Da capo

Ilmar Raag

Roman Baskin Fellinit tõlgendamas Otsivad kaosest väljapääsu: orkestrandid Madis Kalmet, ja Pirjo Levandi. TOOMAS TUUL Federico Fellini ?Orkestriproov? alustas juuli algul Narva Aleksandri kirikus ning avas 14. augustil ärimehe-kunstikoguja Jaan Manitski uue ettevõtmise, multifunktsionaalse kunstiruumi ehk Viinistu kunstimuuseumi katlamaja. Lavastust näeb veel Tallinnas Sakala keskuses 19. IX kell 14 ja 17, Tartus Vanemuise? kontserdimajas 26. IX kell 14 ja 19 ning Pärnu kontserdimajas 3. X kell 14 ja 19.

Federico Fellini, ?Orkestriproov?. Lavastaja ja dirigent: Roman Baskin. Orkestrandid: Carmen Mikiver, Kaie Mihkelson, Pirjo Levandi, Epp Eespäev, Allan Noormets, Teo Maiste, Jüri Aarma, Ago Roo, Argo Aadli, Raivo E. Tamm, Diana Klas, Kleer Maibaum, Martin Veinmann, Heino Torga, Alo Kõrve, Peeter Tedre, Mart Toome, Raivo Rüütel, Kalju Orro, Madis Kalmet. Esietendus Narva Aleksandri kirikus 9. juulil.

Tagasiteel Narva Aleksandri suurkirikust jääb enam-vähem igasse Eesti paika jõudmiseks piisavalt aega, et nähtu üle järele mõelda. See on hea. Samas tabad ennast tahes tahtmata tunnistamas, et sealse ?Orkestriproovi? tähendus tekib palju rohkemast, kui nüüd ja praegu tundest etenduse ajal.

Kõigepealt on nii suure lavastuse Tallinnast kaugele eemale viimine juba iseenesest kontseptuaalne ettevõtmine. Kui üsna lavastuse alguses jalutab lavale Teo Maiste, siis saab selgeks, et kogu projekt oma ekstravagantsuses üritab väärtustada elu ka väljaspool Tallinna. Ka Aleksandri suurkiriku valik Narvas tundub olevat kontseptuaalne otsus selles linnas, kus sõda lõppes vist ikka alles eile. Iseenesest on koha tähtsus Eesti viimaste aastate suvelavastuste käigus järjest tõusnud, rõhudes teoreetikute jaoks üha enam ruumi kontseptuaalse tähenduse teesidele.

 

Muusika  võib liita ühiskonna ka kõige raskematel aegadel

Kunstiajaloost meenub, et Duchamp?i pissuaar muutus ?Purskkaevu?-nimeliseks kunstiteoseks niipea, kui ta oli asetatud näitusesaali nelja seina vahele. Seejärel uuris aga kogu XX sajandi kunsti- ja etendustegevus ruumi

Tähendust määravat rolli suvalise objekti või tegevuse tähenduse muutmisel.

Samamoodi võiks nüüd esitada küsimuse, mis muutus selles Federico Fellini 1978. aastal valminud filmi teatriversioonis läbi niivõrd spetsiifilise kohavaliku. Mõne assotsiatsiooni see igal juhul tekitas. Eelkõige seepärast, et Roman Baskini tõlgenduses on ?Orkestriproov? lugu ühise idee ühendavast mõjust erinevate vaadetega inimestele. Narva on sellest perspektiivist vaadatuna küll Eesti siseprobleemide üks sümboleid. Peamiselt venelastest koosneva Narva sümfooniaorkestri etendusse kaasamine ja dirigendi (Roman Baskin) repliigid vene keeles loovad eelduse isegi sotsiaalse teatri metafoorile. Muusika (või mingi muu ilus idee) võib liita kogu ühiskonna ka kõige raskematel aegadel ? selline võiks olla Narva orkestriproovi lihtsustatud sõnum.

 

Lavastaja muutis originaalfilmi sõnumit

Taolist lihtsustatust toetaks veel teinegi lavastaja Baskini kontseptuaalne samm. Nimelt muutis ta üsna paljus originaalfilmi sõnumit. Fellini kriitikute jaoks ei olnud tegemist tema kõige tugevama filmiga. Seda peeti liiga lihtsaks ja sirgjooneliseks: võrreldes Fellini teiste samaaegsete filmidega, puudub ?Orkestriproovil? selge sü?eeline areng ja lõppkokkuvõttes sarnanevat see enam intellektuaalsele tsirkuseetendusele, kui draamaloole. Ometi rõhutas Fellini, et ta ei soovinud lihtsat happy end?i. Nii esitleb film kõigepealt väga eripalgelisi muusikuid, kellest igaüks usub oma pilli ja põlgab veidi teisi. See, mis muusikuid ühendab, on vastuolulised tunded dirigendi vastu, mis viibki lõpuks anarhistliku mässuni juhtimise vastu. Seejärel saabub deus ex machina ? katastroof, kus läbi seina murdev majalammutuse raudne kera tapab harfimängija. Kellelegi ei ole päris selge, miks katastroof juhtus, kas sellepärast, et anarhiaga käibki käsikäes vägivald. Kõik on ?okiseisundis ja sel hetkel ei osata midagi targemat teha kui taas dirigendi käe all imeilusat muusikat mängida.

 

Baskin jätab vindi peale keeramata

Baskin lõpetab oma lavastuse selle koha peal, Fellini aga keerab veel vindi peale. Filmis mängib dirigenti sakslane, kes ühel hetkel peatab orkestri ja hakkab muusikante sõimama nii nagu filmi alguses. Tema saksa aktsent annab sellele sõnavalingule selgelt Hitleri kõnede tonaalsuse. Nii ütleb Fellini, et kõik algab otsast peale. Veelgi enam: dirigendist kes rahva katastroofist välja juhib, võib samuti saada diktaator, keda me ei oodanud. Ajaloolisi paralleele võib sellele teesile leida teisigi. Aga nagu öeldud, jätab Baskin viimase vindi keeramata ja pakub pigem idealistlikku sõnumit muusika ühendavast jõust, mis toimib isegi siis, kui muusikud ja dirigent üksteist ei salli.

Jõudnud võimaliku sõnumi de?ifreerimisega niikaugele, tuleb paratamatult vaadata, kas ma jään seda sõnumit uskuma. Kas kogu lavastust veenab? Siin tuleb tunnistada, et teatri ja filmi meediumid on tõesti erinevad ja mitte igal etenduse minutil ei ole lavastaja Baskin suutnud vältida teatriadaptatsiooni karisid. Nimelt tõstab filmikaamera kesk- või suur plaan mõne tegelase justkui eeslavale ja piirab ta ära kõigest muust, mis vaataja jaoks hetkel väga oluline ei ole.

 

Lavastuslik müra muutis loo skemaatilisemaks

Narva Aleksandri suurkirikus istusid vaatajad ringis ümber orkestri ja eeslava nii ei olnudki. Veidi üritati portreteeritavaid tegelasi teistest välja tõsta läbi videokaamera, mille tulemus projitseeriti suurele ekraanile. Kummatigi oli aga kogu orkester pidevalt tegevuses ja justkui tähtsaid asju juhtus ka väljaspool videokaamera nägemisulatust. Siit algasid jälgitavuse probleemid, sest õige mitu korda ja tihedamini just lavastusliku crescendo ajal ei teadnud ma, mida jälgida, sest laval toimus üheaegselt mitu võrdselt valgustatud, võrdse hääletugevuse ja tähendusega sündmust, mille tulemusena võis aru saada, et see kõik sarnaneb väga orkestrile, aga ma ei saanud aru, millele mu tähelepanu on juhitud.

(Võib-olla oli see minu probleem.) Selle lavastusliku müra tulemuseks oli lavastuse muutumine skemaatilisemaks, kui võib-olla allikmaterjal oleks eeldanud. Kindlasti kannatasid selle all mõnegi näitleja lustiga tehtud etüüdid, mida nüüd orkestri saginast üles ei leidnud.

Ometi pean tunnistama, et igav ei hakanud. Õigus on ka Piletilevil, kes reklaamis seda lavastust kui komöödiat, sest kui ühiskondlik sõnum mind oma skemaatilisuses väga ei veennud, siis mitme sket?i-etüüdi üle naersin südamest. Kusagile kukla taha jäi aga meelde lugu, mida nukker Fellini oli rääkinud siis, kui tuli juttu tema filmide valesti mõistmisest. Nimelt oli kord ühes Rooma tualetis üks mees pärast ?Orkestriproovi? vaatamist Fellinile lähenenud ja sosistanud: ?Teil on õigus. Meile oleks tõepoolest jälle vaja onu Adolfit.?