Eesti hingede puhastumine

Maimu Berg

Sofi Oksase “Puhastust” vaadatakse Soomes kogenuma ja teadlikuma pilguga.  

 

 

Sofi Oksanen, “Puhastus”.  Lavastaja Mika Myllyaho, kujunduse ja kostüümide autorid Mika Myllyaho ja Eliisa Rintanen. Osades Tea Ista, Elena Leeve, Leena Pöysti, Jussi Nikkilä, Juha Varis, Santtu Karvonen, Seppo Pääkkonen. Esietendus Soome Rahvusteatri Willensaunas 7. II.

 

Kaks loovat naist Soomes on lühikese aja jooksul esitanud lähedasi teemasid: seksuaalne vägivald kui üks julmemaid vägivalla liike ja selle ärakasutamine inimese alandamiseks, isiksuse murdmiseks. Imbi Paju on seda käsitlenud filmis “Tõrjutud mälestused” ja Sofi Oksanen näidendis “Puhastus”. Tegevuspaigaks on mõlemal juhul Eesti, ajaks lähem ja pisut kaugem minevik.

Muidugi pole see uudis, et totalitaarsed režiimid kasutasid inimsusevastasuses kuritegelikke meetodeid vahendeid valimata ja seksuaalne vägivald, mis oli suunatud eeskätt naiste ja alaealiste vastu, oli kindlasti üks julmemaid. Tagantjärele ei ole toimumispaik vahest esmaoluline, sest kuriteod, millest neis teostes jutt, on inimsusevastased ja  niikaua kui leidub totalitarismi, leidub ka vägivalda ja niikaua kui leidub vägivalda, leidub ka seksuaalset ahistamist.

Oma näidendit “Puhastus”  nimetab autor Sofi Oksanen ise just seksuaalse vägivalla teemaliseks näidendiks. “See teema on teatri vahenditega raskesti käsitletav, aga ma tahtsin eeskätt uurida, millised jäljed seksuaalne vägivald inimesele jätab ja milliseks see inimese vormib, mitte ainult näidata vägivalda ennast,”  tunnistab autor näidendi kavalehel. “Alistatud, murtud inimene tõenäoliselt enam ei mässa. Häbistatud rahvast on kerge valitseda.” Samas on Oksanen paigutanud tegevuse Eestisse ja andnud Soome vaatajale Eesti saatusest palju rohkem teavet kui  pelgalt see, et okupandid kasutasid Eesti naiste ja tütarlaste kallal seksuaalset vägivalda.

Tegelikult kujuneb näidendis pilt vägivallast ja alistatusest üldse ja ühe rahva saatusest eraldi. Näidendi sõnum on seega laiem – see, mis juhtus ühe rahvaga, see, et vägivalla tagajärjed ulatuvad ajas ja ruumis kaugele ja et puhastuseks annab võimaluse ainult vabanemine. Vabanemine okupandist, mineviku painetest, hirmudest, kogetud vägivalla mõjudest ja eelkõige muidugi vägivallatsejatest.

Sofi Oksanen ei ole Eesti lugejale tundmatu nimi, noore kirjaniku mõlemad seni ilmunud raamatud “Stalini lehmad” ja “Baby Jane” on ka eesti keelde tõlgitud. Oksanen ei ole eestlastele ka muidu võõras: ta on sündinud ja üles kasvanud segaperekonnas, eestlannast ema ja soomlasest isa lapsena. Soome keeles kirjutavana ja Soome mõjuväljas kasvanuna ning kirjanikuks kujunenuna on Oksanen kindlasti soome kirjanik, aga Eesti on tema loomingule (nagu kunagi ka Aino Kalda omale) ohtrasti ainest pakkunud.

Kalda kaudu kujunes soome ja muudeski keeltes lugejaile Eestist pilt kui müstilisest, põneva ja keerulise ajalooga maast, kus põhirahva kõrval elasid alati “keegid teised”, ühtpidi eraldi seistes, kuid teistpidi põliselanike saatusesse sekkudes, enamasti ikka traagiliselt ja süngelt. Selles mõttes ei ole Oksase ajaks midagi muutunud. Ikka on eesti põlisrahva kõrval siin teised, võõrad, ja ikka ei ole nendest selle maa “oma rahvale”  head tulnud.

Nii Aino Kallas kui nüüd ka noor Sofi Oksanen  näevad Eestit n-ö kõrvalt ja see on selles mõttes hea, et tekivad seosed ja nägemused, mida seestpoolt ei tarvitseta, osata või taheta  näha, mida lihtsalt unustada, millest mööda vaadata püütakse. Kallas toob Eesti tegelikkusse sakslased, Oksanen venelased.

Kui palju me leiame Kalda-aegsest Eesti kirjandusest sakslasest tegelasi?  Kui palju venelasi me oma tänapäeva Eesti kirjandusest leiame? Nagu ei elakski meil koos kaks kogukonda, kusjuures üks moodustab teisest ligi kolmandiku. Ent see, kes näeb meie asju kõrvalt, näeb ka meie elu mõnevõrra teisiti, näeb meid paratamatus kontaktis nende n-ö võõrastega. Nii ka Kallas ja Oksanen.

Oksase näidendit on põnev jälgida. Noor autor on hea dramaturg. Ja kuigi kohati võib talle ette heita nooruslikku naiivsust, meenutab ta näidend asjaolude kokkulangemisega ja asjaosaliste suhtumisega sellesse nt Camus’ “Arusaamatust”. Lavastaja Mika Myllyaho on ehk silme ees näinud teistki suurt prantslast, minule igatahes tõid mõned stseenid meelde Sartre’i “Altona vangid”. Ka on Sofi Oksanen andnud oma tegelastele päris usutava psühholoogilise seletuse. Eesmärk näidata, kuidas seksuaalne vägivald inimesi muudab ja vormib, on tõepäraselt saavutatud.

Näitlejad on autori ja lavastajaga kaasa tulnud, mõlemasse uskunud. Tea Ista eaka Aliide Truu rollis on suurepärane, kuigi elunäinud kolhoosinaise tagant, kelle elu on olnud täis teesklust, valet, süütunnet, aimub näitlejannale orgaaniliselt omast daamilikkust, mida Aliide Truuga on raske sobitada. Või ehk siiski? Aliide pole ju kaugeltki primitiivne karakter. See n-ö lihtsa naise “kulissidetagune” aristokraatlikkus, oli see siis taotluslik või olemuslik, tegi tolle tegelase isegi huvitavamaks. Teised tegelased on jäänud skemaatilisemaks, kuigi  ühelegi osatäitmisele pole midagi ette heita. Küllalt napp lavakujundus ei meenuta küll hetkekski  Eesti külamiljööd, aga ega selle taga seisvad Eliisa Rintanen ja Mika Myllyaho seda ilmselt taotlegi. Näidend on ikkagi pigem üldistav, esikohal tegelaste psühholoogia, mistõttu on teatud sümbolism nii näidendi lavakujunduses kui ka lõpplahenduses täiesti omal kohal.

Näidendi teise etenduse publik Soome Rahvusteatri väikeses saalis jälgis laval toimuvat hiirvaikselt ja selge kaasaelamisega. Aplaus oli südamlik ja pikk. Samas teatris üle pooleteise aastakümne tagasi etendunud Rein Saluri suurepärane draama “Minek” minu mäletamist mööda veel nii head kõlapinda ei saavutanud. Ajaloo kiirsündmustest hämmingus, majanduslikule lama’le lähenev Soome publik ei teadnud raudse eesriide taha jäänud hõimurahva saatusest suurt midagi ja ainult asjatundlikumad suutsid “Mineku” sündmuste käigus orienteeruda.

Nüüdseks on Soomes neil teemadel ilmunud mitmeid raamatuid ja artikleid, soome keelde on tõlgitud eestlaste elulugusid, Soome TVs on linastunud juba eespool mainitud Imbi Paju film. Ja soomlased on ka omaenda lähiajaloost saanud palju tõepärasema ametliku pildi, kui see oli võimalik paarikümne aasta eest. Sestap vaadatakse Sofi Oksase “Puhastust” Soomes hoopis teise, kogenuma ja teadlikuma pilguga. Ja lisaks seksuaalse vägivalla isiksust hävitavale mõjule nähakse laval kindlasti ka midagi veel konkreetsemat, naaberrahva traagilist ajalugu.

Soome Rahvusteater on lubanud selle tükiga veel kevade jooksul Tallinna tulla ja meie Draamateater nad vastu võtta. Tõesti huvitav, kuidas Eesti publik “Puhastuse” üle elab. Rikutud inimsaatuste traagilise loo, mille sümboolselt helget lõpplahendust võiks iseloomustada J. P. Sartre’i sõnadega: “Valida, et saada selleks või tolleks, tähendab samal ajal kinnitada selle väärtust, mida me valime, sest me ei saa kunagi valida halba. Me valime alati hea.”