küll aga arvan, et publik ning teatriprofessionaalid saavad elamuse erisugustest asjadest. Inimene, kes käib aastas teatris kolm-neli korda, tuleb ilmselt teatrisse otsima lugu, võib-olla ka vaatama näitlejate ümberkehastumist. Nad saavad sellest elamuse, aimamatagi, et seal taga toimivad veel teistsugused jõud. Teatriprofessionaalina naudin seda lugu, mis on nähtamatu, sõnade taga, seda maagilist teist plaani. Tihti saan naudingu sellest, kuidas on miski tehtud ja mis tajusid see minus äratab.

Mõni aeg tagasi loobusid Tallinna Linnateatri peakunstniku hubasest töökabinetist vanalinnas ja otsustasid vabakutselise lavastuskunstniku ameti kasuks. Miks nii?

Tulin igapäevaselt palgatöölt ära, et lubada endale luksust olla sajaprotsendiliselt kunstnik, pühenduda ja tegeleda vaid kitsalt oma erialaga. Oma erialast, millega nüüd kitsalt ja pühendunult tegelen, ei oska ma mõelda kui tööst, vaid kui loomingulisest tegevusest, mille eest õnneks ka makstakse.

Mis on lavastuskunstniku töö eesmärk ja sisu?

Lavastuskunstniku töö sisu on luua fiktsionaalseid maailmu. Ma loon atmosfääri, tõlgin näidendi visuaalsesse keelde, värvi ja vormi. Loon isehingavaid ja -seisvaid mikro- ja makromaailmu, milles näidendi tegelased elama hakkavad. Eesmärk – siin jõuame ringiga ruumimaagia juurde tagasi – on aga olla lavastajale lavastuse loomisel võrdne partner.

Küsinud Tambet Kaugema