?Baltoscandal 2004?: konventsionaalne alternatiivteater

RAIT AVESTIK

Teater on kohatu koht, kus on võimalik elu teistmoodi mõtestada. Festivalibuklet tutvustab Itaalia teatri Kinkaleri lavastust ?OTTO? kui vaakumit ? ainukest kohta, kus olla. Vaakumit, kus vaadata.

Rahvusvaheline teatrifestival ?Baltoscandal? Rakveres 16. ? 19. VI. Osalesid teatritegijad ja muusikud Belgiast, Itaaliast, Soomest, Lätist, Austriast, Rootsist, Suurbritanniast, Prantsusmaalt, Norrast, Ungarist, Hollandist, Serbiast, Venemaalt, Ukrainast ja Eestist.

Järjest enam tuleb ette mõlgutusi, kas tänapäeval saabki teater nii väga alternatiivne olla. Lokkab postmodernism, ahistavaid piire pole riikidel ega paljudel muudelgi asjadel-oludel, kõik on juba olnud, kõike on liiga palju, midagi on liiga vähe. Muidugi saab teater alternatiivne olla – meie repertuaariteatri taustal, aga see pole ka mingi näitaja. Ja just see ongi ainuke näitaja ja olulisim aspekt, miks ?Baltoscandalit? MEILE vaja on, kui meile Eesti teater üldse oluline ja vajalik on.

Juba tundub Eestiski, et peavoolust erinev hästi tehtud teater kuulub otsapidi peavoolu endasse või sinna lähedale. Näiteks annab sellest tunnistust Von Krahli teatri marginaalsuse vähenemine ja laialdasem aktsepteerimine. Mingis mõttes on see muidugi tervitatav, teisalt varitseb oht, et võib kaduda alternatiivsus. (Kui alternatiivteater on triviaalselt öeldes see, mis eirab loogilist süþeed või lugu üleüldse ja ?normaalset? teksti ning lavalist käitumist.) See on aga juba aja ja arengu teene. Selles mõttes on tänapäeval skandaalset vähe, alternatiivsus on konventsionaalne ning loogiliselt võttes peaks kõne all olev teatrifestival paeluma järjest suuremat hulka inimgrupeeringuid. Siin võib aga jälle varitseda eespool nimetatud oht ? ring saab täis ning gurmaanid igatsevad (taas) ebakonventsionaalset alternatiivsust.

Kui see alternatiivsuse luul nüüd hetkeks kõrvale heita, siis tahtsin ma sellega, et ?Baltoscandal? MEILE vajalik on, öelda seda, mida mu meelest on mõelnud ja kirjutanud Peeter Jalakas selle aasta festivali programmiraamatu tervituses ? ?kui esimesel ?Baltoscandalil? esinesid lisaks kodumaistele mõned väliskülalised läänest, siis nüüd, kui Eesti teatrid on Euroopa teatrite liidu liige, võib öelda, et tänavusel festivalil saab näha ainult kodumaist teatrit, mõne väliskülalisega idast?. Ehk ? kuna meie kodumaa on nüüd (jälle) nii suur ja lai, siis tänu ?Baltoscandalile? hoiame me, idainimesed, raha kokku ja näeme oma enda taluõuel seda, mida sarnaselt mõtlevad lääneinimesed on korda saatnud ning õpime ja areneme ja saame paremateks.

 

Korraldusest

Selle aasta festivalil 16 ? 19. juunil Rakveres esinesid Belgia, Itaalia, Eesti, Soome, Läti, Austria, Rootsi, Inglismaa, Norra, Prantsusmaa, Ungari-Hollandi ning Hollandi-Serbia teatrigrupid. Valdav lavakeel oli inglise keel, kostus veel eesti, soome ning läti keelt.

Eelmisel ?Baltoscandalil? arutleti festivali pikkuse üle ning sel aastal kestis see pisut vähem ? neli päeva. See otsus tõestas igati oma rentaablust. Kuna aga festivaliüritused algasid iga päev kell viis, kujunesid õhtud-ööd pisut liiga tihedateks, eelkõige just ajalises mõttes. Lisakaalu andsid festivalile kolmel ööl toimunud arutelud ??Populism teatrikunstis?, ?Kunstniku vastutus? ja ?Kollektivism teatris?. Aga nagu ka arvata võis, otsustas suurem osa festivalikülalistest öötunde mööda saata festivalitelgis, kus igal õhtul toimus täismahus kontsert koos kõige sinna juurde kuuluvaga. Ühesõnaga ? organisatoorse poole pealt funktsioneeris tänavune ?Baltoscandal? hästi. Sama võis öelda kunstilise poole kohta, mis oli juba märksa peenem ja nii mõnegi ?aga-ga? süsteem.

Festivali kunstilise juhi Priit Raua koostatud programmi 15 lavastuse-seisundi (tegelikult oli lavastusi 17, ei õnnestunud näha Barbara Krausi Austriast ega Pauline Goldsmithi Inglismaalt) põhjal võis öelda, et meie konventsionaalset alternatiivi viljelevatel vabadel truppidel ja artistidel on veel nii mõndagi teistelt tegijatelt salvestada.

Festivali liha ja leib

Laias laastus öeldes pakuti näha nii teatrialal vististi esimesi samme tegeva kultuuriinimese katsetusi kui ka mastaapseid, rohkeid väljendusvahendeid meisterlikult eksponeerivaid esinemisi. Sinna skaalale mahtusid arvutiinstallatsioonid, oli liikumist, tantsu, laulu, videot, muusikat, jutustamist ning rohkelt metateatrit. Festivalidel on ikka nii, et paljud esinemised võivad seal olla, aga mõned peavad olema. Vaatlen põgusalt lavastusi, mis sel festivalil olid minu jaoks liha ja leib. (Kindlasti võis selleks olla ka Barbara Kraus.) Maitse asi muidugi.

Belgia teatri Needcompany etenduses ?Images of Affection? (?Kiindumuse pildid?, toim.) oli lavastaja, kontseptsiooni ja teksti autor Jan Lauwers püüdnud kasutada võimalikult palju seda, mida suur lava teha võimaldab. Ohtra muusika ja valguse saatel esmapilgul üsna kaootiliselt liiklevad näitlejad-tantsijad lõid tervikuna kompaktse ning võimsa visuaalse tulemi. Lauwersi loodud lavastus oli metateater ? samal ajal kui esineti publikule, toimus etendus lavalolijate vahel, ähmastusid piirid näitlemise ja mittenäitlemise vahel. Meisterlikult komponeeritud fragmentidega ei efektitsetud aga niisama ? semiootiliselt rikkal laval jutustati raamina mõnevõrra traagilist lugu, mille vahendamisel tuli kaasaegsele teatrile kohaselt appi parodiseerimine.

Teine visuaalselt ning ka emotsionaalselt mõjuv lavastus oli Prantsuse tantsija-koreograafi Mark Tompkinsi ?Song and Dance? (?Laul ja tants?). Tekstita monoetendus käsitles esineja/näitleja kahte põhiolemust ? üks on see, mida näeb publik, teine paljastub siis, kui publik on saalist lahkunud. Peale etendust ?pöörab? vananev tantsija pisut ära ning mängib läbi selliseid karaktereid ja olukordi, mida ta näeb ainult oma unistustes. Samal ajal aga teevad lavatöölised oma tööd, lõhkudes seda teatri võlts(võlu)maailma. Palju head muusikat, kummalist liikumist, pisut kitði ning ebareaalsust tegid taolisest metateatrist tugeva festivalitüki.

Idee ja mingil määral ka teostuse poolest paigutub samasse klassi ?olematut teatrit? esindav Toomas Hussari lavatöö ?Huiakk?.

Paar sõna ?olematu teatri? olemusest. Festivali korraldajad on öelnud, et Eestit esindab seekord ?olematu teater?, mis teeb teoks need mõtted ja ideed, mis tavateatri uksest sisse ei murra. Ei lubatud otseselt midagi enneolematut, pigem olevat tegu vana teatri vundamendilt võrsunud erinäoliste fassaadidega, mis tõukuvad olemisse just vundamendivastanduse abil.

Võimaluse andmine ?olematu teatri? tegijatele on muidugi lausa vajalik. Ei või iial teada, mis ühest olematust asjast sündida võib. Peale Hussari astusid ?olematu teatri? egiidi all üles Peeter Jalakas, Andres Härm, Margus Kasterpalu & Jaan Toomik, Eriti Kurva Muusika Ansambel & RAM, Helena Tulve & Anu Lamp & Eesti Filharmoonia Kammerkoor. Silma torkas see, et ?olematust? ei saanud termin, millest tegijad oleksid võinud kontseptuaalselt kinni haarata, pigem väljavabandav päästevest. Tõepoolest, ei lubatud küll midagi enneolematut, aga miks mitte tahta teha midagi enneolematut. Risk ju puudub.

Kui nüüd ?Huiaki? juurde tagasi tulla, siis pole tõepoolest tegemist millegi ennenähtamatuga. Tegu oli geniaalselt lihtsa puhta teatriga ? meie ees oli lava oma alastuses. Lihtsate vahenditega rebiti maha maskid ja näidati seda, mis laval tegelikult on. Paradoksaalselt osutus see huvitavamaks sellest, mida teatrikunsti pähe tihti pakutakse.

Tantsu-liikumise-näitlemise-olemise piiridel kõndis Itaalia teater Kinkaleri lavastusega ?OTTO?. Jällegi tekstita, kuid ohtralt füüsikaseadusi eksponeeriv teater. Mingis mõttes sarnanes see Needcompany lavastusega ? lava oli maitsekalt ning teravmeelselt kaetud asjade ja liikumistega. Aga hoopis erilise mõõtme andis etendusele asjaolu, et see kõik toimus peaaegu vaikuses. Kuulda oli ainult liikumisega seotud helisid ning kõrvaklappidest kostuvat diskot. Näitlejad, õigemini näitajad, katsetasid nii iseendi kui ka publikuga.

Festivali kõige intiimsema teatrielamuse pakkusid lavastusega ?Vaeltaja? (?Rändaja?) soomlased Juha Valkeapää, Kristian Smeds ja Tero Nauha. Eesotsas Juha Valkeapääga jutustati legend rändajast, kes 19. sajandi Venemaal ?maadleb? oma poegade, usu ja palvetega. Hingepuudutavat lugu koos samaväärse jutustamisoskusega võimendas asjaolu, et etendust mängiti kõigest 15 ? 20 inimesele korraga. Taolises intiimsuses ei tulnud mitte üksnes lugu lähemale, vaid vaatajaist said nii või teisiti kaasamängijad. Seda enam, et istuti näitlejatega koos laua ümber, millel kogu tegevus miniatuursete esemetega maha mängiti.

Norra teater Transiteatret-Bergen käsitles lavastusega ?Walk Cat, Walk!? (?Kõnni kass, kõnni!) tänase kultuuri, meedia, moe ja kunsti vahekordi ning olemust. Mingit kindlat lugu ei esitatud, moodsale metateatrile kohaselt pakuti kogum fragmente ja viiteid.

Kui rääkida kõigile mõistetavatest näitlejatöödest, siis need olid selles etenduses vahest festivali parimad. Vormiliselt oli lavastus mitmekesine, täpselt ning targalt teostatud. Et vahendada kunstis ?kunsti?, mängisid peale näitlejate olulist rolli veel muusika ja videokunst. Tugevalt paroodiline, eneseirooniline ning ka kriitiline ?estraadikava? tuletas meelde, et ?laval? olevate inimeste esinemisi ei maksa alati väga südamesse võtta.

Omamoodi ?põnev? oli Hollandi lavastaja-näitleja-teoreetiku Jan Ritsema ja Serbia näitleja-teoreetiku Bojana Cvejici majandus-poliitiline-loeng-teater ?Pipelines, a construction? (?Torujuhtmed. Konstruktsioon?). Teema jäi segaseks, jutt Kaspia mere äärsetest gaasi- ja õlitorude süsteemidest ja muust. Kostümeerimata neli inimest jutustasid, tegid liigutusi või käike, kõne ei katkenud. Katkes ainult siis, kui saal paaril korral pimenes. Publik istus ümber esinejate heledate seinadega ruumis. Ruum oli teatrile ?ebasündsalt? valge. Kohutavalt igav, mõned pealtvaatajad magasid. Kel und ei tulnud, läks minema. Vaatamata sellele, tundus asi väga targalt, puhtalt tehtud olevat. Esinejad teadsid, mida nad teevad. Jan Ritsema annab ?Pipelines, a construction?i? teatrikontseptsioonile, eesmärkidele, meetoditele ja tegevustele hinnangu manifestis ?Theatre between the active AND the passive, the actor AND the spectator? (?Aktiivse JA passiivse teater, näitleja/tegutseja JA pealtvaataja teater?, toim.). Muuhulgas ütleb ta, et ideaalne pealtvaataja ei tule teatrisse selleks, et jälgida teatraalset süþeed, vaid selleks et jõuda ootamatute mõteteni, et kahelda oma isiklikes stereotüüpsetes vaadetes ja mõtteviisides. Inimene ei tule teatrisse, et saada ravi, vaid ettepanekuid, küsimusi ja hüpoteese. ?Me näeme teatrit ennast kui piiritsooni, anonüümset paika. Teater on ilma kohata koht, kus saab asju uueks mõelda.?